ärevushetkedel kombeks oli.
“Olgu, ma olen valmis riskima pudeli veiniga. Kui tahate, vean teiega parem kümme viie vastu kihla, et seon teie sumadani oma hobuse selga ja võidan teid traavis ikkagi.”
See ettepanek kruvis mu sõbra ärevuse kõrgeima kraadini. Tema nina, mis oli paljude mõnusate bordoo- ja sektipeekrite mõjul vasekarva, omandas nüüd kahvatu messingi varjundi ja tema hambad plagisesid hirmu pärast. Minu varjamatult häbematu ettepanek seadis ta, nagu näha, silm silma vastu jultunud röövliga selle täies metsikuses. Kui ta kogeldes vastust otsis, rahustasin ma teda pisut küsimusega kaugelt paistma hakkava torni kohta ja märkusega, et oleme nüüd juba küla lähedal ega tarvitse enam karta ebameeldivaid tülitamisi teel. Selle peale tema ilme küll selgis, aga ma märkasin ometi, et möödus veel hea hulk aega, enne kui ta unustas selle läbi ja läbi kahtlase ettepaneku, mille olin söandanud talle teha. Nende üksikasjadega, mis puudutavad minu teekaaslast ja seda, kuidas ma teda kohtlesin, tüütan ma Sind seepärast, et ehkki iseenesest küllaltki tähtsusetud, avaldasid nad ometi suurt mõju minu edasistele elujuhutumustele. Tol ajal aga äratas selle isiku käitumine minus ainult põlgust ja kinnitas mu arvamust, et kõigist kalduvustest, mis sunnivad inimesi iseennast piinama, on põhjuseta kartus kõige pahandavam, tüütavam, piinarikkam ja haletsusväärsem.
IV PEATÜKK
Britt muigab: “Šotlane on vaene mees.”
Ja šotlanegi ütleb: “Tõsi see.”
Eks Inglismaale reisigi ta seks, et elujärg tal pisut paraneks.
Noil päevil, millest ma kirjutan, valitses Inglismaa teedel vanamoeline komme, mis arvatavasti on nüüd täiesti ununenud või millest peab veel kinni ainult lihtrahvas. Kuna pikemad matkad sooritati ratsa ja muidugi mõista sagedaste vahepeatustega, oli tavaks jääda pühapäeviti alati mõnda linna, kus reisija võis käia kirikus ja tema hobune nautida terve päeva puhkust – tava, mis oli humaanne meie loomade suhtes ning kasulik meile endile. Selle mõnusa tavaga oli kooskõlas veel teinegi, mis oli säilinud muistsest inglise külalislahkusest: linna parima võõrastemaja peremees heitis pühapäevaks kõrvale oma trahteripidajakohustused ja kutsus kõik võõrad, kes juhtusid sel päeval tema katuse all viibima, osa võtma tema perekondlikust lõunasöögist – veisepraest ning pudingist. Selle kutse võtsid tavaliselt rõõmuga vastu kõik, kes seda oma kõrgele seisusele alandavaks ei pidanud, ja ainsaks tasuks, mida iganes pakuti või vastu võeti, oli pudel veini, mis joodi pärast lõunat peremehe terviseks.
Olin sündinud maailmakodanikuna ja mu kalduvused juhtisid mind alati sinna, kus võisin oma inimestetundmist täiendada; ka ei olnud mul pretensioone end kõrgema seisuse tõttu eraldada, ja seepärast jätsin ma harva kasutamata võõrastemaja peremehe pühapäevase külalislahkuse, oli see siis “Sukapaelas”, “Lõvis” või “Karus”. Tubli kõrtsmik, kes oli niigi alati küllalt tähtis, nüüd aga lausa paisus tähtsustundest, kuna ta istus aukohal külaliste hulgas, keda ta harilikult oli kohustatud teenima, pakkus juba isegi meeltülendavat vaatepilti: ta oli kui päike, mille heatahtlike kiirte paistel tiirlesid teised, vähem tähtsad taevakehad. Naljahambad ja kuldsuud ning küla või linna tuntud suurused – apteeker, advokaat, isegi abiõpetaja – ei pidanud väärituks sellest iganädalasest pidustusest osa võtta. Külalised, kes olid siia sattunud igaüks ise kandist ning esindasid kõige erinevamaid elukutseid, moodustasid üksteise suhtes keelelt, kommetelt ja arvamustelt kummalisi kontraste, mille vastu ei saanud külmaks jääda see, kes soovis inimloomust kogu selle mitmepalgelisuses tundma õppida.
Ühel sellisel päeval ja sellisel puhul kavatsesime mina ja mu aravereline tuttav parajasti austada “Musta Karu” punasenäolise peremehe lauda Darlingtoni linnas Durhami piiskopkonnas, kui meie võõrustaja meile pooleldi nagu vabandust paludes teatas, et meiega koos lõunastab ka keegi šoti džentelmen.
“Džentelmen? Mis sorti džentelmen?” küsis mu kaaslane kähku, mõeldes nähtavasti “maantee-džentelmenidele”, nagu neid tol ajal nimetati.
“Mis sorti? Šoti sorti, nagu ma juba ütlesin,” vastas peremees. “Nemad on seal, teate, kõik džentelmenid, kuigi mõnel pole särkigi selga panna. See mees on aga täitsa viisakas kelm, kõige mõistlikum põhjabritlane, kes kunagi üle Berwicki silla on astunud. Mulle paistab, et ta vist kaupleb kariloomadega.”
“Minugipärast, olgu ta meie seltsis,” sõnas mu kaaslane ja hakkas siis mulle oma arvamust avaldama: “Ma pean šotlastest lugu, söör. Armastan ja austan seda rahvast tema kõrge moraali pärast. Kõneldakse, et nad olevat räpased ning vaesed, aga “andke mulle kuldne ausus, kandku ta või räbalaid”, nagu ütleb luuletaja. Tean usaldusväärsetest allikatest, söör, inimestelt, keda ma võin uskuda, et Šotimaal pole kunagi nähtud midagi niisugust, nagu seda on maanteerööv.”
“Küllap sellepärast, et neil polegi seal midagi röövida,” lausus trahteripidaja ning itsitas ise oma teravmeelsuse üle.
“Ei ole nii, peremees,” kõlas tema selja taga tugev sügav hääl. “Hoopis sellepärast, et teie inglise maksunõudjad ja revidendid21, keda te läkitate Tweedist põhja poole, on röövliameti kohalikelt asjameestelt üle löönud.”
“Hästi öeldud, mister Campbell!” kiitis peremees. “Ma’i arvandki, semu, et sa nii lähedal oled. Aga sa ju tead, et ma olen otsese jutuga Yorkshire’i mees. Kuidas on siis lood lõuna turgudel?”
“Nagu ikka,” kostis mister Campbell. “Targad ostavad ja müüvad, lolle ostetakse ja müüakse.”
“Aga lõunat söövad mõlemad, nii targad kui lollid,” lisas meie lõbus kostitaja. “Ja sealt see lõunasöök juba tulebki – parim loomakints, millesse näljane mees iganes on kahvli torganud.”
Seda öeldes ihus ta agaralt nuga, asus siis oma kuninglikule kohale laua otsas ja hakkas heatujuliselt täitma kirju külalistepere taldrikuid.
Sel päeval kuulsin ma esimest korda elus šoti murret, ja mis veel tähtsam – kohtusin isiklikult seda murret kõneleva vana rahva esindajaga. Ometi olid šotlased ja nende keelemurre köitnud ja erutanud mu kujutlusvõimet juba varasest east peale. Mu isa, nagu Sa hästi tead, pärineb vanast perekonnast Northumberlandist. Kui ma tol pühapäeval eelmainitud lõunalauas istusin, viibisin juba tema sünnipaiga lähedal. Tüli isa ja ta sugulaste vahel oli olnud nii põhjalik, et ta ei tahtnud isegi kõnelda neist, kellest ta pärines, ning pidas kõige põlastusväärsemaks edevuse liigiks nõrkust, mida tavaliselt nimetatakse perekonnauhkuseks. Oma auahnuses tahtis ta olla tuntud ainult kui William Osbaldistone, esimene või vähemalt üks esimesi kaupmehi börsil, ja kui oleks tõestatud tema otsene põlvnemine William Vallutajast,22 oleks see teda hoopis vähem meelitanud kui sumin ja sagimine, mida harilikult põhjustas börsihoone “pullide”, “karude”23 ja maaklerite hulgas tema ilmumine. Kahtlemata tahtis ta mind mu sugulaste ning päritolu suhtes teadmatusse jätta, et seda kindlamini saavutada harmooniat minu tunnete ja tema suhtumise vahel selles küsimuses. Kuid nagu seda vahetevahel juhtub kõige targemategagi, tema kavatsused ajas vähemalt mõningal määral nurja olevus, keda isa oma kõrkuses poleks iialgi selleks võimeliseks pidanud. Amm, vana naine Northumberlandist, kes oli teda lapsepõlves kasvatanud, oli ainus inimene kodukohast, kelle vastu isal oli säilinud lugupidamine. Ja niipea kui isale naeratas õnn, oli tema esimesi muresid anda Mabel Ricketsile alaline asupaik oma majas. Pärast mu ema surma hoolitses Mabel minu eest sama õrnusega, mida võib lapsele anda armastav ema, ning võttis enda peale minu ravimise, kui olin haige. Kuna ta ei tohtinud rääkida isaga oma armastatud Northumberlandi nõmmedest, metsalagendikest ja orgudest, siis valas ta oma igatsuse minu lapsehinge, kirjeldades kohti, kus möödus ta noorus, ning jutustades pikalt-laialt sündmustest, mis pärimuste kohaselt olid seal aset leidnud. Neid lugusid kuulasin ma palju suurema huviga kui õpetusi, mida mulle jagasid tõsisemad, ent tuimemad koduõpetajad. Isegi praegu veel tundub, nagu näeksin vana Mabelit: ta pead, mis vanadusest pisut väriseb, varjab lõua alt seotud tanu, valge kui äsja sadanud lumi; ta nägu on kortsuline,