särk on liiga väike, nii et tõuseb üles, ja tagumikupragu on näha, väikeste mustade karvadega, ja siis need suured voldid pungitavad üle püksirihma.”
„Tüüp võiks omaenda retrosaate teha, nagu vanaisal: „Minu kolm lõualotti”,” ütles Tanner. „Ja tal on suurem partii kui Pandol.”
„Kui mina sihuke välja näeks, sureks küll pigem ära. Ta pahkluud on paksemad kui sinu reied. Kuule, mis sa arvad, kas emme teadis, et ta sihukeseks tünniks on muutunud?”
„Ma ei usu hästi. Aga näed, kuidas ta muudkui teeb nägu, et kõik on jumala normaalne? Umbes et keegi ei tohi mainidagi, et „onu Edison” mahub hädavaevalt uksest sisse, raisk.”
Mulle aitas. Selitasin kurku ja astusin sisse. „Saage sellisest suhtumisest kohe üle. See, et keegi on ülekaaluline, ei tähenda, et tal tundeid ei oleks.” Kui ma ukse meie järel kinni panin, jäi õhkkond ometi vandeseltslaslikuks.
„Aga kui kauaks ta siia jõlkuma jääb?” küsis Tanner. „Ta võib kahekümne nelja tunniga kõik sodiks teha. Mis siis, kui ta peldikupotile istub ja see puruks läheb?”
„Ma ei tea, kui kauaks ta jääb,” ütlesin ma vaikselt. „Aga kuni ta siin on, palun kujutage ette, kuidas oleks, kui teie kaks suureks kasvate, ja sina, Tanner, lähed siis oma õe perele külla, ja sul on võib-olla rasked ajad olnud, ja võib-olla oled sa kõvasti jäätist pistnud. Kas sa ei tahaks, et su õde sind siis ikka samamoodi kohtleks nagu enne? Kas sind ei haavaks, kui tema pere sinu üle nalja teeks?”
„Tanner ei lähe kunagi paksuks!” ütles Cody. „Ta peab figuuri hoidma, et ta saaks muudkui kõiki oma tüdrukuid kabistada!”
Mina andsin vastu: „Seda arvasin ma oma venna kohta ka!”
See pani neile mõistuse pähe. Kui me tagasi alla läksime, rippus Cody mul käe küljes. „Palun andeks,” sosistas ta. „Ma ei mõelnud niimoodi.” Ta oli nutma puhkemas. Kinnitasin talle käepigistusega, et ma tean. Cody kaldus kergesti ennast süüdistama ja võis nüüd öö otsa unetult väherdada ja enesega tõrelda, kuna oli onu kohta halvasti öelnud, isegi tolle kuulmata. Mina olin teda vastikult käitumas näinud ainult selleks, et Tannerile muljet avaldada, ja see ei tulnud tal hästi välja. Koolis sõbrustas ta kaastundest alatasa heidikutega ja sattus nii ise oma keskpäraselt positsioonilt mitu pulka allapoole.
Istusime õhtust sööma. Fletcher saatis ringi käima oma krevetiroa koos teravas tomati-, suvikõrvitsa- ja baklažaanikastmes küpsetatud polentaviiludega. Erilise mööndusena lubas ta meil ülejäänutel seda parmesani juustuga maitsestada. Külaline Edison tõstis endale esimesena ja siis oligi meie kõige suurem kandiline küpsetusvorm pooleldi tühi. Mina võtsin tillukese portsu, et kõigile teistele kindlasti küllalt jääks, ja Cody tegi samamoodi – kui just laua otsas aset leidev sümboolne liialdus teda toidust eemale ei tõuganud. Minul oli isu küll, aga ma ei suutnud vennale otsa vaadata; juba pilku tema suunas pöörata tundus ebaviisakas. Nii piidlesin teda salaja, kui ta oma toiduga ametis oli, ise kartes, et ta tabab mind vahtimast: volte tema kaelal, irevil vahesid pingul särginööpide vahel, prinkis, lihavaid sõrmi, mis meenutasid vorste pannil just enne pakatamist.
Kuulutasin, et Cody õpib klaverit, ja tüdruk ütles, et ta „sakib täiega”, aga oleks tänulik, kui Edison talle mõne tunni annaks. Edison oli justkui päri – „Loomulikult, lapsuke, pole probleemi” –, aga tema toon oli ootamatult jahe, arvestades, kui innukalt ta tavaliselt haaras kinni võimalusest ennast tähtsaks teha. Ärgitasin Fletcherit, et ta hiljem mu vennale näitaks, millega ta keldris tegeleb, kuigi Edison ei osanud tisleritöö kohta küsida muud kui „Mis su viimane töö siis on?” (järjekordne kohvilaud) ja „Millest see tehtud on?” (kuigi Fletcher valmistas parasjagu mingit harukordset eset, mis sisaldas pleegitatud lehmakonte, vastas ta napilt, et „kastanist”). Ei ole midagi nürimat kui selline vestlus, ja kuna Fletcher teadis, et Edisoni ei huvita nende nõmedate küsimuste vastused, tõmbus ta turri ja jäi kinniseks.
Ometi Edison elavnes, kui sundisin Tannerit kasuonule rääkima oma huvist stsenaristika vastu.
„Mängufilmitööstus on täielik õnnemäng,” teatas Edison oma lamamistoolis tahapoole nõjatudes. „Pooled korrad läheb nii, et kui pärast mitme aasta pikkust jama on projektil viimaks näitlejad, meeskond ja kõik olemas, tõmbab mingi jobu raha välja. Suurem osa Hollywoodi stsenariste lihtsalt töötleb ümber teiste inimeste töötlusi ja nende endi stsenaariume ei filmitagi kunagi. Sa peaks televisiooni peale mõtlema, mees. Nemad saavad vahel midagi valmis ka. Travis, meie isa – te olete ju nagu mingitmoodi sugulased, eks? Tüübilt, kes öösiti teleturus kokkupandavaid õngi müüb, ei tasu loota, et ta sulle palju häid kontakte puistaks. Aga võib-olla tunneb ta senimaani kedagi, kes kedagi tunneb, ja nii see asi käib. Minul endal on kah sõpru, kes selles vallas tegutsevad, üks tüüp koguni HBO-s. Ma viin teid hea meelega kokku.”
Kui oleksin saanud, oleksin vargsi endal käeservaga üle kõri tõmmanud. Tanneri ootused olid nagunii ebarealistlikud. Ma ei tahtnud, et talle takka kiidetaks.
„Tänan väga,” uratas Tanner skeptiliselt.
„Tanner on oma kasuvanaisa näinud,” ütlesin mina. „Hoiatav juhtum.”
„Mis see tähendab?”
„See tähendab ebameeldivat lugu, mis peaks aitama teistel samu vigu vältida.”
„Mis selles nii hoiatavat on, et vanaisa telestaar on?” Panin tähele, et seekord oli Tanner „kasu”-liite ära jätnud.
„Oli telestaar,” ütlesin ma. „Praegu veedab ta suurema osa ajast kasutatud autode aedu avades ja Rotary klubi lõunatel …”
„Peab loenguid keskkonnateadlikkusest, usu või ära usu,” lisas Edison naerdes. „Vennike pole elu sees isegi limonaadipurki taarasse viinud.”
„… või,” jätkasin ma, „trükib koormate kaupa juubelisärke, olgugi et Travis Appaloosa on ainuke inimene maamunal, kes teab või keda huvitab, millal „Ühise hooldusõiguse” esimene osa NBC eetris oli. TV Land näitas teda vahel öösiti, aga sellele tuli lõpp, kui ta hakkas kanali käest nõudma, et need näitaksid „Ühise hooldusõiguse” maratone, nii nagu tehakse „Twilight Zone᾽i” või „Andy Griffithiga”. Kui ma viimati temaga rääkisin, ajas ta kibedasti asja, et sarjale järg teha, nagu „Brady Bunchi” omad tegid – ainult et Travise lapsnäitlejatest kasvasid päevavargad, kui üksainus välja arvata, ja San Diego linnapeal on parematki teha. Hoiatav juhtum. Selle juurde ma jään. ”
Sain aru, et olen latrama hakanud, aga keegi pidi Edisoni hukutavale abikäepakkumisele vastulöögi andma. Ma ei tahtnud, et meie lapsed valel põhjusel end erilisena tunneksid ja et neid tabaks seesama õigustamatu tähtsustunne, mille all ma ise lapsena kannatanud olin. Pealtnäha jättis oma vanemliku päritolu saladuses hoidmine mind küll tagaplaanile, aga tegelikult võis see olla laostavamgi kui see, kuidas Edison igal võimalusel oma isa isikuga lehvitas. Ikkagi oli mind ju saatnud ennasttäis teadmine, et mu isa on Travis Appaloosa, nagu salajane talisman, kurja peletav amulett, samas kui õieti ei olnud see parem kui kivi lemmiklooma pähe.
Fletcherile oli minu Burbanki-sidemete esiletõstmine veelgi enam vastumeelt kui mulle enesele ja ta vahetas teemat – pöördudes ainevalla poole, mis nüüd pidi täitma kogu ülejäänud õhtusöögi: kogu see džäss.
„Õu, ma olen päris suurte isadega koos mänginud, mõikate?” Polentajäänused pannist kokku kraapinud, kallas Edison sinna otsa tühjaks parmesanikausi. Tanner ja Cody vaatasid teineteisele ühekorraga punni läinud silmadega otsa. „Stan Getz pidas mind kolm aastat palgal – maksis paremini kui Milesile, uskuge või ärge uskuge. Aga joppas nii, et kõige legendaarsemad lindistused ei ole neist mängudest, kus mina kohal olin. Nii et see pole kellelgi meeles, et jah, Edison Appaloosa mängis koos Joe Hendersoniga – sest „Lush Life᾽i” peal mind ei ole. Paul Motianiga sama asi – ja minu süü see küll ei ole, et tüüp enam praktiliselt ei mängigi koos pianistidega. Ja mees, siis ma tahaks küll ennast maha lasta, kui meelde tuleb, et mitte keegi, mitte keegi ei taibanud seda 1991. aasta Village Gate᾽i jämmi koos Harry Connick juunioriga üles võtta. Harry Connick!