00.jpg" alt="zola"/>
I
Neuve-Saint-Augustini tänavas peatas sõidukitest tekkinud ummik kolme kohvriga koormatud üüritõlla, millega Octave oli lahkunud Lyoni vaksalist. Hoolimata sombuse novembripäeva üsnagi tuntavast jahedusest avas noormees akna. Teda üllatas äkiliselt laskunud hämarus selles kitsukeste, rahvasummast kihavate tänavatega linnaosas. Korskavaid hobuseid piitsutavate kutsarite kirumine, lõputu tõuklemine kõnniteedel, äriteenijatest ja klientidest kubisev katkematu poekeste rivi – see kõik uimastas teda. Oli ta ju unistustes näinud Pariisi palju puhtamana ega osanud arvata, et leiab eest niivõrd apla, kõvakäelistele sellidele kasulõikamiseks avatud kaubitsemise.
Kutsar kummardus tahapoole.
„Nii et Choiseuli passaaži?”
„Ei, Choiseuli tänavasse… Kui ma ei eksi, siis uus maja.” Üürisõidukil tuli vaid pöörata, sest maja oli nurga pealt teine, suur viiekorruseline kivihoone, mille kergelt kollakasvalged seinad tõusid esile vanade, kooruva krohviga naaberfassaadide taustal. Kõnniteele maandunud Octave mõõtis pilguga maja, esimest ja poolkeldikorrust hõivavast siidkangaste kauplusest kuni viienda korruse pisut sügavamal paiknevate akendeni, mis avanesid kitsukesele terrassile. Teisel korrusel toetus naisekujulistele sammastele rohkete kaunistuste ja malmääristusega rõdu. Aknaid raamis šablooni järgi valmistatud keeruline kivinikerdis ning allpool, veelgi rikkalikumalt ehitud sissesõiduvärava kohal hoidsid kaks putot numbritahvlit, mida öösiti valgustas gaasituluke.
Octave’i märganud, jäi uksest väljuv tüse heledapäine härrasmees seisma.
„Kuidas! Juba kohal?” hüüatas ta. „Aga mina ootasin teid alles homseks!”
„Teate, ma sõitsin Plassansist päev varem välja,” lausus noormees. „Kas tuba ei ole veel valmis?”
„On ikka… Ma üürisin selle juba kahe nädala eest ja möbleerisin otsekohe, nagu te palusite. Oodake, ma viin teid kohe pärale.”
Octave’i vastuväidetest hoolimata läks mees tagasi majja. Kutsar oli kolm kohvrit maha tõstnud. Hoolikalt raseeritud pikliku diplomaadinäoga auväärne härrasmees uuris majahoidja ruumis tõsiselt ajalehte Moniteur. Ometi suvatses ta märgata oma ukse alla pandud kohvreid ning päris majaelanikult, neljanda korruse arhitektilt, nagu ta teda kutsus:
„Härra Campardon, kas see ongi see isik?” „Jah, härra Gourd, see on härra Octave Mouret, kelle tarvis ma üürisin toa viiendal korrusel. Ta hakkab seal elama ja söömas käima meie juures… Saage tuttavaks – härra Mouret on mu naise vanemate hea sõber.”
Octave silmitses võltsmarmorisse rüütatud seinu ja rosettidega võlvkaari. Eemalt paistev sillutatud ja tsemendiga kaetud õu jahmatas külma ja elutu kõledusega. Hobusetalli ukse ees hõõrus kutsar nahatükiga hobuse suuraudu. Päike oli seal ilmselt harv külaline.
Samal ajal uuris härra Gourd kohvreid. Nüginud neid jalaga ning täis aukartust nende raskuse ees, teatas ta, et läheb kutsub pakikandja, kes kohvrid tagatrepi kaudu üles viib.
„Proua Gourd, ma lähen välja,” hüüdis ta toa poole. Majahoidja korter koosnes väikesest, puhtaks poleeritud klaaside, punaselillelise vaiba ja palisandermööbliga salongist, mille paokil uksest paistis nurgake magamistoast ja granaatpunase ripskangaga kaetud voodi. Lihav proua Gourd, juustes kollased lindid, lamaskles tugitoolis, käed kõhu peal.
„Mis siis ikka, lähme üles!” lausus arhitekt. Avanud fuajeest trepile viiva mahagonipuust ukse ning märganud, et härra Gourdi must sametmüts ja helesinised toatuhvlid olid noormehele muljet avaldanud, lisas ta:
„Teate, ta on hertsog Vaugelade’i endine toapoiss.” „Või nii,” kostis Octave. „Just nimelt, ja ta abiellus ühe Mort-la-Ville’i kohtuteenri lesega. Neil on seal isegi maja. Aga nad ootavad, kuni rendisest koguneb kolm tuhat franki, et siis seal vanaduspõlve pidada… Nii et täiesti ontlikud majavardjad!”
Koridor ja trepp olid karjuvalt luksuslikud. All seisis napollanna rõivais ülekullatud naisekuju, hoides pea peal amforat, millest kerkisid esile kolm mattkupli all põlevat gaasituld. Trepi taustal tõusid ülespoole roosa äärisvöödiga valgest võltsmarmorist seinapaneelid, mahagonipuust käsipuudega trepivõre aga jäljendas vana hõbedat ning oli ehitud kuldsete lehtedega. Astmeid kattis vaskaasadega kinnitatud punane vaip. Ent kõige rohkem hämmastas Octave’i kasvuhoonesoojus – lämmatav õhupahvak, mis talle vastu nägu lõi.
„Kuidas? Kas siin köetakse isegi trepikoda?” imestas ta. „Loomulikult,” vastas Campardon. „Niisugusest kulutusest ei loobu tänapäeval ükski endast lugupidav majaomanik… Maja on ülimalt korralik, ülimalt…”
Ta pööras pead, justkui hinnates seinu arhitektipilgul. „Mu sõber, küllap veendute ise, kui hea maja see on… Ja siin elavad üksnes korralikud inimesed!”
Aeglaselt ülespoole minnes loetles ta elanike nimesid. Igal korrusel oli kaks korterit – üks tänava, teine hoovi pool ja nende lakitud mahagonipuust uksed seisid vastamisi. Esimesena mainis ta härra Auguste Vabre’it – majaomaniku vanemat poega. Kevadel oli too võtnud rendile alumisel korrusel paikneva siidiäri, mis hõivas ka terve poolkeldrikorruse. Teisel korrusel õue pool elab omaniku teine poeg härra Théophile Vabre koos oma prouaga ja tänava pool majaomanik ise, endine Versailles’ notar, kuigi tegelikult elab ta oma väimehe, apellatsioonikohtu nõuniku härra Duveyrier’ juures.
„Aga too pole veel neljakümneviienegi,” lausus Campardon korraks seisatades. „Kena, mis?”
Võtnud veel kaks astet, pööras ta end äkki ümber ja lisas: „Kõigil korrustel on vesi ja gaasilambid.” Igal trepimademel, mille Kreeka ornamendiga ääristatud aknaklaasidest paistis trepile päevavalgus, asus kitsas sametiga ületõmmatud pink. Arhitekt selgitas, et see on mõeldud eakamatele inimestele jalgade puhkamiseks. Kolmandast korrusest möödus ta elanikke nimetamata.
„Ja kes siin elavad?” päris Octave, osutades tervet korrust hõlmavale suurele korterile.
„Oh, siin elavad inimesed, keda keegi iial ei näe ega tunnegi… Maja saaks ka nendeta hakkama. Aga mis parata, päikeselgi on plekid…”
Ning lisas põlglikult kulmu kortsutades: „Härra kirjutavat raamatuid.” Kuid neljandal korrusel ilmus tema näole taas rahulolev muie. Õuepoolne korter oli jagatud kaheks: ühes osas elas proua Juzeur – tagasihoidlik, sügavalt õnnetu naisolevus; teise toa oli aga üürinud tähtis härrasmees, kes käis seal ainult kord nädalas mingisugust tööd tegemas. Selgitusi jagades avas Campardon vastaskorteri ukse.
„Aga siin elan mina!” lausus ta. „Oodake, ma võtan teie korteri võtme. Kõigepealt läheme teie tuppa, ja pärast näete ka minu naist.”
Paariks minutiks üksi jäänud, tajus Octave trepikoja harrast vaikust. Fuajeest tulvavas lämbes õhuvoolus nõjatus ta käsipuule, tõstis pilgu ja kuulatas, kas ülalt ei kosta mingitki häält. Ent trepil valitses täielikult isoleeritud kodanliku võõrastetoa hääletus, kuhu ei kandunud väljast vähematki heli. Tundus, et kaunite läikivate mahagonuste taga peituvad lausa korralikkuse sügavikud.
„Teil on suurepärased naabrid,” ütles võtmega saabunud Campardon. „Tänava pool Josserandid. Terve perekond – isa on SaintJosephi kristallivabrikus kassiir, neil on kaks meheleminekueas tütart. Ja teie kõrval väikeametnik Pichoni perekond, kes ei suple küll kullas, aga see-eest on nad korraliku kasvatusega… Isegi niisuguses majas tuleb ju iga nurk välja üürida, eks ole?”
Neljandast korrusest alates vahetas punase vaiba välja jäme hall linane põrandakate. See haavas natuke Octave’i enesearmastust. Trepp oli jõudnud temasse aukartust sisendada. Mõte sellest, et ta hakkab elama arhitekti sõnul sedavõrd auväärses majas, tekitas erutust. Kui ta Campardonile järgnedes oma toa juurde viivasse koridori astus, märkas ta paokil ukse vahelt lapsehälli juures seisvat noort naist. Samme kuuldes tõstis naine pilgu. Tal oli blond pea ja heledad ilmetud silmad. Octave’ile jäi meelde see pilk, justkui teolt tabatud noor naine aga punastas ning lükkas ukse häbelikult kinni.
Campardon kordas jälle: „Vesi ja gaasivalgus kõigil korrustel, mu sõber.” Seejärel osutas ta uksele, kust pääses tagatrepile. Kõrgemal asusid teenijate toad.
„Olemegi kohal!” ütles ta koridori lõpus seisma jäädes. Üsna avar nelinurkne tuba, mille seinu kattis hall siniste lilledega tapeet, oli väga lihtsalt sisustatud. Alkoovi kõrval paiknes pesemisnurk, kus jätkus ruumi vaid kätepesuks. Octave läks kohe