maailmas toimuva tagajärjena, mitte algpõhjusena. Ta meenutab mägioja, mis mõnikord voolab metsikult vahutades, mõnikord aga seisab paigal. Ja ta näib olevat vormitav nagu voolimismass.
Sellised pildid tikuvad vägisi pähe, kui teadlased arutlevad nüüd mõistatuste teemal, mille loodusteadus on ammugi lootusetutena kõrvale heitnud: kas kunagi oli aja algus? Kas tema vool võib kunagi lõppeda? Kuidas mõjutab ajavool teadvust? Ja: mis on tegelikult olevik?
Need on küsimused, mille üle inimkond mõtleb järele hiljemalt sestpeale, kui kiviajal tehti esimesed katsed Päikese käes tekkiva varju liikumisega. Sest pidevalt kogetav aja kulg kompab nagu ei ükski teine fenomen inimvaimu mõistmisvõime piire. Nõutult tunnistas Augustinus Hippost, üks kirikuloo suurimaid mõtlejaid, et ei ole suuteline seletama, milles seisneb aja olemus: kui keegi talt ei küsi, siis ta justkui teaks. Kui aga keegi talt küsib, siis ei oska ta vastata.
Parimal juhul näib olevat võimalik rääkida ajast eituste ja paradokside vormis: aeg on kehatu ning vormitu, kuid võitmatu; mõõdetav, kuid inimorganitega mitte tajutav; tõenäoliselt igavene, kuid ümberpööramatu.
Vaid vähesed suudavad ajalookeerisest tingitud hirmuvärinaid lahti mõtestada nii ilutsevalt ja samal ajal lihtsalt kui külma kõhuga härra Spock kosmose-eeposes „Star Trek”: „Aeg on tuli, milles me põleme.”
Olematuks annab mõelda paljusid asju, kuid mitte aega. Minestus viib inimese teadvusetuse seisundisse. Kehatust elust spekuleerivad vähemalt religioossed hingeõpetused. Eksistents väljaspool aega tundub aga jäävat väljapoole kujutlusvõime piire. Nii peetakse olemist teispool aega maailma religioonides millegi salapärase, jumaliku atribuudiks. India „Bhagavadg¯ta¯” samastab koguni Jumala ja aja – see püha raamat esimesest sajandist pärast Kristuse sündi laseb jumalikul õpetajal kuulutada: „Mina olengi aeg.”
Loodusteaduste mõjul hakkab udu selle müsteeriumi ümbert hajuma. Sest otsides geenidest ja ajudest seesmisi kellavärke, lõhuvad bioloogid ka aja lummuse. Neile on ajatunnetus ainult keemiliste tasakaalude korrelaat närvirakkudes. Ja mis õigustab õigupoolest uskumast, et näiliselt kõikjal esinev ajavool on midagi enamat kui vaid neuronite varjumäng, millega taktgeneraatorid meie peas inimesele puru silma ajavad?
Selliseid küsimusi peab endale esitama see, kes võtab tõsiselt Belgia füsikokeemikut Ilya Prigogine’i. See Nobeli preemia laureaat väidab, et iga olend elab „oma aja” järgi, järgib seesmist rütmi, mille loob iseenda sees. Mitte kauge Jumal, vaid iga surelik ise on aja looja. Kui Prigogine provotseeris mõni aasta tagasi biolooge oma teesidega, mis toona ei olnud veel eksperimentaalsete uurimistulemustega kinnitust saanud, olid füüsikud juba jätnud hüvasti ühe teise populaarse religioonide konstrukti – igavikuga.
Sellel ei ole enam kohta osakeste ja kosmose standardmudelis, nüüdseks levinud ettekujutuses maailma tekkest, mida kirjeldatakse peatükis „Maailm olematusest”: nii nagu kogu mateeria ja kõik loodusseadused, pidi ka aeg kunagi tekkima, väidavad kosmoloogid. Nad toetuvad andmetele, mida röntgensatelliidid on Maale saatnud, ja mõõteväärtustele, mis on saadud hiiglaslikes osakeste kiirendites. Selliste meetoditega tõendavad teadlased hämmastaval viisil seda, mille üle Augustinus spekuleeris juba neljandal sajandil. See kirikupühak uskus, et Jumal mitte ei pannud maailma toimima ajas, vaid pigem lõi aja ja maailma koos.
Selles aja ja mateeria tihedas vennalikkuses näevad mõned kosmoloogid fantastilist võimalust: ületada ajavool või reisida selles tagasi. Nimekad astrofüüsikud peavad täiesti mõeldavaks, et on võimalik leida kosmilisi radu, mida mööda tulevased põlvkonnad saavad rännata minevikku ja tulevikku.
Neid visioone tõsiselt võtvad ja kuulutavad teadlased möönavad küll, et siiani ei ole veel keegi näinud universumis väidetavaid möödasõidu- ja tagurdamisjärgi ning nende tehnilist tekitamist ei ole praegusel hetkel ka oodata.
Sellest hoolimata on niisugused mõttemudelid justkui loodud selleks, et kõigutada kõiki illusioone aja muutumatusest, mis olid varemalt teaduse pühim dogma. „Füüsikud hakkavad harjuma mõttega, et ajamasinad võivad siiski olemas olla,” kommenteeris teadusajakiri „New Scientist”.14
Ükski teine tehniline utoopia ei ole teadusulmet harrastavaid literaate innustanud sel määral kui see masin, seade, mille tõi aastal 1895 kirjandusse H. G. Wells. Selle inglase kuulsas romaanis võtab nimetu turist ette lennu aastasse 802 701, räägib pärast naasmist vanadele sõpradele saabuvatest aegadest – ning jääb oma teisel reisil tulevatesse ajastutesse igaveseks kadunuks.
Filmieepos „2001: Kosmoseodüsseia” paigutab ajareisi seevastu inimese sisemusse: kangelane Bowman avastab oma kosmoseodüsseial musta monoliidi, mis laseb tal esmalt raugaks vananeda, siis aga viib ta tagasi tema enda minevikku, kuni ta lõpuks elab veel kord läbi oma sünni.
Selliste jutustustega tulevikust taastati kõigest ettekujutus, mis oli vanades kultuurides igal pool maailmas elav. Ihas põgeneda „ajaloo terrori” eest, nagu väljendus rumeenia antropoloog Mircea Eliade, lõid inimesed juba ammustel aegadel ideederiigi, mis vähemalt fantaasiates teeb lõpu aja kõikvõimsusele.15 Nii tekkisid müüdid igavesest naasmisest – ja koos nendega ettekujutused, mida näiteks hindud pooldavad tänini: indiviidi taassünd üha uutes kehades.
Alles egiptlased tulid mõttele, et minevik võib olla igaveseks kadunud. Aja sünnitab madu; aplad tunnijumalannad, keda on kaksteist tükki, neelavad selle alla.
Ent enam veel kui mütoloogia on läänelikku aja kogemist kujundanud üks Vana-Egiptuse leiutis – kell. Ühe 15. sajandil enne Kristust surnud, Amenemheti nime kandnud kohtuteenri hauakiri kirjeldab veekronomeetrit, mille too mees väidetavalt välja mõtles: läbi püstloodse väikeste aukude rea voolab vesi saviämbrist välja. Päikeseloojangul anum täidetakse; veetaseme alanemise järgi saab määrata päevaaega.
Sellise 14. sajandist eKr pärineva seadme kilde leidsid arheoloogid vaarao Amon-Re templist. Üksteist sajandit hiljem oli antiikne kellassepakäsitöö juba kõvasti edenenud: Ctesibius, üks Aleksandria nupumees, mõtles välja kronomeetri, milles veevool käivitas igasugu kellukesi, liikuvaid nukke ja laulvaid savilinde – see oli otsekui inimkonna esimene käokell.
Kuid alles mehaanilised kellad, mis töötati välja 12. sajandil pKr Euroopa kloostrites, aitasid kaasa ajamõõtmise läbimurdele. Umbes 150 aastat hiljem hakkas paavst Johannes XXII aimama, millisel määral muudab kronomeetrite takt inimeste elu. Ta pani kirikuvande alla kõik, kes tegelesid „ajaüksuste vahendamisega”.16
Johannes oli taibanud, et aja üle valitsemine tähendab inimeste üle valitsemist – arusaam, mida kõikvõimalike vaadetega revolutsionäärid püüdsid sestpeale ära kasutada. Prantsuse revolutsiooni ajal lootsid jakobiinid, et nende kümnepäevase nädalaga kalender tähistab uue aja algust ja peletab kristluse lõplikult rahva peadest. Ja kui bolševikud oktoobris 1917 praeguses Peterburis võimu üle võtsid, likvideerisid nad kohe varsti tsaaririigi Julianuse ajaarvamise ning viisid sisse Gregoriuse kalendri.
Kolonialismiajastul alguse saanud maailmakaubandus oli esimest korda nõudnud minuti pealt täpset ajamõõtmist. Sest sajandi mõtlejatel Galileost kuni Newtonini ei olnud õnnestunud määrata laeva geograafilist asukohta ookeanil astronoomilise navigatsiooni abil tähtede järgi. Kui ühel udusel oktoobrikuu ööl olid mitmed Inglise laevad navigatsioonivigade tõttu jooksnud kinni kaljudele Inglismaa edelatipus ja üle kahe tuhande meremehe surma sai, otsustas Londoni parlament astuda tavatu sammu. 8. juulil 1714 andis kuninganna Anne valitsus teada, et parlamendi liikmed on välja pannud 20 000 naela suuruse preemia sellele, kes suudab veel kuus nädalat kestnud merereisi järel määrata geograafilise asukoha vähemalt 30 miili täpsusega.17 18 See oli üks selle aja olulisemaid teaduslikke probleeme.
Preemia, tänapäeva vääringus umbes miljon eurot, sai mees, kes lahendas ülesande kronomeetri abil. See geniaalne mehaanik oli John Harrisson Yorkshire’ist; H-1 andis ta nimeks oma kellale, mis käis toonaste olude kohta kujuteldamatu täpsusega: laevareisil Londonist