OSA
Zarathustra eeskõne
Kui Zarathustra oli kolmkümmend aastat vana, jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ta oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal. Viimaks aga muutus teiseks ta süda, – ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese ette ja kõneles talle nõnda:
„Sina suur taevakeha! Mis oleks su õnn, kui sul poleks neid, kellele paista!
Kümme aastat sa oled tõusnud üles mu koopani: sul oleks küllalt saanud oma valgusest ja sest teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota.
Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse ja õnnistasime sind selle eest.
Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane, kes korjanud liiga palju mett, ma tarvitsen sirutuvaid käsi.
Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks saavad targad inimeste keskel oma rumalusest ja vaesed oma rikkusest.
Seks pean astuma alla: nagu teed sinagi õhtul, kui lähed mere taha ja viid allilmalegi valgust, sa ülirikas taevakeha!
Ma pean nagu sinagi minema looja, nagu nimetavad seda inimesed, kelle juurde ma igatsen laskuda.
Siis õnnista mind, sina rahulik silm, kes sa kadeduseta võid näha suurimatki õnne!
Õnnista peekrit, mis valmis on üle voolama, et kullana voolaks tast vesi ja kannaks kõikjale su õndsuse helki!
Vaata! See peeker tahab jälle saada tühjaks, ja Zarathustra tahab saada jälle inimeseks.”
Nõnda algas Zarathustra loojak.
Zarathustra laskus üksinda mägedelt ja keegi ei tulnud talle vastu. Aga kui ta jõudis metsa, seisis korraga ta ees vanake, kes oli jätnud oma püha onni, et metsast otsida juuri. Ja nõnda kõneles vanake Zarathustrale:
„Ei ole võõras mulle see rändaja: mõne aasta eest ta läks siit mööda. Zarathustra oli ta nimi; aga ta on teiseks muutunud.
Tookord sa kandsid oma tuhka üles mäele: kas nüüd tahad viia oma tuld alla orgudesse? Kas sa ei karda tulesütitaja karistust?
Jah, tunnen ära Zarathustra. Selge on ta silm, ja ta huuled ei peida jälkuse jälgi. Kas ta ei käi ehk seepärast nagu tantsides?
Teiseks on muutunud Zarathustra, lapseks on saanud Zarathustra, ärganud on Zarathustra: mis tahad nüüd magajate mant?
Nagu meres sa elasid üksinduses, ja meri kandis sind. Häda, sa tahad astuda maale? Häda, sa tahad jälle ise kanda oma keha?”
Zarathustra kostis: „Ma armastan inimesi.”
„Miks, ütles pühak, olen siis mina tulnud metsa ja kõndu? Eks mitte seepärast, et liialt armastasin inimesi?
Nüüd armastan jumalat: inimesi ma ei armasta. Inimene on mulle liiga puudulik olend. Inimest armastada oleks mu surm.”
Zarathustra kostis: „Mis kõnelesin ma armastusest? Ma viin inimestele annetuse.”
„Ära anna neile midagi,” ütles pühak. „Pigemini võta neilt midagi kergemaks ja kanna seda nendega ühes – see oleks neile suurim häätegu: kui vaid see on hää sulle endale!
Ja kui tahad neile anda, siis ära anna rohkem kui almust, ja lase neid sedagi nuruda.”
„Ei,” kostis Zarathustra, „almust ma ei anna. Seks pole ma küllalt vaene.”
Pühak naeris Zarathustrat ja kõneles nõnda: „Siis oota enne, et nad su aarded vastu võtavad! Nad ebalevad üksiklasi ega usu, et tuleme annetama.
Meie sammud läbi tänavate kõlavad neile liiga üksildaselt. Ja kui nad öösi oma voodis olles kuulevad kedagi kõndivat, kaua enne kui päike tõuseb, siis küsivad nad endilt: kuhu hiilib see varas?
Ära mine inimeste juurde, jää metsa! Mine pigem juba loomade juurde! Miks sa ei taha olla nagu mina, – karu karude keskel, lind lindude keskel?”
„Ja mis teeb pühak metsas?” küsis Zarathustra.
Pühak kostis: „Ma loon laule ja laulan neid, ja luues laule naeran ja nutan ning ümisen: nõnda ma kiidan jumalat.
Lauluga, nutuga, naeruga ja üminaga ma kiidan jumalat – oma jumalat. Kuid mis tood sa meile kingiks?”
Kuulnud need sõnad, tervitas Zarathustra pühakut ja ütles: „Mis oleks mul teile anda! Kuid laske mind ruttu minema, et ma teilt midagi ei võtaks!” – Ja nii nad lahkusid teineteisest, vanake ja mees, naerdes, nagu naerab kaks poisikest.
Kui aga Zarathustra oli üksi, ütles ta nõnda oma südames: „Ons see küll võimalik! See vana pühak oma metsas pole veel kuulnudki, et jumal on surnud!”
Kui Zarathustra tuli ligemasse linna, mis asetub metsade ääres, leidis ta sääl palju rahvast turule kogunud: sest oli lubatud näidata köietantsijat. Ja Zarathustra kõneles nõnda rahva vastu:
Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?
Kõik olendid seni on loonud midagi kõrgemat endast: ja teie tahate siis olla mõõnaks sellele suurele tõusule ning pigemini tagasi minna looma juurde kui ületada inimest?
Mis on ahv inimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab olema inimene üliinimesele: pilkenaer või piinlik häbi.
Te olete käinud ära tee ussikesest inimeseni, aga palju on teis veel ussikest. Kord olite ahvid, aga praegugi veel on inimene ahvim kui ükski ahv.
Kes aga teist on kõige targem, seegi on ainult vahepäälne värdjas taimest ja tondist. Aga kas käsin ma teid saada tontideks või taimedeks?
Vaadake, ma õpetan teile üliinimest!
Üliinimene on maa mõte. Teie tahe ütelgu: üliinimene olgu maa mõte!
Ma vannutan teid, mu vennad, jääge ustavaks maale ja ärge uskuge neid, kes teile räägivad ülemaisist lootusist! Mürgitajad on need, olgu teades või teadmata.
Elupõlgajad on need, surijad ja ise mürgitatud, kellest maa on väsinud: käigu nad oma teed!
Kord oli suurimaks kuriteoks kuritegu jumala vastu; aga jumal suri, ja seega surid ka need kurjategijad. Nüüd on kõige hirmsam kurja teha maa vastu ja pidada uurimatuma sisikonda ülemaks maa mõttest!
Kord vaatas hing põlgusega keha pääle: ja sellal see põlgus oli kõrgem kõigest: – ta tahtis, et keha oleks kõhn, inetu, nälginud. Nii arvas hing ära lipsata keha ja maa võimu alt.
Oo, see hing ise oli alles kõhn, inetu ja nälginud: ja julmus oli selle hinge naudinguks!
Aga teiegi veel, mu vennad, öelge mulle: mis kuulutab teie keha teie hingest? Kas teie hing ei ole vaesus ja sopp ja vilets rahulolu?
Tõesti, inimene on sopane jõgi. Vaja juba olla meri, et võtta endasse sopast jõge, nõnda et ise puhtaks jääd.
Vaadake, ma õpetan teile üliinimest: tema on see meri, temasse võib uppuda teie suur põlgus.
Mis on suurim, mida võite elada läbi? Suure põlguse tund on see. Tund, millal teie õnngi teile läilaks läheb ja niisama teie mõistus ja voorus.
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu õnnest! Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu. Aga mu õnn peaks õigustama olemasolu enese!”
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu mõistusest! Kas isub ta teadmust, nagu lõvi oma toitu? Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!”
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu voorusest! Ta pole veel pannud mind märatsema. Kuis olen väsinud oma hääst ja kurjast! See kõik on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!”
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu õiglusest! Ei ma näe, et oleksin leek ja süsi. Ent õiglane on leek ja süsi!”
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu kaastundmusest! Kas kaastundmus ei ole rist, millele naelutatakse see, kes armastab inimesi? Kuid minu kaastundmus ei ole ristilöömine!”
Kas kõnelesite juba nii? Kas kisendasite juba nii? Ah, kuis oleksin kuulnud teid nii juba kisendavat!
Mitte teie patt –