Ärkamine. Seitse sammu eneseleidmise teel. Derek Rydall

võib-olla kellegi süles. Jälgige seda kujutluspilti ja pange tähele, mida te sellest arvate. Millised on teie tunded selle lapse suhtes?

      Kas te mõtlete: „Ta on nii nõrk, nii abitu ja tegelikult peaks mõnevõrra kaalus alla võtma”? Või: „Ta juuksed on nii hõredad ja ikka veel pole tal ühtki hammast, ja ta muud ei teegi, kui ainult sööb ja magab. Millal ta ometi ükskord inimeseks saab? Ta on ainult koormaks.”

      Kõlab naeruväärselt, kas pole?

      Ometi me vaatleme iseennast just samamoodi, kui kasvame ja laseme end hüpnotiseerida väärtuslikkust, tähtsust ja edu puudutavatel kultuurilistel uskumustel. Me hakkame iseennast ja kõiki teisi omavahel võrdlema, kuni teadlikkus meie kaasasündinud süütusest ja täiuslikkusest täielikult hajub.

      Ent teie sees on olemas miski, mis pole kunagi loobunud vaatamast teid armastavate silmadega, täpselt nagu vanemad näevad oma äsja sündinud lapsi. See on sisemine jumalikkus, kohaolu, mis hoiab teid kestvalt kätel ja teab tõde teie täiuslikkuse kohta. Ärkamine toetub taasühinemisele just selle algse tõega. Ilma selle sünnipärase täiuslikkuse eelduseta ei jõua me kunagi vabaduse ja eneseteostuseni, mida otsime, ning jääme igavesti paigal tammuma, püüdes parandada, muuta või edendada seda, mis tundub meis olevat valesti või puudu, et lõpuks ometi „täielik” olla.

      Sellest lõppematust rabelemisest sai aru ka minu klient Bonnie. Nagu väike dünamo oli ta pidevas liikumises – abistaja, edasipürgija ja hoolitseja, kõik ühes isikus. Ärge saage minust valesti aru; Bonnie on tore inimene, aga suuremalt jaolt innustas teda tegutsema veendumus, nagu poleks ta küllalt hea ja et kui ta suudaks teha veidi või isegi märksa enam, siis saaks temast lõpuks iseenda edukas variant.

      „Mul on tarvis vaid välja nuputada, kuidas saaks asjad jälle liikuma lükata,” teatas Bonnie mulle meie telefoniseansside alguses. „Olen maja kaotamas ja kui nii läheb, ei kujuta ma üldse ette, kuhu ma koos lastega minema pean. Ma olen nii paljusid asju proovinud, nii palju raha kulutanud, kusjuures raha, mida mul pole – aga mu elus ei klapi endiselt mitte miski. Ma ei tea, miks ma pidevalt niiviisi jänni jään. Mis see on, mida kõik teised näivad oskavat, aga mina mitte?”