ikkagi ainult eeslist. Mul on küll häbi seda öelda, sest kui ma naistele midagi ette heidan, siis puudutab see ka mind ennast. Need nõnda mukitud, värvitud, kirjudes riietes naised on tummad ja tundetud nagu marmorkujud, või kui nad küsimustele vastavadki, siis nõnda, et oleks olnud parem, kui nad üldse suud poleks avanud. Nad tahavad ennast uskuma panna, et nende oskamatus omavahel või ka meeste seltskonnas vestelda tuleb nende hingepuhtusest, ja oma rumalust nimetavad nad siivsuseks, nagu oleks siivus üksnes see naine, kes räägib ainult oma ümmardajaga, pesunaisega või pagarinaisega. Kui see nõnda looduse poolt on seatud, nagu nad kujutlevad, siis oleks loodus osanud kuidagi piiri panna ka nende lobisemislustile. Tõsi küll, neis asjus tuleb nagu mujalgi silmas pidada aega, kohta ja isikut, kellega vesteldakse, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et mees või naine, kes tahab oma teravmeelse sõnakesega teist punastama panna, peab seda häbipuna, mida lootis teisele tekitada, enese palgel tundma, kuna ta oma võimeid pole mõõtnud kaaskõneleja omadega. Et te sellest oskaksite hoiduda ja teie kohta ei saaks käia üldtuttav vanasõna, et naised valivad alati halvema osa, tahan ma täna viimasena teile jutustada õpetliku loo, et te võiksite end eeskujulikena näidata ja teistest kõrgemal olla oma kombelisusega, nii nagu te teistest erinete oma vaimu õilsusega.
Pole palju aastaid tagasi, kui Bolognas elas ja võib-olla veel praegugi elab üle maailma kuulus arst maestro Alberto. Kuigi ta oli ligi seitsmekümneaastane, oli ta vaim veel noor ja värske. Oma keha kiuste, kust loomulik soojus peaaegu juba lahkunud oli, lõi tas veel lõkkele armutuli, kui ta ühel pidupäeval nägi kaunist lesknaist, kes talle väga meeldis ja kelle nimi öeldi olevat Malgherida de’ Ghisolieri. See armastusleek ta küpses südames lõõmas nagu vahest mõnel noorukil, sest kui ta kaunitari õrna ja armast nägu päeval ei näinud, ei saanud ta ka öösel magada. Ta jalutas või ratsutas, nii kuidas parajasti juhtus, alati selle daami maja eest mööda, nii et see ja paljud teised naised kohe taipasid, mis põhjusel see mees nõnda edasi-tagasi jalutab, ja heitsid sageli isekeskis nalja, nähes, kuidas aastatelt nii vana ja paljuelanud mees nii armunud võib olla. Nad näisid arvamisel olevat, et armastuse veetlev kirg tärkab ja elab ainuüksi noormeeste kogenemata hingedes, mitte aga kuskil mujal.
Kui maestro Alberto nõnda ikka veel oma jalutuskäike jätkas, juhtus ühel pidupäeval, et see daam ühes teiste daamidega oma maja läve ees istus. Nähes maestro Albertot eemalt lähenevat, otsustasid nad teda enda juurde kutsuda ja aupaklikult vastu võtta, hiljem aga teda ta armumise pärast tögada. Nii nad tegidki. Kõik tõusid püsti, kutsusid ta sisse, viisid ta jahedasse hoovi, kus nad teda kostitasid peente veinide ja maiustustega. Lõpuks pöördusid nad viisakalt ja armsalt tema poole küsimusega, kuidas see ometi juhtus, et ta sellesse kaunitarisse armus, keda teatavasti nii paljud ilusad ja armsad noormehed austavad. Tundes, et teda tahetakse nöögata, vastas maestro Alberto lõbusa näoga:
„Auväärt daam, ükski arusaaja inimene ja teie eriti ei tohi imestada, et ma teisse armunud olen, sest te väärite seda. Kui elatanud meestel loomulikult puudu võib tulla jõududest, mida armastusharjutusteks vaja läheb, siis ei puudu neil hea tahe ja arusaamine armastusest. Kuna vanadel on neis asjus kogemusi rohkem kui noortel, siis on loomulik, et nad armastust paremini mõistavad. Põhjus, miks ma teid vanas eas armastama olen hakanud, kuigi teid nii paljud noormehed armastavad, on järgmine. Olen sageli näinud, kuidas naised einetades hundiube ja porrulauku söövad. Kuigi porrulaugus midagi maitsvat pole, on siiski kõige vähem vastik suulaele ta pea; kuid rikutud maitse tõttu võtate te harilikult ta pea oma pihku ja sööte lehti, mis kuhugi ei kõlba ja on koguni vastiku maitsega. Vahest talitate te, auväärt daam, niisamuti ka oma austajaid valides. Sel juhul aga võiksin mina see valitu olla ja teised kõik hüljatud.”
Aadlidaam, nagu ta kaaslasedki, tundis pisut häbi.
„Maestro,” ütles ta, „oma ülemeelikuse pärast oleme meie head õpetust saanud. Teie armastust aga ma hindan, sest see on targa ja tubli mehe armastus. Seepärast käsutage mind oma tahtmise järgi, kui see ainult mu auga kokku käib.”
Maestro tõusis oma kaaslastega püsti, tänas daami, jättis temaga lõbusalt ja naeratades jumalaga ning läks minema. Naine, kes lootis võita, osutus võidetuks, kuna polnud arvestanud seda, keda ta pilgata oli tahtnud. Kui te targad olete, siis oskate ka ise samasugusest väärsammust hoiduda.
Päike kaldus juba õhtusse ja õhk oli palju jahedamaks läinud, kui neidude ja kolme noormehe jutustused lõppesid. Pampinea lausus naeratades:
„Nüüd, mu kallid sõbrannad, ei jää mu valitsemispäeval enam muud teha kui teile uus kuninganna määrata, kes oma äranägemise järgi enda ja meie tegevuskava homseks hakkab ette valmistama. Ja kuigi mu valitsemispäev ööni kestab, arvan ma siiski, et järgmised päevad peaksid õieti sel kellaajal algama, sest kes aegsasti ettevalmistusi tegema ei hakka, ei tule asjadega õigel ajal toime, pealegi saaks uus kuninganna nõnda järgmiseks hommikuks kõik läbi mõelda. Selle nimel, kelle tõttu kõik olemas on, ja meie meelelahutuste heaks kordaminekuks panen ma ette, et meie riiki järgmisel päeval hakkaks valitsema noor ja arukas Filomena.”
Nende sõnade juures tõusis ta püsti, võttis oma peast loorberipärja, pani selle aupaklikult Filomena pähe ja tegi esimesena kummarduse uue kuninganna ees. Tema järel tegid seda ka kõik teised neiud ja noormehed, andes ennast meelsasti tema meelevalla alla. Nähes ennast kuningannaks kroonituna, punastas Filomena veidikese piinlikkusest. Tuletades meelde Pampinea äsja öeldud sõnu ja mitte soovides rumalana paista, kogus ta julgust ja alustas sellest, et kinnitas kõik Pampinea tehtud korraldused, määras ära, mis siin paigas, kuhu nad peatuma jäänud, järgmiseks hommikuks ja õhtusöögiks ette tuleb valmistada, ja alustas siis kõnet:
„Armsad sõbrannad, Pampinea määras mind teie kuningannaks küll pigem oma lahkusest kui mu võimete pärast, aga ma ei mõtle meie elulaadi kindlaks määrates arvestada mitte ainult enda arvamist, vaid ka teie oma. Et te aga teaksite, mis ma kavatsen teha, ja võiksite sellele omalt poolt midagi juurde lisada või maha võtta, tahan ma mõne sõnaga seda teile selgitada. Kui ma oma arvamises Pampinea tänaste korralduste kohta ei eksi, siis on nad suurepärased ja meeldivad. Seepärast pole seni mõtet neid muutma hakata, kuni nad ise sagedasest kordumisest või mõnel muul põhjusel meile igavaks ei lähe. Kui me senist korda jätkata tahame, siis läheme siit tõustes veel mõneks ajaks jalutama, ja kui päike loojuma hakkab, asume jahedas õhtust sööma, seejärel laulma ja muid lõbustusi maitsma, mille järel mõnus on ka magama heita. Hommikul tõuseme üles vara, kui veel jahe on, ja läheme jällegi kuhugi meelt lahutama, nii kuidas kellelegi meeldib. Kui aeg käes, sööme nagu tänagi lõunat ja tantsime, ning kui lõunapuhkus möödas, tuleme uuesti siia kokku ja hakkame nagu nüüdki jutte vestma. Selles ongi minu arvates kõige suurem lõbu, ühtlasi ka tulu. Ma tahaksin aga siiski midagi ette võtta, mida Pampinea teha ei saanud, kuna ta liiga hilja võimukandjaks valiti. Nimelt tuleks see, mis me jutustame, sulgeda kindlaisse raamidesse ja teile enne teatavaks teha, et igaühel aega oleks antud teemal oma paras jutt valmis mõelda. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis oleks teema ise järgmine. Kuna inimesed maailma algusest peale alati on olnud õnne mängukannid ja on seda ka tulevikus, siis jutustagem igaüks inimestest, kes mitmesugustesse sekeldustesse sattudes vastu ootust siiski õnnelikult pääsevad.”
Nii naised kui mehed kiitsid selle ettepaneku heaks ja tõotasid selle järgi talitada. Ainult Dioneo ütles, kui teised vait olid jäänud:
„Auväärt daam, nagu teised juba on öelnud, ütlen ka mina, et teie poolt ette nähtud kord on hea ja kiiduväärt, kuid lootes teie erilisele heatahtlikkusele, palun ma kogu meie seltskonna koospüsimise ajaks teha üks erand ja nimelt, et kui mina ei taha, siis pole ma kohustatud jutustama kindlaksmääratud teemal, vaid et mulle jäetaks vabadus jutustada seda, mis mulle endale parajasti meeldib. Et aga keegi ei arvaks, nagu paluksin ma seda sellepärast, et mul novelle käepärast pole, siis olen ma nõus alati jutustama viimasena.”
Kuninganna teadis Dioneo lõbusat ja rõõmsat meelt ning sai väga hästi aru, et ta palub seda ainult selleks, et seltskonda mõne lõbusa looga naerma panna, kui see teistest juttudest väsinud on, ning andis seepärast teiste nõusolekul lahkesti selle loa. Kõik tõusid nüüd püsti ja hakkasid aeglaste sammudega oja poole jalutama, mille selge vesi voolas künkalt üle kivide ja haljendava rohu alla orgu, kus tihedalt kasvasid varjuandvad puud.
Neiud