enne korterist väljumist ebalesin veel viivu ja peast käis läbi lausa mõte helistada Irinale ja öelda, et mul on jälle hirmus peavalu. Ometi heitsin sellise valge vale sedamaid kõrvale, astusin trepikotta ja tõmbasin korteri välisukse enda järel otsustava klõpsuga kinni. Läksin tühja tundega trepist alla tänavale, kuigi jah – tõele au andes – kõige parema meelega oleksin siiski hoopis koju jäänud, ennast diivanile sooja päevateki sisse kerra tõmmanud ja lihtsalt olnud. Manasin end mõttes maapõhja selle eest, et olin Irinale järele andnud ja nõustunud täna õhtul välja sööma minema.
Metroo oli sel kellaajal reede pärastlõunal imelikul kombel peaaegu pooltühi. Ilmselt juhtus olema just see päeva vaikseim hetk, kui tööpäev pole veel lõppenud ja õhtu alustamiseks on ka justkui liiga vara. Ostsin raudteejaama väiksest poekesest pisikese lillekimbu ja hakkasin seda nüüd külma tuule eest enda varju hoides mööda lumist tänavat trammipeatuse poole minema. Tramm number 6 kolistas ja nõksutas, sõites aeglaselt mööda Mannerheimintied Bulevardi suunas. Kui ma lõpuks õigesse peatusesse olin jõudnud ja trammist maha astusin, oligi magistraadini veel ainult lühike jupike teed jalutada. Hoidsin paberisse mähitud lillekimpu hoolikalt enda varju ja külma ning tuult trotsides astusin kindlalt oma eesmärgi suunas.
Olin kohale jõudnud viisteist minutit enne kokkulepitud aega ja jäin suure halli hoone välistrepi kõrvale kõnniteele vastabiellunuid ja Irinat-Jormat ootama. Millalgi oli teisele poole treppe ilmunud keegi meesterahvas. „Nähtavasti ootab samuti kedagi,” käis mul peast läbi kiire mõte. Kuna aega oli veel piisavalt ja midagi mõistlikku nagunii teha polnud, uurisin teisel pool treppe jalalt jalale tammuvat keskealist suuremakasvulist meest. Soliidne peakate ja tume mantel, tumedad viigipüksid, nahast kindad ning korralikult puhastatud ja viksitud tumepruunid talvesaapad. Kindlasti mingi väike riigiametnik, otsustasin välisilme põhjal. Ilmselt oli mees minu pikka ja uurivat vaatlemist tähele pannud, sest korraga, kui meie pilgud hetkeks kohtusid, naeratas ta mulle kuidagi heatahtlikult ja viisakalt.
Veel enne, kui mu mõte kusagile edasi jõudis liikuda, avanesid magistraadi uksed ja Aimo astus, lillekimpu hoidev hiinlanna käevangus ning lai naeratus näol, treppidest alla meie poole. Selles, et meile lähenev meesterahvas Aimo oli, polnud mul mingit kahtlust – nii sarnane oli ta oma vennaga. Ja kohe järgnesid neile kahele käsikäes Jorma ja Irina ning samas viipaski sõbranna mulle õnnelikult, endal põsed kummaliselt õhetamas. Lehvitasin Irinale vastu ja ootasin, et värske abielupaar minuni jõuaks. Kui noorpaar oli minu juurde tänavale astunud, ulatasin Liule teisegi lillekimbu ja õnnitlesin kättpidi ka Aimot abiellumise puhul. Kohe ilmus minu kõrvale sädistades Irina:
„Tore, et sa siin oled. Sa ei helistanudki mulle hommikul ja ma hakkasin juba mõtlema, et oled tulemise suhtes viimasel hetkel ümber mõelnud. Kas sa tulid ammu? Ja kas te mõlemad Eeroga olete siin ukse taga tänaval oodates juba jõudnud omavahel tuttavaks saada?”
„Millise Eeroga?” küsisin arusaamatult. „Ja sul on õigus, olin pikalt kahevahel ja peaaegu oleksin tulemata jätnud,” vastasin napilt.
„Kuidas millise Eeroga,” imestas Irina, minu vastuse teise poole tähelepanuta jättes. „Ma ju rääkisin sulle, et Jorma kutsub ka kellegi oma töökaaslastest tänasele õhtusöögile kaasa. Nagu mina sinu kutsusin. Noh, ta kutsus siis Eero,” seletas Irina jätkuva õhinaga ja osutas peaga noogutades äsja teisel pool treppe seisnud mehe suunas. „Ootasite ju koos tänaval.”
Ah see mees, keda ma aega parajaks tehes olin uurinud ja kes mulle seda märgates oli vastuseks viisakalt naeratanud. Muidugi. Kuidas ma kohe ei tulnud sellele, et tema ootas ka Aimot-Liud. Eero – see Jorma kutsutud töökaaslane. Aga veel enne, kui ma Irinale midagi vastata jõudsin, tüüris Jorma Eerot juba meie suunas:
„Saage tuttavaks,” pöördus Jorma sealsamas minu poole. „Minu kolleeg Eero. Töötab meil ehitusel juba paar kuud uue töödejuhatajana. Ja see ongi Hille, Irina lapsepõlvesõbranna ja nüüdne töökaaslane haiglast,” jätkas Jorma tutvustamist, ise nüüd juba Eero poole pöördudes.
Ulatasin mehele naeratades käe ning tundsin samas, kuidas tugev ja soe käsi minu sõrmed oma pihku haaras. Käepigistus oli nii meeldiv, et pani mu südame täiesti ootamatult ja ette hoiatamata tugevasti põksatama. Või põhjustasid selle hoopis Eero meresinised silmad, mis kuidagi imelikult ja pikalt otse minu silmadesse vaatama jäid. Nagu oleks mees üheainsama hetkega tahtnud nendest kõik enda jaoks olulise välja lugeda, et see siis igaveseks oma mällu talletada. Mind ootamatult haaranud tunne oli nii võimas ja sõnulseletamatu, et hoomasin, kuidas mulle eneselegi ootamatult pisarad silmadesse valgusid. Tõmbasin peaaegu jõuga oma käe mehe sõrmede vahelt ära ja pöörasin kiiresti näo teise suunda, nagu otsinuks, kuhu siis muu rahvas oli läinud. See veel puudus, et mees minu vesiseid silmi näeks! Leidnud Irina sealtsamast meie lähedalt noorpaariga vestlemast, jäin ma tema kõrvale seisma, ise seljaga demonstratiivselt Eero poole olles.
Restoran oli vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel magistraadist. Kohe uksel tulvas meile vastu hiina köögile nii omaste maitseainetelõhnade segu, ja märkasin, et neelatasin tahtmatult. Alles nüüd tundsin, kui näljane ma tegelikult olin. Koosnes ju minu kogu tänase päeva söök siiani vaid ühest võileivast ja tassist kohvist. Isegi imestasin, et kuidas ma varem polnud üldse nälga tundnud.
Noorpaari oodati restoranis juba täiesti ilmselgelt. Kohe vastabiellunute ja meie uksele ilmudes hakkasid noored mehed leti taga sagima. Meid juhatati saali tagumisse nurka akna äärde, kus ootas valgete ja punaste lilledega kaunistatud pidulik laud. Ka minu kingitud lilled pandi koos Liu käes olnud pruudikimbuga laua keskele vaasi. Kõik sätiti istuma ilmselt juba varem kokku lepitud kohtadele. Peale meie tulid lauda ka üks Liu vanematest vendadest ja ema. Nagu juhuslikult olin mina sattunud istuma kõrvuti Jorma töökaaslase Eeroga.
Liu vend pidas inglise keeles lühikese lauakõne. Ta õnnitles noorpaari abiellumise puhul südamest ja soovis kõigile kohalviibijaile head isu ja toredat õhtut. Siis tõusis püsti Aimo ja tänas omalt poolt meid kõiki, kes me polnud paljuks pidanud kohale tulla temale ja Liule nii tähtsal päeval. Aimo lühikese sõnavõtu järel tekkis lauas hetkeline vaikus. Kogu austuse juures selle noorpaarile ainukordse sündmuse vastu tundsin, et ainuke, mida mu hing just nüüd ja praegu ihkas, oli söök. Olin nii näljane, et hõrgutavad söögilõhnad panid mu kõhu lootusetult ja pikalt korisema. Samal hetkel pööras oma pilgu minu poole Eero, ja tundsin, kuidas ma punastasin. Olin kindel, et ta oli korinat kuulnud ja nimelt sellepärast minu poole vaatas. Tahtsin just oma taktitu käitumise pärast vabandama hakata, kui Eero minust ette jõudis ja ütles:
„Sina oled siis Hille, see Irina ammune sõbranna ja töökaaslane. Jorma ütles mulle alles eile, et Irina kutsub restorani oma lapsepõlvesõbranna. Aga seda, et sa nii kaunis oled, pole Jorma küll kordagi maininud. Ega ka Irina mitte.”
„Oh issand,” mõtlesin endamisi. „Kui inimesel midagi targemat öelda ei ole, siis olgu parem hoopis vait. Sellistel äraleierdatud labasustel naise ilust pole minule küll mingisugust mõju. Mees peab mind vist mingiks teismeliseks plikakeseks, kellele sellist tühja loba võib ajada. Ja mis eesmärgil?”
Olin juba vastamas midagi teravat, kui uuesti Eero poole vaatasin. Ja sealsamas huulile kerkinud sõnad ununesid. Mees vaatas mind jälle nii siira ja heatahtliku pilguga, et tundsin, kuidas mu nägu uuesti üleni punaseks värvus ja südamest taas kord jõnks läbi käis. Suutsin oma lauanaabrile vaid totakalt naeratada. Tegelikult olin enda peale hoopis vihane. Esiteks sellepärast, et ma polnud öeldule midagi vastanud, ja teiseks sellepärast, et Eero mulle meeldis – kohe väga meeldis.
Korraga kerkis kusagilt kaugelt mõtetesse Tauno ja tundsin, et pole õige mingi peaaegu täiesti võõra mehe suhtes üldse midagi sellist tunda. Kuid ma tundsin! Ja see nii omane ja ammu tuttav Tauno oli ju ise täna jälle tulemata jätnud. Kes teab mitmendat korda viimase poole aasta jooksul. Ning kui täpsemalt mõtlema hakata, siis millal Tauno mulle viimati ütles, et ma ilus olen? Kas ta seda mulle üldse kunagi öelnud oligi? Püüdsin Tauno igasuguseid ütlemisi ja sõnu kiiruga meenutada, aga ei suutnud ühtki niisugust korda meelde tuletada. Kõrvus kõlasid ainult mehe lubadused ühel kaunil päeval tulevikus koos minuga elama hakata ja vabandused, et taas ei pääse mees Helsingisse tulema. Tundsin, kuidas suur kurbus