Üksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimõrvarite mõistatus. Unni Turrettini

Peamine segu oli edukalt lõhkenud, aga kuiva pikriinhappe annus üldsegi mitte. Breivik leidis, et suudab probleemi lahendada, kommenteerides oma logis: „Täna oli väga hea päev, sest ma tõesti vajasin, et see õnnestuks.”

      Tema jaoks polnud tagasiteed. Ent kas Breivik liikus edasi eesmärgipäraselt või lükkas paratamatut edasi? Suutmatusest otsustada, milline oleks võltstalule õige asukoht, oli ta niigi graafikust maas. Äpardused, kui need just seda olid, jätkusid.

      Viiekümne teise päeva logis on kirjas, kui palju tugines Breivik internetile, seda nii mõtete pideva ülesmärkimise kui ka funktsioonide puhul, millega kavatses oma raamatut (manifesti) reklaamida, kui saabus aeg see elektroonilisel kujul välja lasta. Ta üritas samal päeval uuesti oma arvutisse Windows 7 installida, kuid see ei õnnestunud. Midagi oli valesti kas võrguvõtme või telefoniliiniga.

      Breivik sõitis linna, et arvutieksperdiga nõu pidada. Kuulnud, et töövahend saab korda ja on järgmiseks päevaks kasutusvalmis, naasis ta, et seada valmis vajalik keemiavarustus, et toota juurde uusi partiisid diaso-dinitrofenooli-nimelist kemikaali, mis toimib detonaatori päästel esmase laenguna, süüdates seejärel teise, peamise laengu. Kui see töö valmis, puhastas ta viimase partii – jah, lõpliku, viimase partii – pikriinhapet, tootes mitu liitrit, mida tuli jahutada. Jõudmas üha lähemale päevale, mille nimel ta oli aastaid töötanud, sõitis Breivik linna ja ostis kolm portsu Hiina kiirtoitu. „Veiseliha nuudlite ja praetud riisiga, nämma!” kirjutas ta. „Läksin varakult õhtule, kuna arvutit polnud.”