Loitsusau. Pax: 1. raamat. Åsa Larsson

häälega: „Tervita teda ja ütle edasi, et ma tulen tema sünnipäevaks Mariefredi. Mul on talle üllatus. Ütle talle seda edasi.” Siis saatis ta neile telefoni kaudu mõõdutundetult palju õhumusisid. Ema naeris koos Viggoga, natuke liiga kaua, justkui tahaksid nad varjata, kui palju kurbust nende sees on. Viggo hüüdis, et see on piinlik, ning mängis, justkui tahaksid kõik need musid teda ära lämmatada. Ta viskas koguni põrandale pikali ja veeretas end edasi-tagasi, telefon käes, ehkki ema teda ju ei näinud. Õnn, et keegi sõpradest sel hetkel juures ei olnud.

      Jah, nüüd on aeg endale jälle uued sõbrad leida. Sügisene kooliveerand on poole peal, nad lähevad esimest päeva kooli. Seekord on nende klassideks 4A ja 6C.

      Mööda tänavat tuleb nende poole naine. Tal on rihma otsas väike karvane helepruun koer. Ja nüüd pole Alrikul tõepoolest kooli enam mingit kiiret. Ta peatub ja küsib, kas tohib koerale tere öelda ja teda silitada. Nii teeb ta alati. Alrik on koerte järele hull. Viggo ohkab.

      „Muidugi võid sa talle tere öelda,” ütleb naine. „Tusse rõõmustab selle üle.”

      Alrik kükitab maha, Tusse hüppab talle sülle ja lakub poisi nägu nagu pöörane.

      „Kas teie oletegi need, kes Laylah’ ja Andersi juurde Rätsepmeistri majja kolisid?”

      Mariefredi majadel on säärased nimed. Kõikjal ripuvad vanad sildid seesuguste nimedega nagu näiteks Kingsepamaja, Õllepruulija maja ja Tislerimaja.

      „Jah,” vastab Alrik, koer aga püüab keelega tema kõrva limpsata. „Minu nimi on Alrik, tema on minu vend Viggo.”

      Tädi vaatab neid ülevalt alla ja alt üles.

      „Jah, ehkki teie juuksed on eri värvi, on kohe näha, et te olete vennad,” nendib ta. „Teie silmad on ühesuguse kujuga. Ja teil on ka ühesugused ehted kaelas. Need on ilusad!”

      „Aitäh!” ütleb Alrik ja jätkab koeraga mängimist.

      „Tere tulemast Munkhagsgatanile,” sädistab tädi. „See on Mariefredi kõige kenam tänav, kas pole? Võib-olla kõige kenam tänav terves maailmas? Ei, me peame Tussega nüüd edasi minema. Tusse, ütle poistele nägemist!”

      Ta jätkab oma jalutuskäiku.

      „Kõige keeenam tänav terves maaailmas!” osatab Viggo pudikeeles ja sügab Alrikut lõua alt. „Sa ju ikka tead, et enne kui pisike Tusse-pusse sul keelega üle näo käis, lakkus ta niihästi oma nokut kui ka maaailma kõige kenamat väikest kakaauku?”

      „Jäta järele!” nähvab Alrik ja lükkab ta eemale. „Kust sa selle said?”

      Ta vahib telefoni Viggo käes. Viggo kehitab õlgu.

      „Kas sa varastasid selle? Tollelt naiselt? Sa oled ju lollakas!”

      Alrik kahmab Viggo käest telefoni ja jookseb tädile järele.

      „Halloo!” hüüab ta. „Oota! Vabandust, sa pillasid selle maha!”

      Tädi võtab telefoni üllatunult vastu. Koer vehib innu-kalt sabaga ja kipub Alriku najale hüppama.

      „Oi,” ütleb naine. „Küllap see kukkus mul kotist välja. Väga imelik! Aitäh sulle!”

      „Sa oled ju ikka tõega lollakas,” ütleb Alrik Viggole, kui nad uuesti kooli poole hakkavad liikuma. „Sa oled üks kuradi varas ja ajad kõik nässu! Kas sa ei saa aru, et Laylah ja Anders on head inimesed? Sa ju mäletad, mis eelmises kohas toimus?”

      Alrik mõtleb Laylah’ peale. Too armastab naerda, aga see naer pole võlts. Mustad hiiglapikad juuksed on paksus patsis ja ta töötab hambaarstina. Andersil on pea paljaks aetud, habemes on aga juba mõned hallid karvad. Andersil on oma firma ja ta oskab parandada peaaegu kõiki asju, mis katki lähevad. Tal on seljas sinine kombinesoon tekstiga „Sinu osav mees”. Raske on uskuda, et Laylah’l ja Andersil on täiskasvanud lapsed, kes on juba kodunt ära kolinud. Alriku meelest paistavad nad nooremad välja kui ema.

      Alrik paneb käe ümber Viggo õla ja tõmbab ta enda vastu. Vaba käega poksib ta naljaga pooleks venna laupa.

      „Sa ju tead, kes on väikevend,” ütleb ta. „Keegi pisike, kes haiseb ja käib õudselt närvidele. Umbes nagu vistrik tagumiku peal. Ainult et vennast ei saa sa kunagi lahti.”

      Viggo irvitab ega tõuka teda eemale. Nad astuvad ühte sammu. Oktoobri kohta on ilm ebatavaliselt soe. Viggo tõmbab käega läbi juuste, nii et tukk jääb harjana püsti. Alrik heidab pikad juuksed peanõksuga silmade eest kõrvale.

      „Sa võiksid vähemalt lubada, et püüad ennast korralikult üleval pidada,” ütleb Alrik. „Ei mingeid kaklusi ega trikke.”

      „Jah, ma luban,” ütleb Viggo.

      Tõepoolest, Viggo peab oma lubadust. Tema kohta koguni päris kaua. Täpselt üks tund ja nelikümmend seitse minutit.