Selles suhtes oled sa küll isasse.”)
Violet naeratab vastu. Tunnen end otsekohe paremini, sest tema tunneb end paremini, ja sellepärast ka, kuidas ta mulle naeratab, just nagu polekski ma miski, mida tuleks vältida. Seega olen ma ta ühel päeval juba kaks korda päästnud. „Hella südamega Theodore,” ütleb mu ema ikka. „Liigagi hella südamega.” See on mõeldud kriitikana ja nii ma seda ka võtan.
Härra Blacki pilk keskendub Violetile ja seejärel mulle. „Nagu ma ütlesin … teie ülesanne selles … aines on teha ettekanne … vähemalt kahest, eelistatult kolmest … Indiana imest.” Tahaksin küsida: „Imest või nimest?” Aga ma olen ametis Violeti vahtimisega, sellal kui tema pilk on tahvlile naelutatud, suunurk endiselt ülespoole kaardunud.
Härra Black räägib edasi, kuidas ta tahab, et me valiksime ise kohad, mis meile meelepärased tunduvad, ükskõik kui silmapaistmatud või kauged need ka poleks. Meie ülesanne on kohale minna ja neid kõiki vaadata, teha pilte, filmida, uurida süvitsi nende paikade ajalugu ja jutustada, miks need paigad meis kohaliku-uhkust äratavad. Veel parem, kui leiame võimaluse need paigad omavahel kuidagi ühendada. Meil on selle töö jaoks aega terve ülejäänud semester ja me peame seda tõsiselt võtma.
„Te töötate … kahestes … tiimides. See ülesanne annab … kolmkümmend viis protsenti … teie semestrihindest.”
Tõstan käe. „Kas me võime oma paarilised ise valida?”
„Jah.”
„Mina valin Violet Markey.”
„Te võite seda temaga … pärast tundi arutada.”
Pööran end oma toolil näoga tema poole, küünarnukk tooli seljatoel. „Violet Markey, ma tahaksin selles ülesandes sinu paariline olla.”
Tüdruku nägu tõmbub roosaks, kui kõik tema poole vaatavad. „Ma mõtlen,” ütleb ta härra Blackile, „kas oleks midagi muud, mida ma võiksin teha – näiteks midagi lugeda ja kirjutada lühikese ettekande.” Tema hääl on vaikne, aga ta kõlab pisut pahasena. „Ma pole selleks valmis, et …”
Õpetaja katkestab teda. „Markey, ma teen … teile elu … suurima teene … Ma ütlen teile … ei.”
„Ei?”
„Ei. Käes on uus aasta … Teil on aeg … tagasi kaameli selga ronida.”
Mõned naeravad selle peale. Violet vaatab minu poole ja ma näen, et jah, ta on pahane, ja siis meenub mulle see õnnetus. Violet ja tema õde, kunagi möödunud kevadel. Violet jäi elama, õde sai surma. Sellepärast ta ei tahagi tähelepanu.
Ülejäänud tund kulub nende paikade tutvustamisele, mis härra Blacki arvates võiksid meile meeldida. Mis ka ei oleks, me peame enne lõpetamist nägema tavapäraseid igavaid turismiobjekte nagu Conner Prairie ajaloomuuseum, Levi Coffin House, Lincolni muuseum ja James Whitcomb Riley poisipõlvekodu – isegi kui ma tean, et enamik meist jääb kuni surmani siiasamasse linna.
Püüan taas Violeti pilku tabada, aga ta ei tõsta pead. Selle asemel vajub ta oma toolil lössi ja vahib otse ette.
Klassiukse taga tõkestab Gabe Romero mu tee. Nagu ikka, pole ta üksi. Amanda Monk ootab otse ta selja taga, puus küljele lükatud, ühel pool Joe Wyatt ja teisel Ryan Cross. Tubli, muretu, korralik paipoiss Ryan, sportlane, oivik, klassi asepresident. Tema juures on kõige hullem see, et ta on lasteaiast saadik täpselt teadnud, kes ta on.
„Teeme nii, et ma sind rohkem mind vahtimas ei näe,” ütleb Roomik.
„Ma ei vahtinudki sind. Usu mind, selles klassis on vähemalt sada asja, mida ma parema meelega vahiksin kui sind, härra Blacki suur paljas tagumik kaasa arvatud.”
„Pede.”
Et me oleme Roomikuga põhikoolist saadik vihavaenlased olnud, lükkab ta raamatud mu käest maha, ja kuigi see on ehe näide viienda klassi koolikiusamisest, tunnen ma, kuidas mu sisemuses kärgatab must vihagranaat – nagu vana sõber – ja kuidas selle paks mürgine suits kerkib ülespoole ja valgub mu rinnus laiali. Samasugune tunne valdas mind möödunud aastal hetk enne seda, kui ma kirjutuslaua üles tõstsin ja härra Geary klassi tahvli pihta lennutasin – mitte Roomiku pihta, nagu ta kõiki veenda üritab.
„Korja üles, jobu.” Roomik sammub minust mööda, müksates mind – tugevalt – õlaga vastu rinda. Tahan ta peaga vastu kappi virutada ning seejärel käe ta kurgust sisse lükata ja ta südame suu kaudu välja kiskuda, sest Ärkvel olemine tähendab, et kõik su sees on ärgas, pakitseb ja kibeleb kaotatud aega tasa tegema.
Selle asemel aga loen kuuekümneni, tobe naeratus tobedale näole kleebitud. Ma ei jää pärast tunde. Ma ei lase end välja visata. Ma käitun korralikult. Ma jään rahulikuks. Ma püsin vagusi.
Härra Black jälgib meid ukseavast ja ma püüan talle muretult noogutada, näitamaks, et kõik on korras, kõik on kontrolli all, kõik on hästi, siin pole midagi vaatamisväärset, mu rusikad ei sügele, mu nahk ei tulita, veri ei kohise, võite, palun, edasi minna. Tõotasin endale, et see aasta tuleb teistsugune. Kui ma olen kõigest, kaasa arvatud iseendast eespool, peaksin ma suutma püsida ärkvel ja olevikus ja seda mitte üksnes pooleldi, vaid täielikult olevikus nagu siin ja praegu.
Vihm on järele jäänud ja me nõjatume Charlie Donahuega parklas kahvatu jaanuaripäikese all vastu tema autot. Ta räägib sellest, millest talle peale enda kõige rohkem rääkida meeldib – seksist. Meie sõber Brenda seisab ja kuulab, raamatud vastu laia-laia rinda surutud, juuksed erkroosa- ja punasekirjud.
Charlie töötas talvisel vaheajal Mall Cinema kinos ja laskis nähtavasti kõigil kuumadel tüdrukutel maksmata sisse hiilida. Selline tegu tõi talle rohkem võimalusi, kui ta ära kasutada jõudis, enamasti puuetega inimestele mõeldud tagareas, seal, kus pole käetugesid.
Ta noogutab mulle. „Aga sa ise?”
„Mis mina ise?”
„Kus sa olid?”
„Mujal. Mul polnud tahtmist kooli tulla ja nii ma siis põrutasin mööda kiirteed ega vaadanud tagasi.” Mu sõpradele pole võimalik Und selgitada, ja kui olekski, pole seda tarvis. Üks neist asjadest, mis mulle Charlie ja Breni juures kõige rohkem meeldivad, on see, et mul pole vaja midagi selgitada. Ma tulen ja lähen ja „noh, ta on ju Finch”.
Charlie noogutab. „Me peame sulle väheke keppi orgunnima.” See on kaudne vihje kellatorni-intsidendile. Kui ma keppi saan, ei ürita ma end ära tappa. Charlie sõnul ajab väheke keppi kõik korda. Kui ainult maailma juhid korralikult ja regulaarselt keppi saaksid, kaoksid võib-olla ka maailmas valitsevad probleemid.
Brenda põrnitseb teda altkulmu. „Sa oled siga, Charlie.”
„Sa armastad mind.”
„Sina soovid, et ma sind armastaksin. Miks sa ei ole natuke rohkem Finchi moodi? Tema on härrasmees.” Neid, kes minu kohta nii ütleksid, pole just palju, aga meie elul on see tore omadus, et sa võid igaühe jaoks erinev isik olla.
„Võite minu sellest välja jätta,” ütlen ma.
Bren raputab pead. „Ei, ma räägin tõsiselt. Härrasmehed on haruldus. Nad on nagu neitsid või härjapõlvlased. Kui ma peaksin kunagi abielluma, siis ühega neist.”
„Neitsi või härjapõlvlasega?” ei suuda ma vastu panna. Ta äsab mulle vastu käsivart.
„Härrasmehe ja kuivale jäänud tüübi vahel on ikka erinevus.” Charlie nookab minu poole. „Ära solvu, mees.”
„Ei solvunudki.” See on ju lõppude lõpuks tõsi, vähemalt temaga võrreldes, ja tegelikult peab ta silmas seda, et mul veab naistega viltu. Selles mõttes, et ma valin ikka mõne mõrra või segase või sellise, kes teeb teiste seltsis näo, et ei tunne mind.
Nii või naa, ma õieti ei kuulagi, sest näen üle Breni õla jälle teda – Violeti.
Tunnen juba, kuidas ma peast segi lähen – midagi, mida ma olen teadupärast varemgi teinud. (Suze Haines, Laila Collman, Annalise Lemke, kolm Brianat –