Jäljed. Mari Sajo

ilusal päeval ja vahetult pärast kirikuõpetaja juurest tulekut talle seesugust jama hakkama ajama?

      „Ei lasta mind midagi!” mühatas Antti. „Helmuti kompanii saadetakse homme hommikul sinnapoole teele. Ja mina lähen nendega kaasa. Kui Helmuti jutt valeks osutub ja ma teisele poole ei pääse, siis tulen sealt kohemaid tagasi. Aga kui see kõik, mida ma tema suust kuulnud olen, ikkagi tõele peaks vastama, siis olen ma juba mõne päeva pärast oma endises kodukülas, vanemate juures. Ning hiljemalt paari nädala pärast jälle siin tagasi.”

      Helena lamas, silmad suletuna, liikumatult heintel ning tundis, kuidas tal pisarad tahtmatult läbi ripsmete tungima hakkasid. Mida ta peaks ütlema või tegema, et teine oma otsusest taganeks? See oli ju sulaselge enesetapp midagi nii absurdset isegi mõelda. Saati veel teoks tegema hakata. Ja see Helmut – seda meest polnud Helena kohe algusest peale silmaotsaski sallinud. Mitte et talle mõned teised sakslased rohkem meeltmööda oleksid olnud, aga see Helmuti-nimeline tundus talle eriti läikiva ja ilasena. Viimasel ajal too midagi muud vist enam ei teinudki, kui tiirutas hommikust õhtuni sepikoja ümber. Sepa poeg isegi, nagu ta Antti jutu järgi pidavat olema. Aga kes seda teab, kuidas asjalood päriselt olid või mida tollel Helmutil kohalikest inimestest tegelikult tarvis läks. Võib-olla oli ta hoopis mingil muul otstarbel sinna sepikoja juurde töllerdama saadetud. Näiteks selleks, et natuke saksa keelt purssiva Antti kaudu teada saada, mida siinsed inimesed omavahel räägivad või oma elust-olust arvavad. Võib-olla lootsid sakslased ka Anttit kui ühte säärast vene keelt hästi oskavat inimest lihtsalt oma huvides ära kasutada ja teisele poole okastraati luurele saata. Kes neid teab! Ja Antti, lihtsameelne inimene, arvas, et on Helmutis endale mingi suure sõbra leidnud.