Vee piiril. Sara Gruen

oma asjade saabumist, tammus Ellis edasi-tagasi ja jõi, kaaludes ja ümber kaaludes, mis just juhtus, ning end aina vihasemaks ajades. Ühel hetkel, kui ta väitis, et ta poleks enesevalitsust kaotanud, kui ta poleks pidanud minu eest välja astuma, tundus mulle, et ta püüab ebaõiglaselt süüd minu peale veeretada, ning ütlesin selle ka välja, märkides, et ma polnud terve selle fiasko jooksul sõnagi poetanud.

      Ta seisatas ja vaatas mind ühtaegu valulikul ja üllatunud pilgul.

      „Jumal küll,“ ütles ta. „Ma ei mõelnud seda üldse nii. Muidugi pole see sinu süü. Sa ei teinud absoluutselt midagi. Ema ründas sind täiesti alusetult.“

      „Pole midagi,“ vastasin. „Ta ei öelnud midagi sellist, mida kõik teised poleks juba mõelnud.“

      „On küll midagi ja ma ei andesta talle iial. Ja sina ei tohiks ka andestada.“

      Lootsin ta meelt muuta, sest hetkel oli tema ema ainus lootus tagasi heasse kirja pääseda. Kuigi ta väljendas oma kiindumust kummalisel moel, keerles kogu ta maailm ümber Ellise ning vähemal määral ümber minu piinamise. Ilma meieta oleks ta elu tühi. Olin täiesti kindel, et ta püüab juba meie kaitseks välja astuda, kuid koloneli polnud ma sellises olekus veel näinud, nii et ma polnud ämma edu osas kuigi lootusrikas.

      Oma isa käest abi palumine oleks mõttetu olnud. Kui ma talle kirjutasin, et lasime Ellisega jalga, siis eeldasin, et ta on endast väljas, ja ei oodanudki temalt kohest vastust. Alles mõne kuu pärast koitis mulle, et ta ei vastagi. Nägin teda hiljem vaid korra, kuigi me elasime teineteisest vähem kui kolme kilomeetri kaugusel. Ta ületas parajasti tänavat ja kui ta mind märkas, teeskles ta, et ei näinud mind, ning pööras otsa ringi. Pealtkuuldud jutukatketest järeldasin, et tema tegevus keerles peamiselt Corinthiani jahiklubi ümber, mis võimaldas tal õrnema sooga suhtlemist vältida.

      Millalgi pärast südaööd suutsin Ellist veenda, et meie asjad ei saabu veel ja me peaksime lihtsalt magama minema. Meil polnud isegi öötarbeid kaasas.

      Kuigi tuba oli umbne, oli seal samaaegselt ka tõmbetuul. Ellis kutsus mind tekiahnitsejaks, süüdistas mind korduvas tekiga minema veeremises, mispeale ta tiris selle tagasi ja jättis mind paljaks. Pärast paari raundi köievedu, mis algas väga lõbusalt, kuid läks kiiresti hapuks kätte, olime lõpuks kumbki oma voodiservas teineteise poole seljaga, mõlemad korralikult katmata.