Liblikas. Andrus Kivirähk

oma vanemaid üksnes jõulude aegu vaatama sõitsid, mistõttu katkes side põlvkondade vahel ja isad-emad ei jõudnud enam oma poegadele-tütardele jutustada seda, mida nad ka ise ainult üsna ähmaselt mäletasid. Vanad mehed, kellest arvati, et nad valdavad mingeid iidseid teadmisi ja on näinud asju, millele kaasaegsed inimesed enam nimegi ei oska anda, varisesid üksteise järel hauda ning viisid sinna kaasa oma saladused, aga keegi ei kahetsenud seda, vaid kõigil oli piisavalt enesegagi tegemist. Rohkem kui muistsed ussisõnad, mida mõni pime vanaema veel osaliselt mäletas, huvitasid inimesi aurumasinad ja raudtee, ning nii jäeti vanaema ahju taha segaselt pomisema, kuni ta oma esiemade juurde läks, siis joodi mehiselt tema peiedel ning mindi tagasi tööle – vabrikusse, kus treipingid valju undamise saatel minevikule lõppu kuulutasid. Olevik oli see, mis inimestel mõttes mõlkus – see, kust saada odavamalt jahu ning kuidas kraapida kokku korteriüür, köitis kõigi meeli. Unistusteks ei jäänud aega, kui kohati kusagil enam-vähem viisaka välimusega tütarlast, ei hakatud temaga mesijuttu ajama ega serenaadide laulmise peale aega raiskama, vaid küsiti otse ja asjalikult, kas tüdruk on nõus leivad mehega ühte kappi panema ja kuus last sünnitama, ning tüdruk vastas enamasti pikemalt kaalutlemata jah, sest abielluma ju pidi, nii tegid kõik, ja mille poolest on üks mees parem kui teine, kui nad kõik elavad ja mõtlevad ühtemoodi ning kannavad koguni ühesuguseid nokkmütse, nii et pimedal ajal juhtus sageli, et mehed ja naised läksid vahetusse ja märkasid alles hiljem, et elavad koos jumala võõra inimesega. Kuid ega sellestki midagi olnud, sest kõigi abielude eesmärk oli ühine – saada lapsi, ja neid siis ka saadi, vahet polnud, kellega.

      Minu kirjeldusest võib ehk jääda päris hirmutav mulje, aga tegelikult polnud elu tollal ju sugugi halb, kõrtsis visati nalja ning väikeseid rõõme jätkus ka kodudesse, kui õnnestus midagi odavalt osta või kui lõunasöök oli eriti rammus või kui mingi ime läbi läks korda maja lutikatest puhastada, rääkimata jõuludest, mil kuuskede all ootasid isasid sissepakitud piibud, emasid seelikud ja lapsi uisud. Siis oli rõõm määratu! Nii elasin minagi paar aastat sellist ühtlast, eredate rõõmude, aga ka piinavate murede poolest vaest töömeheelu ning olin kindel, et tulevik on olevikuga äravahetamiseni sarnane.