kordi asjata avaldanud, ta õigupoolest ei lootnudki enam selle täitumisele; kuid meile on õpetatud, et „miski pole võimatu”, kuna „lakkamatud püüdlused viivad sihile” ja väsimatu usinus, millega mrs Allen oli iga päev sama asja soovinud, pidi nüüd viimaks õiglaselt tasutud saama: ta oli saanud istuda vaevalt kümme minutit, kui temaga umbes ühevanune daam, kes tema kõrval istus, pöördus pärast seda, kui oli teda mitu minutit tähelepanelikult silmitsenud, ülima lahkusega tema poole järgmiste sõnadega: „Madam, meie viimasest kohtumisest on küll palju aega möödas, aga ma ei usu siiski, et eksin – teie nimi on ju Allen, kas pole?” Saanud jaatava vastuse, teatas võõras, et tema nimi on Thorpe, ning mrs Allen tundis kohe ära oma endise koolikaaslase ja lähedase sõbratari, keda ta oli pärast nende mõlema abiellumist näinud vaid ühe korra ja sedagi aastaid tagasi. Nende rõõm kohtumise üle oli mõistagi väga suur, arvestades sellega, et nad polnud viimase viieteistkümne aasta jooksul teinud katsetki ühendusse astuda. Nad tegid teineteise hea välimuse kohta komplimente; ja märkinud, kui kiiresti oli aeg pärast nende viimast kohtumist mööda lennanud, kuidas nad poleks ealeski osanud arvata, et võivad Bathis kohtuda ja kui tore oli taas vana sõbratari näha, asusid nad vahetama uudiseid oma perekondade, õdede ja nõbude kohta, kusjuures mõlemad rääkisid korraga, soovides pigem infot jagada kui vastu võtta ega kuulanud teineteist peaaegu üldse. Kui jutt läks perekonnale, oli mrs Thorpe’il aga mrs Alleni ees suur eelis, kuna temal olid lapsed; ja kui ta kiitis pikalt-laialt oma poegade andekust ja tütarde ilu, jutustas nende tegevusest ja väljavaadetest, seletas, et John õpib Oxfordis, Edward töötab Merchant Taylorsi juures ja William on meremees, kusjuures neid kõiki armastatakse ja austatakse nende töö-ja õpingukaaslaste poolt rohkem kui kedagi teist maailmas, siis polnud mrs Allenil võimalik samalaadseid uudiseid edastada ega suruda oma vastumeelselt kuulavale ja uskmatust ilmutavale sõbratarile peale lugusid samasugustest triumfidest; ta oli sunnitud istuma ja teesklema, et kuulab kõiki neid emalikke tundeavaldusi, ent ta leidis lohutust teadmises, et mrs Thorpe’i rotundi pitsid-nagu tema terav silm peagi ära tabas – polnud pooltki nii ilusad kui tema enda omad.
„Sealt mu kallid tütrekesed tulevadki!” hüüatas mrs Thorpe, osutades kolmele elegantsele neiule, kes üksteisel käe alt kinni hoides nende poole tulid. „Kulla mrs Allen, ma lausa põlen soovist neid teile tutvustada; teiega kohtumine valmistab neile suurt rõõmu; pikim kolmest on Isabella, mu vanim tütar; eks ole ta ju kena? Ka ülejäänud kahte tüdrukut imetletakse väga, aga minu arust on Isabella kõige ilusam.”
Kui mrs Allen oli oma tütreid esitlenud, tuli mrs Allenile meelde ka miss Morlandit tutvustada. Tema nimi tekitas elevust; ja pärast viisakusavalduste vahetamist märkis vanim neidudest valju häälega: „Kui sarnane miss Morland ikka oma vennaga on!”
„Lausa äravahetamiseni sarnane!” hüüatas tema ema ning siis kordasid nad kõik kaks või kolm korda: „Oleksin kohe taibanud, et ta on mr Morlandi õde!” Catherine sattus hetkeks segadusse; ent vaevalt olid mrs Thorpe ja ta tütred jõudnud alustada selgitamist, kus ja kuidas nad mr James Morlandiga tuttavaks said, kui Catherine’ile meenus, et tema vanim vend oli hiljuti saanud sõbraks ühe Thorpe’i nimelise kolledžikaaslasega ning oli jõulude ajal veetnud nädala nende juures Londoni lähistel.
Kui see küsimus oli selgeks räägitud, väljendasid õed Thorpe’id paljude lahkete sõnadega oma soovi Catherine’iga lähemalt tuttavaks saada; nad väitsid, et peavad teda juba vendade sõpruse tõttu ka oma sõbratariks jne; Catherine’il oli seda meeldiv kuulda ning ta vastas nii ilusate sõnadega, kui vähegi oskas; ning esimese sõpruse märgina võttis vanim miss Thorpe’idest tal käe alt kinni, et teha mineraalvee müügisaalis väike ühine jalutuskäik. Catherine oli sellises vaimustuses oma Bathi tutvusringkonna kasvamisest, et ta miss Thorpe’iga lobisedes peaaegu unustas mr Tilney. Sõprus on kahtlemata parim palsam, mida armastuse tekitatud haavale määrida.
Vestlus keerles teemade ümber, mida kaks noort daami, kes on hakanud teineteise vastu esimesest hetkest poolehoidu tundma, tavaliselt ikka avameelselt arutavad; jutt käis riietest, ballidest, flirtidest ja naeruväärsetest isikutest. Kuid miss Thorpe oli miss Morlandist neli aastat vanem ja vähemalt nelja aasta jagu paremini informeeritud, mistõttu ta oli neis küsimustes oluliselt kompetentsem. Ta võis võrrelda Bathi balle Tunbridge’i omadega; siin valitsevat moodi Londoni omaga; võis osutada mitmele oma uue sõbra maitsevääratusele, kui asi puudutas rõivastust; oskas ära tabada, et daam ja härra, kes näisid teineteisele pelgalt naeratavat, tegelikult hoopis flirtisid; ning leidis rahva hulgast hõlpsasti naeruväärseid isikuid. Catherine imetles neid oskusi, kuna need olid tema jaoks midagi täiesti uut ja mõistagi panid need teda oma uuele ruttavale imetlusega alt üles vaatama; see oleks võinud koguni takistada neil lähedaseks saada, ent miss Thorpe’i vaba ja lustakas käitumine ning ohtrad heameeleavaldused Catherine’iga tutvumise üle hajutasid igasuguse aukartuse ning äratasid vaid õrna kiindumust. Nendevaheline sõprus süvenes sedavõrd kiiresti, et poolest tosinast ringist mööda mineraalvee müügisaali ei piisanud; kui nad kõik koos lahkusid, pidi miss Thorpe ilmtingimata miss Morlandi lausa mr Alleni koduukseni saatma; ja lahku minnes surusid nad teineteisel väga kaua ja väga südamlikult kätt, olles eelnevalt mõlema suureks kergenduseks teada saanud, et nad näevad teineteist õhtul teatris ning lähevad järgmisel hommikul samasse kirikusse palvetama. Catherine kiirustas kohe trepist üles ning vaatas söögitoa aknast, kuidas miss Thorpe mööda tänavat eemaldus; imetles tema graatsilist kõnnakut, tema moodsat hoiakut ja rõivastust ning oli ülimalt tänulik, et tal õnnestus leida selline sõbratar.
Mrs Thorpe oli lesk, kusjuures mitte just eriti jõukas; ta oli lahke, heatahtlik naine ja liialt järeleandlik ema. Tema vanim tütar oli kaunitar ning ka noorematel läks hästi, kuna nad tegid näo, et on sama ilusad kui nende õde, matkisid tema käitumist ning riietusid samas stiilis.
See lühike kirjeldus peab asendama mrs Thorpe’i pikka ja üksikasjalikku jutustust oma perekonnast, mis võtaks enda alla kolm või neli peatükki, milles räägitaks kõlvatutest lordidest ja advokaatidest ning korrataks sõna-sõnalt vestlusi, mis leidsid aset kakskümmend aastat tagasi.
V PEATÜKK
MISS THORPE’I noogutustele ja naeratustele vastamine ei hõivanud Catherine’i tähelepanu sedavõrd – ehkki suurem osa tema vabast ajast kulus just sellele – , et ta oleks unustanud otsida pilguga mr Tilneyt igast loožist, kuhu tema silm aga ulatus; ent see oli asjatu vaev. Näidend ei omanud mr Tilney jaoks suuremat külgetõmbejõudu kui mineraalvee müügisaal. Catherine lootis, et järgmisel päeval veab tal rohkem; ja kui ilm oli hommikul just nii ilus, nagu ta lootnud oli, ei jäänud tal oma soovide täitumises mingit kahtlust, sest ilusai pühapäeval jäävad kõik majad Bathis tühjaks ja inimesed tulevad välja jalutama, et öelda oma tuttavatele, kui ilus on ilm.
Thorpe’id ja Allenid liitusid innukalt kohe pärast jumalateenistuse lõppu; ja viibinud mõnda aega mineraalvee müügisaalis, avastamaks, et rahvahulk on talumatu ja pole näha ainsatki elegantset isikut – seda leiavad kõik igal pühapäeval kogu suvitushooaja vältel – ruttasid nad Crescentile, et paremas seltskonnas värsket õhku hingata. Siin avanes Catherine’il ja Isabellal taas võimalus käe alt kinni jalutades nautida vaba, sõbralikku vestlust. Nad lobisesid palju ja suure mõnuga; ent Catherine’i lootus oma tantsupartnerit kohata sai taas petetud. Mr Tilneyt polnud kusagil: teda oli tulutu otsida nii hommikustelt kui ka õhtustel koosviibimistelt, ta ei ilmunud ei suurde ega väikesesse ballisaali, ei ballidele ega vähem formaalsetele koosviibimistele; teda polnud ka hommikuste jalutajate, ratsanike ega kaarikuga sõitjate seas. Mineraalvee müügisaali külalisteraamatus tema nimi puudus ja rohkem uudishimutsemisest kasu polnud. Ilmselt oli ta Bathist lahkunud, ehkki ta polnud maininud, et jääb siia vaid nii lühikeseks ajaks. Selline saladuslikkus, mis on alati kangelasele nii kohane, muutis ta Catherine’i kujutlustes veelgi meeldivamaks ning suurendas tema soovi noormehega lähemalt tuttavaks saada. Thorpe’idelt ei saanud ta midagi teada, kuna nood olid enne mrs Alleniga kohtumist viibinud Bathis kõigest kaks päeva. Siiski vestles Catherine sel teemal sageli oma veetleva sõbratariga, kes julgustas teda igati noormehest mõtlema, mistõttu noormehe pilt tema mälus ei tuhmunud. Isabella oli kindel, et tegemist on väga võluva noormehega; ta oli kindel ka selles, et tema kallis