ta risti vastupidiselt oma iseloomule väga sõbralikult ja leebelt võlgu sisse nõudma ning oma ülesandeid täitma, nagu kavatseks ta oma kurjusele alles lõpu poole voli anda.
Ciappelletto asus elama kahe Firenzest pärineva venna majja, kes siin tegelesid liigkasuvõtmisega ja Musciatto tõttu tema vastu väga aupaklikud olid. Siis aga haigestus ta järsku. Vennad saatsid küll kohe arsti järele ja lasksid tema eest oma teenritel hoolitseda ning tegid kõik, et tal tervis tagasi tuleks, aga miski ei aidanud. Mehikesel, kes enam noor polnud ja korratult elanud oli, läks tervis arstide ütluse järgi iga päevaga halvemaks, ning vendade kurvastuseks selgus peagi, et Ciappellettol on surmahaigus. Ühel päeval hakkasid vennad haige toa läheduses omavahel arutama.
„Mis me temaga peale hakkame?” ütles üks vend teisele. „Ta teeb meile kõvasti tüli, aga nii haiget inimest majast välja ajada oleks mõtlematu tegu ja kahjulik meie nimele; kõik, kes näinud on, kuidas me teda siin algul vastu võtsime ja kui agaralt tema ravimise eest hoolitsesime, usuvad, et ta pole küll võinud mingit põhjust anda, et teda nüüd surmahaigena majast minema ajada. Teisest küljest aga on ta alati nii jumalakartmatu olnud, et tal ei tule meeldegi pihtida ega mingit sakramenti vastu võtta; kui ta aga pihtimata sureb, ei taha ta surnukeha ükski kirik vastu võtta ja ta aetakse nagu koer auku. Kui ta aga pihtima peakski, on ta patud nii suured ja hirmsad, et see asja ei muudaks, sest vaevalt leidub munka või preestrit, kes tahaks või saaks talle andeks anda, ja tagajärg on ikka üks: ta aetakse patusena auku. Olgu kuidas on, aga rahvas, kes meie tegevust ülekohtuseks peab, kogu aeg sellele viltu vaatab ning valmis on meid paljaks riisuma, teeb seda nähes kindlasti lärmi ja kisab: „Milleks pidada siin neid lombardlastest koerapoegi, keda kirikki ei taha vastu võtta!” Inimesed ei hooli millestki, vaid tormavad meie majja ja võib-olla ei lepi ainult sellega, et meid paljaks riisuvad, vaid kipuvad ka meie elu kallale. Nii või teisiti läheb meil halvasti, kui ta sureb.”
Ciappelletto, kes, nagu öeldud, siinsamas kõnelejate lähedal lamas ja kel, nagu tihti haigetel, erk kuulmine oli, mõistis kõik, mis nad temast kõnelesid. Ta laskis nad enda juurde kutsuda ja ütles neile:
„Ma ei tahaks, et te ei tea mis mõtleksite või hirmu tunneksite, et keegi teile minu pärast hakkab kahju tegema. Ma kuulsin kõik, mis te minust rääkisite, ja usun täiesti, et kui asi nõnda läheks, nagu teie arvate, siis ka kõik nõnda sünniks, nagu te oletate. Kuid kõik läheb teisiti. Oma eluajal olen ma nii palju jumalat teotanud, et kui ma teda surmatunnil veel ühe korra teotan, siis ei suurene ega vähene sellest mu süü. Seepärast otsige mõni hästi püha ja tubli munk, kutsuge ta minu juurde ja laske mul vabalt talitada, küll ma teie ja enda asjad joonde ajan, nii et kõik hästi läheb ja te rahule jääte.”
Vennad sellele küll palju lootust ei pannud, aga läksid siiski kloostrisse ja soovisid sealt saada püha ja arukat munka, kes nende kodus haigena lamava lombardlase pihile võtaks. Neile anti kaasa vana munk, suur pühakirja tundja, väga auväärne mees, kes oli elanud eeskujulikku elu ja kelle vastu kõik linnakodanikud aukartust tundsid. Selle mehe viisid nad endaga kaasa. Kui ta Ciappelletto juurde tuppa oli astunud ning tema kõrval istet võtnud, hakkas ta haiget kohe sõbralikult julgustama ning küsis siis, kui palju aega sellest on möödunud, kui ta viimati pihil käis. Ciappelletto, kes oma eluajal üldse pihil polnud käinud, vastas:
„Kallis isa, mul on harjumuseks iga nädal vähemalt üks kord pihil käia, kuid aeg-ajalt juhtub, et teen seda ka sagedamini; nüüd aga olen ma juba nädal aega haige ja selle aja jooksul pole ma kordagi pihtida saanud, nii rängalt on see haigus minu peale mõjunud.”
Seepeale ütles munk:
„Mu poeg, sa oled hästi teinud, tee nõnda ka edaspidi. Ma näen, sa oled nii tihti pihil käinud, et mulle ei tee suurt vaeva sinult midagi küsida või kuulda.”
Ciappelletto vastas:
„Ärge öelge nõnda, püha isa; nii tihti kui ma ka pihil olen käinud, pole mul muud soovi olnud kui üles tunnistada kõik oma meelde tulnud patud sündimisest peale kuni pihitunnini. Seepärast palun teid, hea isa, pärige minult kõik täpselt järele, nagu poleks ma üldse kunagi pihil käinud, ärge hoolige sellest, et ma haige olen. Ma tahan ennemini oma lihale liiga teha kui midagi ette võtta, mis hukatusse võiks saata mu hinge, mida mu päästja oma kalli verega on lunastanud.”
Need sõnad meeldisid pühale mehele väga, sest nad näisid rääkivat pihtija hästi ettevalmistatud meelest. Ta kiitis Ciappelletto eluviisi ja küsis, kas ta pole oma himuruses kunagi mõne naisega patustanud.
Sellele vastas Ciappelletto õhates:
„Mu isa, sellest küljest on mul häbi teile tõtt tunnistada, sest ma kardan, et teen pattu suurustamisega.”
Seepeale ütles munk:
„Räägi aga julgesti, sest kes pihtides või muul juhul tõtt räägib, ei tee iialgi pattu.”
„Olgu siis,” ütles Ciappelletto, „kui te mind nõnda julgustate, siis tunnistan ma teile üles: olen niisama puhas ja süütu kui emaihust välja tulles.”
„Õnnistagu sind issand!” ütles munk. „Oled hästi teinud! Su karske elu on kiiduväärt seda enam, et kui sa ainult oleksid tahtnud, oleks sul pattu teha hoopis kergem olnud kui meil ja kõigil teistel, kes mungatõotusega seotud on.”
Munk küsis veel, kas pole ta jumala meelepaha välja kutsunud kõhuorjusega, mispeale Ciappelletto sügavalt ohates vastas, et seda kindlasti, sest kuigi ta aastas alati neljakümnepäevast paastuaega on pidanud nagu kõik teised jumalakartlikud inimesed ja peale selle veel iga nädal vähemalt kolm korda ainuüksi vee ja leiva peal elanud, nagu tal kombeks saanud, on ta siiski vahel vett joonud sama suure naudinguga ja aplusega kui joodikud veini, seda iseäranis pärast pingutavat palvetamas käimist või palverännakut. Sageli on ta ka ihaldanud rohusalatit, nagu seda talunaised põllule minnes valmistavad, vahel on ta ka söönud suurema mõnuga, kui see oleks sobinud vagale paastujale.
Seepeale ütles munk:
„Mu poeg, need patud on loomupärased ja üsna kerged ning ma ei tahaks, et sa oma südametunnistust ülearu koormaksid. Iga inimesega, ka kõige pühamaga võib juhtuda, et talle pärast pikka paastumist söök hästi maitseb, samuti nagu jook pärast suurt pingutust.”
„Ah mu isa,” vastas Ciappelletto, „te tahate mind sellega ainult trööstida. Te teate väga hästi nagu minagi, et kõik, mis issanda heaks tehakse, tuleb teha puhta, rüvetamata mõttega ja kes teisiti talitab, teeb pattu.”
Munk jäi vastusega üpris rahule ja ütles:
„Ma olen väga rõõmus, et sul niisugused mõtted on ja su puhas ning aus südametunnistus on väga mu meele järele. Aga ütle mulle, kas pole sa vahest patustanud oma ahnusega, ihaldanud rohkem kui vaja või endale pidanud seda, mida poleks tohtinud?”
Ciappelletto vastas:
„Auväärt isa, ma ei tahaks, et te minust valel arvamisel oleksite sel põhjusel, et ma siin nende liigkasuvõtjate majas asun. Mul pole nendega midagi tegemist; ümberpöördult, ma tulin siia, et neid manitseda ja neid nende jõledast tegevusest ära pöörata, ja ma usun, et mul olekski see õnnestunud, kui jumal mulle seda katsumist poleks saatnud. Võin teile öelda, et mu isa jättis mulle maha suure varanduse, millest ma suurema osa pärast tema surma almusteks ära jagasin. Siis aga, et endal elu sees hoida ja vaeseid Kristuses aidata, hakkasin ma pisut äritsema; soovisin sel teel raha teenida, et siis oma tulusid enda ja vaeste vahel ära jagada. Nii kulutasin ma ühe poole oma sissetulekuist enese tarviduseks, teise poole aga kinkisin vaestele. Alati aitas mind looja ning mu äri läks järjest paremini.”
„Seda tegid sa hästi,” tähendas munk, „aga kas oled sa ka tihti vihastanud?”
„Oo,” vastas Ciappelletto, „pean tunnistama, et olen seda paraku sageli teinud. Aga kes suudaks ennast pidada, kui alatasa näed, kuidas inimesed inetuid tegusid teevad, issanda käskude järgi ei käi ega tema kohut karda? Mitu korda päeva jooksul olen ma tahtnud ennem surra kui edasi elada, nähes, kuidas noored inimesed tühja tuult tallavad, tõotusi annavad ja neid jälle murravad, kirikust mööda kõrtsidesse lähevad ja pigem ilmalikel radadel käivad, kui jumala teedel kõnnivad.”
Munk