ud Marciale, Ruthile ja Leah’le
APPLE’I SÜDAMIK
Ebatavalisel ettevõttel on ka ebatavaline juhtimispoliitika. Keskel on tegevdirektor Tim Cook ning esitatud struktuur on vaid üks paljudest asjadest, mille poolest Apple teistest suurfirmadest erineb. Graafilise disaineri David Fosteri kavandatud diagramm põhineb autori andmetel ja osaliselt sellel vähesel informatsioonil, mida Apple on avaldanud.
1
Uudne juhtimisviis
2011. aasta 24. augustil, päeval, mil Steve Jobs loobus Apple’i peadirektori kohast, osales ta ettevõtte direktorite nõukogu koosolekul. Ta oli väga haige ja jõudnud järeldusele, et on aeg ametist loobuda. Jobsist sai sellel päeval nõukogu esimees, mis andis nii Apple’i töötajatele, klientidele kui ka investoritele lootust, et ta mõjutab jätkuvalt firma tegevust ning on seal veel mõnda aega aktiivne.
Jobs armastas Apple’i tooteid üle kõige. Kuigi ta oli koosolekule tulnud peamiselt selleks, et direktoreid ameti maha panemisest isiklikult teavitada, teadis ta ka seda, et saab Apple’i värskeimat saavutust näha. Tõepoolest – paari nädala pärast pidi Apple esitlema oma uusimat iPhone’i ehk esimest telefoni, milles on tehisintellektiga assistent, tarkvara nimega Siri. Stanley Kubricku raamatu „2001: Kosmoseodüsseia” arvutit HAL meenutav Siri oli võimeline küsimustele vastama. Ta rääkis telefoni omanikuga. Steve Jobs oli kakskümmend viis aastat varem aidanud alustada arvutirevolutsiooni, lubades muuhulgas arvutite abil inimeste elukvaliteeti parandada – Siri pidi selle lubaduse nüüd täitma.
Apple’i mobiilitarkvara tippjuht Scott Forstall tutvustas Sirit parasjagu direktoraadile, kui Jobs teda katkestas. „Andke see telefon minu kätte,” ütles Jobs, andes märku, et ta tahab tehnoloogiaimet ise proovida. Forstall, kes oli kogu oma karjääri töötanud Jobsi alluvuses (esmalt NeXT-is ja seejärel Apple’is), kõhkles. Ta oli insener, keda iseloomustasid jobsilik teatraalsus, auahnus, karismaatilisus ja toores intelligents. Kuid Forstalli kõhklus oli põhjendatud: Siri võlu peitus põhiliselt oskuses telefoni omaniku häält ajapikku tundma õppida, kohaneda selle eripäradega ning omandada personaalseid infokilde. See seade oli nagu omaniku käe järgi vormitud pesapallikinnas ja too konkreetne telefon tundis Forstalli. Jobsi kurikuulsa kannatamatuse, juba niigi emotsionaalse päeva ja kriitikaohu tõttu oli telefoni käest andmine Forstalli jaoks vastumeelne. „Olge ettevaatlik,” ütles ta mehele, kes polnud eales ettevaatlik olnud. „Ma olen selle oma hääle järgi kohandanud.”
Jobs ei olnud mees, kes oleks keeldumisega leppinud. „Andke telefon siia,” põrutas ta, sundides Forstalli ümber laua kõndima ja seadet talle loovutama. Põdur Jobs, kes oli kunagi juhtinud Siri tehnoloogia leiutanud noore firma ülevõttu, andis arvutile puremiseks paar lihtsamat pähklit. Seejärel jätkas ta keerukamatega, küsides: „Oled sa mees või naine?” Siri vastas: „Mulle pole sugu määratud, sir.” Kõlas naer, millest kostis mõningast kergendust.
Siri sooidentiteediprobleemid võisid sellel raskel koosolekul küll nõukogu jaoks lõbustavaks hetkeks olla, aga kui Jobs haaras iPhone’i prototüübi enda kätte, muutus Forstall kahtlemata ärevaks. Kõnealune seik illustreerib paljusid põhimõtteid, mis teevad Apple’i suurepäraseks – aga muudavad selle ka erinevaks enamikust ettevõtetest, mida tuuakse eeskujuks, kui räägitakse heast juhtimisest. Hiiglaslik firma oli koondanud oma parimate töötajate jõuvarud vaid ühele tootele. Seda seadet oli arendatud äärmise saladuskatte all ning telefoni tehnilised lahendused ja kujustus vihjasid obsessiivsele üksikasjadele keskendumisele.
Sel koosolekul võis viimast korda näha tavatu loomuga tegevdirektorit – sellist, kelle isikuomaduste hulka kuulusid nartsissism, kannatamatus ja teiste inimeste tunnete ignoreerimine, mida ühiskond üldjuhul halvaks peab. Kuid kas need on ikka halvad? Apple’is aetakse äri põhimõtetel, mis on vastuolus ärikoolide aastatepikkuse õpetusega, pannes küsima: kas Apple’i edu on ainulaadne või on ettevõte hoopis millegi geniaalse jälil, mida ka ülejäänud ärimaailm järgima peaks?
On asjakohane, et Jobsi viimaseks ametlikuks toiminguks oli iPhone’iga tutvumine, arvestades, et Apple oli nutitelefonide valdkonnas pioneer ning sel alal domineerimine oli näidanud ettevõtte ning Jobsi harukordseid tugevaid külgi. Kui firma iPhone’i 2007. aastal turule tõi, oli Jobs selle saavutamiseks Apple’i pea peale pööranud. Tema vaimusilmas oli iPhone revolutsiooniline seade, ühendades endas nutitelefoni kasutusmugavuse iPodi muusika talletus- ja kuulamisvõimalustega. Nagu oleks nende kahe leiutise liitmise väljakutsest vähe, lisandus veel surve anda valmistootele disainisnoobidele vastuvõetav välimus, kasutajasõbralik tarkvaraliides ja üllatustegur (kas keegi sooviks ehk puutetundlikku klaasekraani?).
Tollane iPhone’i meeskond pingutas niigi üle oma võimete. Juba selle töörühma olemasolu oli ülejäänud ettevõttele koormaks. Teiste Apple’i töögruppide liikmete „röövimine”, eriti Macintoshi tarkvaraarendusest, oli ülejäänud projektid seisma pannud; uusim Maci operatsioonisüsteemi versioon viibis sellepärast, et koodi kirjutavad insenerid olid iPhone’ile üle viidud. Nende töötajate seas, keda projekti ei kaasatud, tekkis vimm, sest ühtäkki ei toiminud nende elektroonilised turvakaardid piiratud ligipääsuga alades, mis olid vaid iPhone’i arenduseks mõeldud. Kõiki Apple’i tooteid arendatakse võrdselt, kuid mõned neist on võrdsemad kui teised.
Oli tekkinud eliidisisene eliit ja surve iPhone’i valmimiseks oli nagu kõikehõlmav mobilisatsioon. Apple’i insenerid kasutasid esitluseelse tootearendusfaasi kirjeldamiseks õõvastavat mõistet militaarvaldkonnast: surmamarss.
Mitte iga tegevdirektor ei eeldaks ega nõuaks, et tema kõige andekamad alluvad töötaksid pühade ajal, nagu Jobs seda igal aastal enne jaanuaris toimuvat Macworldi messi ootas. Kuid Jobs oli Apple’i töötajate jaoks pooljumal. Ta oli selle firma rajanud 1976. aastal koos oma semu Stephen Wozniakiga. Ta juhtis Maci arendamist 1980. aastate alguses, lahkus pettununa töölt, kui tema enese valitud tegevdirektor tema võimu kärpis, ja naasis võidukalt 1997. aastal, et raskustesse sattunud firma päästa. Ligi kümme aastat hiljem säras Apple personaaltehnoloogia ettevõtete konstellatsiooni eredaima tähena ja vaieldamatult oli selle Põhjanaelaks Steve Jobs.
Isegi kui ta Apple’i koridorides ei kõndinud, oli tema olemasolu märgatav. On küll tõsi, et tema kabinet hoones Infinite Loop 1 oli suletud enamikule töötajatest. Kuid Jobsi osalus Apple’i igapäevaelus oli silmatorkav. Erineva taseme alluvad nägid teda ettevõtte kohvikus vestlemas oma peadisaineri ja alter ego Jonathan Ive’iga. Nad nägid teda linnakus jalutamas ja märkasid tema autot Apple’i parklas. Nad jälgisid tema ettekandeid sama innukalt kui ülejäänud avalikkus, et mõista, mis suunas nende ettevõte liigub. Jobs võis olla ligipääsmatu ning oli tõenäoline, et tavatöötajad ei osalenud kunagi temaga ühel koosolekul, kuid nad uskusid, et ükskõik, mille kallal nad ka töötasid, lõpuks näeb seda „Steve”. Kõik niidid jooksid temani ja tema käsi oli mängus kõiges, mille valmistamisega Apple tegeles.
Esimese iPhone’i demonstreerimise eel oli Jobs oma võimete tipul ja valitses olukorda. Kaks aastat pärast pahaloomulise kõhunäärmekasvaja eemaldamist oli ta vähi näiliselt alistanud. Ta rääkis oma haigusest vähe – vaid seda, et see polnud levinuima ja kiiresti tapva kõhunäärmevähi vorm. Kandes oma muutumatut rõivastust, mis koosnes mustast madala kaelusega pulloverist, sinistest Levi’se teksaspükstest, tumedatest sokkidest ja New Balance’i tossudest, jättis 1960. aastate stiilis ümara raamiga prillide ja halliseguse, pisut tokerja habemega Jobs heas vormis ning terve mulje. Hiljuti 52-aastaseks saanud mees oli hoos. Apple oli iTunesi muusikapoe ja iPodiga muusikatööstust muutnud. Sellel aastal oli Jobs oma kõrvalprojektiks olnud arvutianimatsioonifirma Pixari 7,5 miljardi dollari eest Disneyle maha müünud ja saanud selle kuulsa meelelahutusettevõtte suurimaks aktsionäriks, Disney direktorite nõukogu liikmeks ja mitmekordseks miljardäriks.
Jobs suutis tulevikku paremini ennustada kui keegi teine tehnoloogiatööstuses. Kuid neli aastat hiljem, pärast kõiki Apple’i saavutusi, alates esimesest iPhone’ist kuni uusima mudelini, mida Jobs oma käes hoidis, hoidus ta Sirile esitamast üht äärmiselt olulist küsimust, mille kohta teadis, et see käib üle tehisintellekti võimete: „Milliseks ettevõtteks kujuneb Apple pärast seda, kui mind enam pole?”
Surmamarss, mille käigus iPhone valmis, oli Apple’is tüüpiline – eelistati soosikuid, ressursid suunati tegevdirektorit huvitava toote valmistamisse, tööajad olid kurnavad, kuid töö tundus tähtis. Kas mõni teine 108 miljardi