mis oleksid vaevu suutnud toetada mõne lihavama kliendi raskust. Seinad ja lagi olid kunagi valgeks värvitud, kuid nüüdseks olid need lakkamatust sigaretisuitsust räpased ja tahmased. Kuid leidus siiski ka killuke kultuuri – võimalikest üllatavaim: vaevukuuldav taustmuusika oli Mozarti „Elvira Madigani” klaverikontserti aeglane osa (Browne-Smith oleks võinud mürki võtta, et mängis Barenboim), mis tundus talle sama kohatu, kui kuulata Püha Pauli katedraalis Shakin’ Stevensit.
Kardina vahelt lasti sisse veel üks mees, keda külastas nagu kord ja kohus seesama valevarindne kaunitar, kes oli talle laagri toonud. Leti ääres istuv mees pööras lehte ja austraallane, keda endiselt selgelt kuulda oli, käis mitte eriti peenetundeliselt oma võõrustajale peale, et too räägiks välja, mida ta õieti müüb, sest tal oli pakkuda seda, mis meest huvitas, ning tema ainuke mure oli küsitav hind. Leti taga seisev neiu oli ilmselt kõik läbi lugenud, mida Daily Mirror suutis ennustada, ja Baernboim sõrmitses taevaliku klaveripala viimaseid noote.
Browne-Smithi klaas oli nüüd tühi ja ainsad kaks vaatevälja jäävat võõrustajannat mekkisid õndsalt seda, mis juhtkonna otsusel selle õhtu Soho Wallbangerite, Flamenco Revenge’ide jms koostisesse kuulus. Niisiis tõusis ta toolilt, kõndis leti äärde ja istus pukile.
„Usutavasti on mul ühe eest veel makstud.”
„Toon selle lauda.”
„Ei, ärge nähke vaeva. Istun siin.”
„Ma ütlesin, et toon selle lauda.”
„Teil pole ju midagi selle vastu, kui ma siin istun?”
„Istuge aga sinna, kus te olite – ei saa inglise keelest aru vä?” Igasugune tsiviliseerituse teesklus oli nagu peoga pühitud ja baaridaami hääl kõlas karmi ja ülbena.
„Olgu,” sõnas Browne-Smith vaikselt. „Ma ei taha tüli teha.” Ta istus letist paari meetri kaugusele jäävasse lauda, jälgis tüdrukut ja ootas.
„Ikka ei kuul’d mida ma üt’sin vä?” Hääl oli nüüd toorelt kurjakuulutav, kuid Browne-Smith otsustas, et võib julgelt kulutada veel mõne püstolilaengu, raskekahurväe kord polnud veel päriselt käes. Tal oli lõbus.
„Ikka kuulsin, tõesõna. Kuid …”
„Kuuled! Ma ütlesin sulle!” (Tegelikult ei öelnud.) „Kui tahad lasta endal lahti hõõruda, siis otse üle tee on saun. OK?”
„Aga ma ei …”
„Teist korda ma seda ei ütle, härrake.”
Browne-Smith tõusis ja sammus aeglaselt baarileti äärde, kus raamatut lugev mees pööras taas lehte ja näis tuure koguva lahingu lõpptulemuse suhtes huvitult neutraalne.
„Sooviksin pindi korralikku õlut, kui teil seda on,” kõneles ta tasaselt.
„Kui sa laagrit ei taha …”
Browne-Smith lajatas oma klaasi järsult letile ja vaatas neiule ainiti silma. „Laagrit? Las ma ütlen midagi teile, preili! See pole laager, see on hobuse kusi!”
Võidušansid olid drastiliselt muutunud ja tüdruk kaotas selgelt enesevalitsuse, sest ta osutas väriseva, karmiinpunaseks lakitud sõrmega karmiinpunase kardina poole: „Kasi minema!”
„Oo ei! Ma olen jookide eest maksnud.”
„Kuulsite, mida daam ütles.” Seda ütles leti taga raamatut lugev mees. Kuigi ta polnud pilku kirjasõnalt karvavõrdki kergitanud ning tema monotoonne (edelapoolsete krahvkondade aktsendiga?) hääl polnud isegi pooltooni võrra oma tavalisest tasemest kõrgemale tõusnud, kõlasid need napid sõnad kurjakuulutavalt lõplikena.
Kuid Browne-Smith ignoreeris täielikult teda äsja kõnetanud meest ja põrnitses tüdrukut edasi. „Ärge enam kunagi minuga niimoodi rääkige!”
Nende hammaste vahelt pressitud sõnade autoriteet lõi neiul suu kinni, kuid leti ääres istuv mees oli raamatu sulgenud ja tõstis viimaks pilgu. Ta parema käe sõrmed libisesid üle ta vasaku käsivarre lihaste ja kuigi ta oli pärast baaripukilt mahanihkumist Browne-Smithist viis-kümme sentimeetrit lühem, näis ta ohtlik vastane. Rohkem ta midagi ei kostnud.
Sametkardinad, mille kaudu Browne-Smith oli ruumi sisenenud, jäid temast vaid kolm meetrit vasakule ning tekkis mitmesekundiline paus, mille vältel oleks ta võinud kergesti, kuigi vääritult lahkuda. Kuid sellist otsust ta ei teinud ning enne, kui ta jõudis olukorda pikemalt vaagida, haarati tema vasakust randmest võimsalt kinni ja ta lennutati ukse poole, millel seisis kiri „Privaatne”.
Sellel ajal, kui tema saatja tasakesi uksele koputas, jäi talle meelde kaks asja. Esiteks Austraaliast pärit mehe ilme, milles oli kolm osa hämmingut ja üks osa paanikat, ning teiseks märkas ta selle raamatu pealkirja, mida habemik oli lugenud: „Tunne Köcheli kataloogi”.
Tundmatule austraallasele, kes istus uksest nelja-viie meetri kaugusel, polnud määratud sellest vahejuhtumist ühelegi elavale hingele rääkida. Tõepoolest, kui tal oleks olnud selleks põhjust, tundus väga ebatõenäoline, et ta oleks võinud seda mõistatuslikku juhtumit mainida, kui hetk enne seda, kui uks nende kahe mehe taga sulgus ja kui see, kes tundus rahu rikkuvat, see, kelle nime ta kunagi teada ei saanud, oli korraga heitnud pilgu oma käekellale ja öelnud seletamatult rahulikul häälel: „Taevas hoia! Kell on täpselt kaksteist.”
Paar sekundit pärast kontoriläve ületamist tundis Browne-Smith taas seda pimestavat ja sakilist valu, mis uuristas endale teed läbi ta aju ja röövis temalt hetkega igasuguse mälestuse iseendast ja sellest, mis tal parasjagu käsil oli. Kuid siis see lakkas – sama järsku, kui oli alanud – ning ta tundis uuesti, et asjad on tema kontrolli all.
Samal hommikul kell 8.15 oli George Westerby jälginud, kuidas üks pikavõitu kuju (temast endast mitu sentimeetrit pikem) üle teise sisehoovi muru väravavahimaja poole rühkis. Sellel hetkel valitses tema mõtteid – ja ta oli selle üle uhke – taipamine, et enam ei pea ta oma põlatud kolleegi Browne-Smithi nägema. Ta ise, George Westerby, kes oli hiljuti tähistanud oma kuuekümnendat sünnipäeva, oli viimaks pensionile pääsemas. Kolimisfirma oli juba tema tohutu raamatukogu kallale asunud ning hinnalised read enam kui kahelt riiulilt olid juba plokikaupa eemaldatud, nööriga kokku seotud ja laotud teekastidesse, mis võtsid nüüd enda alla ebamugavalt suure põrandapinna. Peagi pidid järgnema laudkastid ja lärmakad musklis mehed kolivad ta hinnalised esemed Londonisse ostetud korterisse. See oli mõistagi väiksem korter ning võis kaasa tuua mõnegi hoiuruumi puudusest tingitud probleemi, kuid sellega kannatas oodata, vähemalt kuni lõppeb tema puhkus Egeuse saartel ja sealt edasi Aasias teiselpool taevasinist merd …
Kuid isegi nüüd, kui ta seisis mõnda aega akna ääres, endamisi aeglaselt ja rahuldunult noogutades, mõlkus tema mõtteis ikkagi Browne-Smith. Tema jaoks oli ta alati olnud „Browne-Smith” – isegi mitte Malaaria Browne-Smith, justkui võiks säärane familiaarsus tema igipõlist vaenu lahjendada. Nüüd oli jäänud veel vaid paar õhtut, kui tal tuli selle põlastusväärse mehega saalis koos süüa; veel ainult mõni lõuna, kus tuli ebamugavust tundes lähestikku külmleti kohal seista; veel ainult üks kolledži koosolek järgmise nädala alguses – kõige viimane. Suvine semester – tema viimne semester – oli peaaegu läbi ja peagi pidid saabuma tema viimne tööpäev ja viimsed töötunnid, ja siis hetk (kui see kord saabub) vaadata veel üks viimne kord üle selle veatu muru …
George Westerby oli ühtaegu teadlik kõigist neist asjust, kui ta sel jahedal 11. juuli varahommikul teise korruse akna all seisis ja välja vaatas. Mida ta aga tol hetkel ei teadnud – mida ta ei saanudki teada –, oli see, et Lonsdale’i kolledž ei võinud enam kunagi Browne-Smithi oma vaiksetes sisehoovides tervitada.
NELJAS PEATÜKK
REEDE, 11. JUULI
Taksojuht teadis seda tänavat ja Browne-Smith sättis end auto tagaistmel erilist erutust tundes sisse. Ta oleks tahtnud neid hetki kauemgi nautida, kuid vähem kui viie minuti pärast peatus takso maja number 29 kõnniteeservas. See oli kohe Russell Square’i