on keerukad tualetid. Sitt läbib tavaliselt vaakumkuivati ja kogutakse siis kinnistesse kottidesse, mis viiakse Marsi pinnale.
Aga mitte enam!
Tegelikult käisin isegi EVA-l, et koguda kokku varasemad kotid, mis olid enne meeskonna lahkumist välja viidud. Kuna see konkreetne sitt oli täiesti krõbekuiv, siis ei sisaldanud see enam ühtegi bakterit, kuid selles olid ikkagi veel olemas liitvalgud ja sellest võis saada kasulikku sõnnikut. Kui lisada vett ja elusaid baktereid, siis taastub mikroelustik kiiresti ja kogu Hukatuse Tualeti poolt tapetud bakteripopulatsioon asendub uuega.
Leidsin suure nõu, panin sinna veidi vett ja lisasin siis kuivatatud sita. Olen sestpeale lisanud sinna ka oma värske sita. Mida hullemini see haiseb, seda paremini asjad edenevad. Bakterid teevad siis tööd!
Toon majja veidi Marsi pinnast, siis segan selle sitaga läbi ja laotan saadud segu laiali. Seejärel puistan peale Maa mulda. Võite arvata, et see ei ole oluline samm, aga on küll. Mullas elavad tosinad bakteriliigid, mis on taimede kasvuks ülimalt tähtsad. Need levivad edasi ja paljunevad nagu … nojah, nagu bakteriaalne infektsioon.
Inimesed on oma väljaheiteid juba sajandeid väetisena kasutanud. Selle kohta saab kasutada isegi meeldivat nimetust põlluramm. Tavatingimustes ei ole see põllusaaduste kasvatamiseks ideaalne, sest levitab haigusi: fekaalides on patogeenid, mis – arvate õigesti – võivad inimesi nakatada. Aga minu jaoks ei ole see probleem. Nendes väljaheidetes olevad ainsad patogeenid on mul juba olemas.
Nädala aja pärast on väljast toodud Marsi pinnas valmis, et selles võiksid taimed idanema hakata. Aga ma ei külva veel midagi. Toon väljast veel elutut pinnast ja laotan ka sellele osa kaasa toodud elusast mullast. See nakatab uue pinnase ja siis on mul juba kaks korda suurem kogus mulda kui varem. Ja nii edasi. Muidugi lisan ma samal ajal mullale ka kogu uue sõnniku.
Mu pärak pingutab mu elushoidmiseks sama palju kui mu ajugi.
See ei ole mingisugune uus mõte, mis mulle just nüüd pähe turgatas. Inimesed on spekuleerinud mitu kümnendit selle üle, kuidas Marsi pinnast taimekasvatuseks sobivaks muuta. Mina lihtsalt katsetan seda esimest korda.
Otsisin toiduvarud läbi ja leidsin igasuguseid asju, mida külvata. Näiteks herneid. Samuti piisavas koguses ube. Leidsin ka mitu kartulit. Oleks suurepärane, kui ükski neist oleks võimeline pärast üleelatud kosmosereisi idanema. Kuna mul on peaaegu lõputu kogus vitamiine, siis vajan ellujäämiseks ainult kaloreid, ükskõik milliseid.
Marsi-majas on umbes 92 ruutmeetrit põrandapinda. Kavatsen selle kõik oma ettevõtmisele pühendada. Mul pole midagi mullas kõndimise vastu. See tähendab palju tööd, kuid mul on vaja katta kogu põrandapind kümne sentimeetri paksuse mullakihiga. Seega pean majja transportima 9,2 kuupmeetrit Marsi pinnast. Saan ühe korraga õhulüüsist sisse tuua võib-olla kümnendiku kuupmeetrist ja selle kokku kogumine tähendab kontimurdvat tööd. Kuid lõpuks, kui kõik läheb plaanikohaselt, on mul 92 ruutmeetrit haritavat maad.
Põrgut, küll ma olen ikka kange botaanik! Värisege mu botaanikuvõimete ees!
Oeh! See on ränk töö!
Olin täna kaksteist tundi EVA-l, et pinnast majja tuua. Suutsin sellega vaid väikese nurga katta, võib-olla viis ruutmeetrit. Sellise tempoga kulub mul kogu vajamineva pinnase sissetoomiseks nädalaid. Aga kuulge, aeg on üks asi, mida mul jagub.
Esimesed paar EVA-t olid üpris ebatõhusad: täitsin väikeseid anumaid ja tõin need läbi õhulüüsi sisse. Siis tuli mulle mõistus pähe, panin lihtsalt ühe suure anuma õhulüüsi sisse ja tassisin sinna väikeste anumatega pinnast, kuni see täis sai. Nii muutus töö hulga kiiremaks, sest õhulüüsist läbiminekule kulub umbes kümme minutit.
Mul on kõik kohad valusad. Ja need labidad, mis mul on, on mõeldud näidiste kogumiseks, mitte korralikuks kaevamiseks. Mu selg teeb põrguvalu. Tuhnisin meditsiinivarudes ja leidsin veidi Vicodini. Võtsin seda umbes kümme minutit tagasi. Peaks varsti mõjuma hakkama.
Igatahes on tore edusamme näha. Käes on aeg lasta bakteritel Marsi mineraalide kallal tööle hakata. Pärast lõunat. Täna ei tule mingit kolmveerandist normi. Olen teeninud terve portsjoni.
On üks keerukus, mille peale ei olnud ma mõelnud: vesi.
Tuleb välja, et paar miljonit aastat on Marsi pinnasest hävitanud kogu vee. Olen tänu oma botaanika magistrikraadile üpris kindel, et taimed vajavad kasvamiseks märga mulda. Rääkimata siis bakteritest, mis peavad mullas juba enne elama.
Õnneks on mul vett. Aga mitte nii palju, kui tahaksin. Selleks, et muld kannaks vilja, vajab see kuupmeetri kohta 40 liitrit vett. Minu üldplaan näeb ette 9,2 kuupmeetrit mulda. Seega vajan lõpuks mullale lisamiseks 368 liitrit vett.
Marsi-majal on suurepärane vee taaskasutussüsteem. Parim olemasolev tehnoloogia. Seega mõtles NASA: „Milleks saata sinna palju vett? Saadame ainult niipalju, kui hädaolukorraks vaja.” Inimesed vajavad mugava enesetunde jaoks kolm liitrit vett päevas. NASA andis meist igaühele 50 liitrit ja see tähendab, et Marsi-majas on kokku 300 liitrit vett.
Olen valmis ohverdama oma eesmärgi nimel kogu vee peale hädaolukorraks mõeldud 50 liitri. See tähendab, et saan niisutada 62,5 ruutmeetri suurust ja 10 sentimeetri sügavust mullakihti. Umbes kahte kolmandikku Marsi-maja põrandapinnast. Sellest peab piisama. See on pikaajaline plaan. Tänase päeva eesmärgiks oli mul viis ruutmeetrit.
Moodustasin tekkidest ja minema sõitnud kaaslaste univormidest tõkke, mis täitis külvikasti ühe ääre rolli, samas kui kasti teisteks külgedeks olid maja kumerad seinad. See oli viiele ruutmeetrile nii lähedal, kui minu silma järgi võimalik. Täitsin selle kümne sentimeetri sügavuse liivakihiga. Siis ohverdasin mullajumalatele 20 liitrit oma hinnalisest veest.
Pärast seda läks töö vastikuks. Kallasin oma suure sitanõu liivale ja oleksin haisust peaaegu oksendama hakanud. Segasin liivase pinnase ja sita labidaga läbi ning ajasin selle taas ühtlase kihina põrandale laiali. Siis puistasin selle segu peale Maa mulda. Kerige tööle, bakterid! Loodan teie peale. See hais jääb siia ikka mõneks ajaks pidama. Ma ei saa ju niisama akent lahti teha. Ometi on võimalik ka sellega harjuda.
Teine uudis on, et täna on tänupüha. Mu pere koguneb Chicagos mu vanemate kodus toimuvale tavapärasele pidusöömingule. Oletan, et neil ei ole seal eriti lõbus, kuna ma sain ju kümme päeva tagasi surma. Kurat küll, tõenäoliselt said neil alles nüüd mu matused peetud.
Ei tea, kas nad saavad kunagi teada, mis päriselt juhtus. Olen olnud ellujäämisega nii ametis, et ei ole jõudnud kordagi mõelda, mida mu vanemad peavad läbi elama. Nad kannatavad just praegu suurimat valu, mida keegi eales taluda võib. Teeksin mida iganes, et neile oma elusolekust vaid teada anda.
Pean lihtsalt ellu jääma, et seda neile heastada.
Vau. Asjad on tõesti edenenud.
Sain kogu liiva majja toodud ja see on kasutamiseks valmis. Kaks kolmandikku jaamast on nüüd mullaga kaetud. Ja täna sooritasin esimese mulla topeldamise. On möödunud nädal ja endine Marsi pinnas on muutunud rammusaks ja ilusaks. Kaks topeldamist veel ja siis on mul terve põld kaetud.
Töötamine on mu enesetundele hästi mõjunud. See võimaldas mul tegutseda. Ent kui asjad olid juba veidi rahunenud ja sõin Johansseni The Beatlesi kogumikku kuulates õhtust, siis tuli mulle jälle masendus peale.
Arvutuste järgi ei päästa kõik see mind näljasurmast.
Minu parim šanss kaloreid saada on kartuleid kasvatada. Need on saagikad ja neis on mõistlikult kaloreid (770 kalorit kilogrammi kohta). Olen päris kindel, et olemasolevad kartulid hakkavad idanema. Probleem on aga selles, et ma ei saa neid piisavas koguses kasvatada.
Saaksin kasvatada 62 ruutmeetril 400 päevaga (mul on toidu otsalõppemiseni just nii palju aega) võib-olla 150 kilogrammi kartuleid. See teeb kokku 115 500 kalorit, mis tähendab, et kasvatan päevas endale keskmiselt 288 kalorit. Minu pikkust ja kaalu arvestades – ja olles valmis veidi nälgima – vajan päevas 1500 kalorit.
Ma