Klaara. Oskar Lõvi

tantsu ajal teatasin Klaarale, et Kilgas lubas talle töökoha leida. See teade mõjus hämmastavalt – Klaara kiljatas keset tantsupõrandat ja pidi peaaegu kukkuma. Ta haaras mu käe, kummardas ja suudles seda. Ma ehmusin piinlikkustundest. Vaatasin ringi, aga keegi polnud seda märganud.

      “Tasa, tasa, mu laps, meestel ei suudelda kätt, liiatigi veel teiesugune noor preili,” õpetasin teda veidi tõreleval toonil.

      Jõudsime koju alles pärast keskööd. Ma olin väsinud ja läksin kohe oma tuppa. Klaara palus luba kuulata raadiot, sest suurest erutusest polevat tal und. Mul polnud midagi selle vastu.

      Tuppa astudes leidsin selle olevat õitsele löönud: laual ja öökapil ilutsesid astrid. Nende erksad värvid tegid toa kummaliselt rõõmsaks. Juba aastaid polnud mu magamistuba näinud lilli. Need olid sealt kadunud koos Annega.

      Olin endaga rahul. Üle hulga aja valdas mind õnnis tunne, sest suutsin kellelegi rõõmu tuua – puhast ja selget rõõmu, mis oli nagu läbipaistev kristall, nagu päikesekiir. Sellistest rõõmuraasukestest koosnebki inimese õnn siin maa peal.

      Mu silmad vaibusid unele, aga saalist kostsid Klaara tantsusammud.

      Hommikul oli Klaara juba enne mind üleval. Ta tuulutas tube ja keetis mulle kohvi. Nüüd nägin, et ka saalis ja söögilaual ilutsesid astrid.

      “Sõnal aster on kaunis kõla, kevadine kõla. Kuulake, Klaara: per aspera ad astra pro patria! Kas pole ilus?”

      “Ilus tõesti, aga mida see tähendab?”

      “Eesti keeles tähendab see järgmist: isamaa eest läbi raskuste tähtede poole.”

      Passija tuli uksest sisse ja meie kõnelus lõppeski sellega. Istusime Klaaraga kahekesi lauas, jõime kohvi ja vaikisime. Kõneaine oli järsku katkenud, ma ei teadnud, millest rääkida. Imetlesin rõõmsat astrikimpu laual. Mingi vaistu sunnil tõstsin silmad lilledelt ja vaatasin Klaarat. Meie pilgud kohtusid. Esimest korda vaatasime otse teineteisele silma. Alles nüüd nägin, et Klaaral olid rohekad silmad. Need puurisid teravalt minu omadesse ja me naeratasime korraga. “Imelik külgetõmme neis silmis,” imestasin endamisi.