et kuigi “Kuidas olla naine” on lugu kõigist neist kordadest, mil mina – teadmatuses, ette valmistamata ja täielikul eksiteel selles, kuidas pontšot õigesti “välja kanda” – 21. sajandil naiseks olemisega puusse panin, ei tundu kogemusest lihtne aruandmine enam piisav. Jah, ühe vanamoelise feministi kõrgendatud teadlikkusel on siiski veel tohutu väärtus. Sest kui asi puudutab aborti, ilukirurgiat, sünnitust, emadust, seksi, armastust, tööd, misogüüniat, hirmu või lihtsalt iseendaks jäämist, ei räägi naised siiani tihti teineteisele tõtt muidu kui hästi purjus peaga. Ehk viitab pideva meediatähelepanu orbiidis olev naiste joomarlus lihtsalt tänapäeva naiste püüdele omavahel suhelda. Või sellele, et Sancerre’i veinid on hirmus maitsvad. Kui aus olla, siis panustaksin mõlemale väitele.
Ehkki selle üle arutlemine, mida naiseksolemine tegelikult tähendab – mitte mida me teeskleme selle olevat –, on äärmiselt vajalik, siis lisaks on meil tarvis pisut ka analüüsivat ja argumenteerivat “seda peaks muutma” värki. Teate küll, feminismi.
See on koht, kus põrkume teise probleemiga. Võiks ju arvata, et feminism katab kõik need teemad. Aga feminism, olles seal, kus ta hetkel seisab, noo … ta seisab. Ta on paigale tardunud. Ma olen viimaste aastate jooksul oma küsimustega moodsa feminismi poole pöördudes tõdenud ikka ja jälle, et ajaloo kunagi kõige põnevam, sütitavam ja efektiivsem revolutsioon on taandunud vaid üha vaiksemaks jäävale arutelule mõnekümne feminismialase akadeemilise kraadiga inimese vahel raamatutes, mida loevad ainult feminismialase akadeemilise kraadiga inimesed ja mille üle arutletakse kell üksteist õhtul kanalil BBC 4. Miks see mind häirib:
1. Feminism on liiga oluline, et selle üle arutleks ainult vastava kraadiga inimesed.
2. Mis minusse puutub, siis minul ei ole feminismi alal kraadi, aga jumal küll, feminism on niivõrd tõsine, tähtis ja pakiline, et on jõudnud kätte aeg, mil tema eest võitleks üks muretu südame ja kohutava õigekirjaga meelelahutusajakirja kolumnist ja poole kohaga telekriitik. Kui miski on põnev ja lõbus, tahan ma sellest osa saada, mitte lihtsalt kõrvalt vaadata. Ka minul on midagi öelda! Camille Paglia on Lady Gagat TÄIESTI VALESTI tõlgendanud! Feministlik organisatsioon Objekt on segi, kui asi puudutab pornograafiat! Mu kangelanna Germaine Greer on transseksuaalide suhtes täielik rassist! Ja mitte keegi ei võta käsile ajakirja OK!, 600 naela maksvaid käekotte, tillukesi püksikuid, paljaks raseeritud häbemepiirkonda, idiootlikke pulmaeelseid tüdrukuteõhtuid või Katie Price’i.
Ja need peaks käsile võtma. Neid peaks takistama rugby-stiilis, näoli mutta ja kõva kisa saatel. Traditsiooniline feminism ütleks siinkohal, et need ei ole tähtsad teemad ning peaksime keskenduma suurtele asjadele nagu ebavõrdsed palgad, naiste ümberlõikamine kolmanda maailma riikides ja koduvägivald. Mis on, ilmselgelt, pakilised, rõvedad ja väärad ning maailm ei saa enesele julgelt silma vaadata enne, kui nendega on lõpp.
Samas on kõik need pisemad, lollimad, ilmselgemad igapäevaprobleemid naiseksolemise juures nii mõneski mõttes naiste hingerahule täpselt sama kahjulikud. See on nn katkise akna filosoofia naiste ebavõrdsuse võtmes. Kui katkise akna teooria järgi jätta tühjalt seisvas majas üks katkine aken tähelepanuta ja parandamata, on ülimalt tõenäoline, et vandaalid lõhuvad veel mõne akna. Lõpuks murravad nad majja sisse, teevad seal lõket või võtavad terve maja üle.
Samamoodi on juhul, kui naiste häbemekarvu peetakse inetuks ning kuulsaid ja mõjukaid naisi liiga paks, peenike või halvasti riides olemise pärast pidevalt häbimärgistatakse; lõpuks tungivad inimesed naiste sisse ja süütavad neisse lõkked. Naised võetakse üle. Ilmselgelt ei ole selline asjade käik tervitatav. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina ei tahaks ühel hommikul ärgates esikust karja oportuniste leida.
Kui Rudy Giuliani 1993. aastal New Yorgi linnapeaks sai, viis tema usk katkise akna teooriasse rakendama nulltolerantsi poliitikat. Kuritegevuse protsent kukkus järgnevad kümme aastat dramaatiliselt ja tähelepanuväärselt.
Minul isiklikult on tunne, et on saabunud aeg, kus naised oma elu suhtes katkise akna teooriat ja nulltolerantsi rakendaksid – ma tahan nulltolerantsi kogu sellele patriarhaalsele pasale. Ja patriarhaalse katkise akna pasa peal nulltolerantsi rakendamise puhul on lahe see, et 21. sajandil ei ole meil enam vaja protestimarsse nullsuuruses modellide, naeruväärse pornograafia, sületantsuklubide ja Botoxi vastu. Me ei pea märatsema ega näljastreiki korraldama. Ei ole mingit vajadust hobuse ega isegi mitte eesli alla viskuda. Me peame teemale vaid umbes minuti silma vaatama, pilgutamata, ja seejärel naerma puhkema. Me näeme naerdes oivalised välja. Me meeldime inimestele, kui nad näevad meid vallandamas lõõgastunud naerukihinat.
Tõenäoliselt ei meeldi me neile samavõrd, kui käime ringi, lüües rusikat lauale ja urisedes “URR! URR! Jah, just NIISUGUNE see ongi! KÄI PERSE, patriarhaat!” ning toppides endale krõpse suhu, aga ikkagi.
Ma ei tea, kas enam on üldse kohane rääkida feminismilainetest, aga minu tähelepanekute kohaselt peaks järgmine laine olema viies ning ma kahtlustan, et umbes viienda laine juures ei ole enam mõtet viidata igale neist eraldi, vaid võib rääkida lihtsalt saabuvast tõusust.
Kui aga feminismi viies laine peaks saabuma, siis ma loodan, et see erineb eelmistest selle poolest, et naised vastanduvad tänapäevasele naiseks olemise kohmakusele, ebaloogilisusele ja lollusele mitte selle peale karjudes, seda seesmiselt blokeerides või selle üle näägeldes, vaid lihtsalt selle poole näpuga näidates ja “HAA!” öeldes. Nii et jah. Kui viies laine on tulemas, siis see siin on minupoolne panus. Minu tagasihoidlik panus. Suhteliselt laiahaardeline jutustus igast juhtumisest, mil mul ei olnud suurt − või paljudel juhtudel üldse mingit − aimu … kuidas olla naine.
ESIMENE PEATÜKK
Ma jooksen verd!
Niisiis, ma olin arvanud, et see on vabatahtlik. Ma teadsin, et naised veritsevad iga kuu, aga ma ei uskunud, et see ka minuga juhtub. Ma olin eeldanud − ehk puhtsüdamliku vastumeelsuse tõttu –, et minul on võimalik sellel eest põigelda. See ei tundu ausõna sugugi vajalik või lõbus ja ma ei näe mingit moodust, kuidas seda oma graafikusse mahutada.
“Ma lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu!” mõtlen ma endamisi rõõmsalt, tehes kümmet õhtust kõhulihaseharjutust. “Kapten Morani jaoks on side lõpp!”
Ma võtan oma “Selleks ajaks, kui olen 18” nimekirja väga tõsiselt. Minu kaalukaotuskampaania on jõudnud järgmisele tasemele – ma mitte lihtsalt ei väldi ingveriküpsiseid, vaid teen lisaks igal õhtul kümme kõhulihast ja kümme kätekõverdust. Meie majas ei ole ühtegi kogupikkuses peeglit, seega ei ole mul progressistõrnaaimugi, aga kujutanette, kuidas niisugunetreeninglaager mu jõuludeks winonaryderlikult sihvakaks muudab.
Nii ehk naa olin ma päevadest esimest korda kuulnud alles neli kuud tagasi. Mu ema polnud sellest meile kunagi rääkinud – “Ma arvasin, et saite “Moonlightingu” tõttu ise aru,” vastas ta aastaid hiljem ebamääraselt, kui talt selle kohta küsisin –, nii sain kogu menstruatsioonikupatusest teada alles siis, kui kogemata kodu juures heki seest kellegi mööduva tüdruku poolt sinna torgatud tampoonireklaami voldiku leidsin.
“Ma ei taha sellest rääkida,” ütleb Caz, kui ma voldikuga magamistuppa astun ja seda talle näidata üritan.
“Aga oled sa seda näinud?” küsin ma ta voodiotsale istudes. Caz tõmbub teise voodiserva. Talle ei meeldi lähedus. See muudab ta eriliselt äkiliseks. Meie sotsiaalmajas, kus on kolm magamistuba ja elab seitse inimest, on ta peaaegu alati vihane. “Vaata – see on emakas ja see on tupp ja need tampoonid paisuvad, et … urgu täita,” ütlen ma. Ma olen seda voldikut kõigest sirvinud. Kui täiesti aus olla, siis olen ma päris tõsiselt rabatud. Naissuguelundite ristlõige näeb välja komplitseeritud ja ebapraktiline – umbes nagu üks neist ülikallitest Rotastaki hamstripuuridest, kus tunnelid igas eri suunas jooksevad. Taas kord ei ole ma päris kindel, kas tahan sellest kõigest osa saada. Ma vist arvasin, et olen tehtud vaagnast kaelani ühtlasest lihast, mille küljes on seal kusagil neerud. Nagu vorst. Ma ei tea. Anatoomia ei ole mu tugevaid külgi. Mulle meeldivad 19. sajandi romantismiajastu romaanid, kus