päeval kaotasin nende vastu täielikult huvi. Üleöö! Sellest hetkest peale olid autod minu jaoks surmigavad. Nüüd arvan, et need, kes loevad autoajakirju, on pisut kiiksuga. Inimesed võrdlemas konkureerivate masinate plusse ja miinuseid, eputamas oma detailsete teadmistega. Kas nad on arust ära? Üks mu suurimaid hirme on sattuda keerulise ahelavarii võtmetunnistajaks: mind üle kuulav politsei arvaks, et lollitan nendega.
Veel kummalisem oli, et hoidsin kriketis pöialt Austraaliale. Kust see veel tuli? Isa rääkis tõelise heldimusega sõja ajal kohatud lõuna-aafriklastest, austraallastest ja kanadalastest, kuid miks pidin ma ühtäkki otsustama, et hakkan 20. ja 30. aastate Austraalia kriketiässade asjatundjaks? Mul olid nad kõik peas: Woodfull ja Ponsford, Bradman, Macartney, McCabe, Kippax, Richardson, Oldfield, Clarrie Grimmett (kes oli uusmeremaalane ja mängis Aussi eest ning suutis palli nii hoogsalt keerlema panna, et see liikus piljardilaual õigete nurkade all), Bill O’Reilly, Fleetwood-Smith (kõige hullem lööja, keda kriketis kunagi nähtud) ning imetlusväärne-inspireeriv McDonaldi ja Gregory pallija-lööja partnerlus. Leiutasime isaga omamoodi elutoakriketi, et talve üle elada, see seisnes pingpongipalli löömises väikese kurikaga, mida tuli hoida puidust tikutoosihoidja ees – ja kui isa oli alati Hobbs, Sutcliffe või Harold Larwood, olin mina alati austraallased. See kummaline pooleldi patriootlik lisand kestis kuni 50. aastate keskpaigani, kui hakkasin viimaks ometi hoopis inglastele pöialt hoidma. Mul pole vähimatki, hallimatki, pisematki aimdust, miks olin kunagi ausside poolt.
Rääkides kummalistest sündmustest, juhtus tollal midagi, mis tekitas minus suurt hämmastust. Proua Phillips, vana daam, kes elas meie kohal korteris, saatis sõnumi ja kutsus mind endale külla, sest ta tahtvat mulle midagi anda. Mäletan selgelt trepist ronimist: astmed olid üpris järsud ning tema istus üleval tugitoolis, midagi käes. Ta käskis mul peo välja sirutada, võttis mu sõrmeotstest kinni ja pussitas mu pihku ekstra teritatud oraga. (Üks neist õhukesi puulaaste, mida kasutatakse tulehakatuseks, ta oli ühe otsa teravaks trimminud.) Tervem, pisut mehisem poiss oleks ora naisel käest haaranud ja tal sellega silmad peast torganud, aga kuna tegemist oli minuga, kisasin nagu kinni jäänud siga, huilgasin ja nutsin ja … mida? See oli kogu mälestus, ning mis mind hämmastab, on see, et … mida ma tegin, et selle ära teenisin? Sest ilmselgelt pidin ma olema midagi teinud, mille eest proua Phillips mind karistas. See peopesa pussitamine polnud talle omane käitumine; Burnham-on-Seas liikusid kuulujutud kiiresti – korralik pask ei püsinud kaua vaka all – ja proua Phillipsit peeti kõrgelt austatuks. Kas võis olla, et ta kaotas need kaks põgusat minutit oma elust mõistuse ja toimetas siis ülejäänud elupäevad (mis ei küündinud õnneks sadadesse) ikka vanaviisi edasi? Või olin teinud mina midagi salajast, hämarat ja karistatavat – kindlasti mitte midagi seksuaalset, sest tolles vanuses polnud mul õrna aimugi, milline näeb välja tüdrukute peenis, kuid ehk midagi alatut, nagu sinepi pigistamine tema sünnipäevatordile, ämbliku pinalisse peitmine või tema hamstri nülgimine? Mul on kõva kahtlus, et saatsin korda midagi üpris kahtlast. Mis muu võiks põhjendada proua Phillipsi ettekavatsetud käitumist, hoolikat planeerimist, suurepärast relvavalikut, peent teritamist, osavat kutset, ootamatut varitsust … mille eest see kättemaks oli?
Või tundis ta lihtsalt igavust? Ma ei saa seda kunagi teada. Nagu ei saa ma kunagi teada, kas peaksin häbi tundma või mitte …
Mitte et ma teeskleksin, nagu oleksin elanud kogu aeg tõelist süütukese elu. Näiteks astusin põgusa sammu kuritegelikku maailma: varastasin allveelaeva. Tegemist polnud küll kuigi uhke allveelaevaga, vaid viis sentimeetrit pika halli tinakamakaga, millele oli rohmakalt antud allveelaeva kuju (2014. aasta hindade juures väärt umbes ühe penni) ja mis jäi mulle silma ühel peol, kuid ma panin selle salaja pihta, teades nii seda, et SEE POLNUD MINU OMA, kui ka seda, et TEGIN MIDAGI KEELATUT. Küllap reetsin end kuidagi, sest isa tabas varguse ära, soovitas laeva tagasi viia ja vabandada. Seda ma tegingi, kuigi siis, kui rääkisin ohvritele, et olin võtnud midagi, mis kuulus neile, olid nad vist pisut üllatunud, kui tõin nähtavale pisikese tinast allveelaeva: nad olid eeldanud, et saak on sootuks kopsakam. Isa aga ei näägutanud minuga tehtu pärast kordagi: ta lihtsalt selgitas, et ma poleks pidanud laeva võtma, ja käskis selle tagasi viia. Õppetunni lõpp. Mul vedas, et mul oli just selline isa.
Nüüd juhtub midagi SUURT. Oleme külastanud piirkonna erakoole ning need kõik näivad üpris suured, tõsised ja eemalepeletavad, kuid isa selgitab, et kolime Weston-super-Mare’i, nii saan hakata käima seal ühes väga toredas koolis nimega Saint Peter, ilma et peaksin ööseks jääma. Olen tihti Westonis käinud ja see on hiiglaslik – mitte nii suur kui Bristol, kus elab vanaisa, aga tõesti suur, suure sadamasillaga, millel silt „Maailma suurim katusealune lõbustuspark”, Winter Gardensi keskuse ja kolme väikese golfirajaga. Mis veel tähtsam, juhtumisi tuleb Somerseti kriketitiim augustis Clarence Parki, et mängida järjest kolm kolmepäevast matši, isa viib mind üht neist vaatama (et näidata, kui põnev võib olla elu Westonis) ning ma olen kohe võlutud. Vaid üks matš, aga algus seegi. Olen oma elus esimest korda armunud – kriketisse ja Somerseti meeskonda, eriti Bertie Buse’i, kellel on samasugused vuntsid nagu isal.
Kui naasin Burnhami, korraldasin kriketimatši ja tegin sada jooksu! Peale minu oli veel ainult kaks mängijat (minu Dick Bartoni sõbrad), kuid ma lõin tennisepalli meie tagahoovis ringi ja saavutasin 23-pall-saja! (See jäi ka minu elu ainsaks sajaks jooksuks.)
Nii kolisime septembri alguses Westonisse, esimesele korrusele väikeses majas Clarence Park Northi teel, otse kriketiväljaku kõrval, et saaksin hakata käima erakoolis nimega Saint Peter, kus õpetajad olid enamasti mehed, kus õppisid täiskasvanud, kaheteist-, kolmeteistaastased poisid ning direktor oli kiilakas ja hiiglaslik.
3. peatükk
Olles kannatanud ära lakkamatu kiusamise oma kohutaval esimesel koolipäeval Saint Peteri erakoolis, lebasin tol õhtul vaikselt magamistoas nagu värskelt Colditzisse saabunu ja haudusin mõtteid, kuidas küll ellu jääda. Oli vaid üks lootuskiir: minu vari. Olin oma varju juba väga kiindunud. Selleks oli vanem poiss nimega John Reid, kes määrati Saint Peteri süsteemi kohaselt minuga tegelema, saatma mind, kuhu iganes ma ka läksin, juhatama, selgitama, hoiatama, julgustama ja kindlustama, et kus iganes ma ka viibisin, mõistsin, mida tegema peab. Ta oli väga lahke ja toetav ning ma olen ka aastaid hiljem talle tänulik, kuigi ta lahkus Saint Peterist õige pisut hiljem ning teda ei nähtud enam kunagi. (Tähendab, mina ei näinud: ma ei taha öelda, nagu ta oleks muutunud ühtäkki klaasjaks, lausa läbipaistvaks.) Ilma Reidi lahkuseta oleksin arvatavasti jalga lasknud ja end prügikasti peitnud, et ka mind mitte keegi kunagi enam ei näeks, sest kõik teised poisid paistsid mind põlgavat. Loomulikult olid minu sotsiaalsed oskused viletsad – näiteks uskusin ma ikka veel, et teistele poistele jalaga tagumikku löömine teeb mind lõpuks populaarsemaks – ja ma olin ärritavalt pikk, hale ja selgrootu, kuid Reid aitas mul esimesed paar nädalat üle elada. Pärast seda avanes mul võimalus.
Mul oli üks ellujäämistaktika: ütlesin vahel midagi, mis ajas teised poisid naerma. Kui nii juhtus, kogesin ma sedamaid soojust, leppimist, tunnet, et võib-olla polegi hullu midagi. Peter Cook rääkis alati, et hoidus kiusamisest meelega naljatlemise abil. Ma usun, et minu puhul polnud see niivõrd teadlik tegevus, pigem nagu: „Oh, see kukkus lahedalt välja.” Mida vabamalt ma end tundsin, seda naljatlevamaks ma muutusin, sest säde oli minus kogu aeg olemas. Nii kadus kiusamine ja ma hakkasin esimest korda elus sõpru leidma.
Koolitöös olin üpriski ebatavaline laps. Pärast paari trimestrit väga leebet kraami – etteütlused, papier mâché tehnikaga nukkude valmistamine ning tolmukal ja emakal vahet tegemine – ja mind viidi üle teise klassi, kus kõik õpetajad olid meesterahvad. (Välja arvatud direktori abikaasa, kes ei jäänud sugugi alla ühelegi meesterahvale Saint Peteris, sealjuures ka direktorile.) Nüüd hakkasin õppima ladina keelt, mida õpetas kapten Lancaster, uhke, sõjaväelase välimusega mees, kel lakutud valge juuksepahvak, puhmas, kuid pügatud valged vuntsid, väga punane nägu ja hirmuäratav meelelaad (nagu seal ikka tavaks). Õppimisest sai tõsine töö, sest me kartsime, et ta hakkab meid muidu vaigistama. Suurem osa temaga töötamist hõlmas tuupimist, mis mulle üpriski hästi meeldis: nimisõnade ja omadussõnade käänamine ja verbide pööramine, ning jumal teab, kuidas ta meile seda kõike pähe tampis, sest mul