Armastus ja surm Viinis. Arthur Schnitzler

istus ta vaikselt, siis kostis tema poolt haletsusväärset ohkamist. Kastanid tee ääres sahisesid, tõusis jahe tuulehoog… Mul tuli korraga kananahk ihule…

      „Koju, koju!” hüüdis Ypsilon valjusti, ent otsekui oiates.

      „Jäta ometi,” vaigistasin teda, „me jõuame koju piisavalt vara. Mida sa seal kodus teha tahad?.. Sa ei tohi rohkem töötada.”

      Ta vaatas mulle suure imestusega otsa. „Ma ju pean,” ütles ta.

      Sõitsime nüüd eeslinna esimeste tänavalaternate vahel. Ypsilon muutus aina rahutumaks. Ta vehkis kätega ja tema pilk eksles siia-sinna, hingamine oli tal just nagu mõnel palavikuhaigel…

      Ta hingeldas nii, et kutsar pöördus ja silmitses teda imestunult. Siis andis hobustele piitsa ja me veeresime suure kiirusega kolinal minu sõbra elumaja sillutisele. Kord või paar hüüdsin ma talle veel järele: „Ypsilon! Ypsilon!” Tema aga ei teinud must välja, ta vaimu näis olevat hõivanud lõputu tormakas töö, mind aga valdas aina nukram meeleolu.

      Läbi halvasti valgustatud tänavate sõites kerkis mu silme ette üks pilt, millest ma enam lahti ei saanud… Ma nägin printsess Türkisat lamamas kirstus, mis oli üleni klaasist, ja selle ees seisis minu õnnetu luuletaja, silmad kuivad, valulikud.

      Siis pidasime maja ees kinni; Ypsilon kargas vankrilt maha ja tormas treppidest üles. Kui mina üles jõudsin, istus ta juba oma nelja punase küünlaga kirjutuslaua taga ega kuulnud, et ma sisse astusin.

      Ta alustas just kirjutamist. Kõik ta ümber oli kadunud. Surev Türkisa aheldas ta enda külge.

      Ma heitsin diivanile ja kavatsesin paigal püsida, kuna olin tõsiselt mures.

      Tema sulg kiirustas üle paberi, aken oli avatud, küünlaleegid laperdasid. Loo lahtised lehed lendlesid laual läbisegi. Ta näoilme muutus üha ärevamaks, nägu ise oli aga surnukahvatu.

      Mingil hetkel tunnetasin selgelt, et nüüd Türkisa suri. Ypsilon kirjutas äkki pisut aeglasemalt, hingates samas raskelt ja põrnitsedes silmi pilgutamata ridu enda ees. Siis lasi ta sulel käest kukkuda, tema pea vajus alla ja ta nuttis kibedalt, südantlõhestavalt. Mina tundsin end paremini, vabamalt. Mõtlesin, et nüüd on see möödas, lummus kaob, õudne fantaasia, milles ta oli päevade kaupa elanud, on surnud, haihtunud. Jah, mul oli tunne, nagu toimuks kogu meid ümbritsevas õhkkonnas mingi muutus. Kurjad vaimud kahisesid aknast välja – ja punased küünlad põlesid toas rahulikumalt ja heledamalt. Ka paberilehed laual ei liikunud enam; rahu oli tagasi tulnud. Ja minu vaene sõber nuttis, nuttis tasa ja üha tasemini.

      Mina suikusin diivanil pikkamisi unne… See kestis ilmselt üsna kaua, sest kui ma taas ärkasin, olid küünlad väga väikeseks põlenud. Ypsilon aga istus ikka veel langetatud päi.

      Ma astusin tema juurde. Ta vaatas mulle täiesti rahunenud pilguga otsa.