üksainus verine tomp.“
Valitses vaikus. Keegi ei naernud. Igaüks vaatas lauda enda ees või põrandale maha otsekui midagi otsides. Sedapuhku kukkus Jurka jutt kuidagi eriti verine välja. Ta sai ka ise sellest aru ja läks üle dokumentidele.
„Sorisin ta taskutes, leidsin sõjaväepileti. Lühidalt öelda, poiss oli Orski linnast. On see Siberis? Endine suurtükiväelane. Tagavaraväelane. Minust aasta vanem. Neiukese pilt taskus. Päris kenakene sihuke, raisk. Soeng, p…ts.”
Dokumendid olid komandöri käes. Kõik ootasid, et ta näitab neid. Kuid too pööras pilgu ära ja hakkas jälle Mike’i välja kutsuma.
„Kui neetult metsikuks sõda inimesed teeb,” mõtles Aleksei. „Pärast tuleb välja, et Jurka elu kõige kirkamaks mälestuseks jääbki see, kuidas ta inimese kiivriga surnuks peksis.”
Alekseile meenusid tema enda „kirkad” mälestused sõjast ning tal tekkis kohe õhupuudus. Ta tõusis ja läks ruumist välja terminali külma tumma pimedusse. Lennuvälja teises otsas hakkas iseloomuliku haukuva heliga tööle separite Tigu – granaadiheitja AGS-17, see oli saanud oma nime suure karbi järgi, mis meenutas molluskit.
„Ei tea milleks? Sellega saab ainult jalaväge ehmatada,” mõtles Aleksei, kes tundis suurepäraselt laskerelvi. „Aga kogu jalavägi on siin. Joob teed.”
Aleksei naasis KVP-sse, istus nurka kellegi magamiskotile, võttis välja ühe oma kahest kaamerast, keeras ettevaatlikult objektiivi eest. Puhus kummipalliga kaamera ja objektiivi seestpoolt puhtaks, pani oma armsa pritsmetes ja kulunud 16–33 mm lainurkobjektiivi ette, puhastas seda prillitoosist võetud lapikesega niipalju kui võimalik. Teine objektiiv, millest ta ei lahkunud ei päeval ega öösel, oli 70–200 mm teleobjektiiv. Neljas päev lennujaamas. Neljas päev praktiliselt magamata, söömata ja joomata. Side oli nii vilets, et fotod sai ta edasi anda ainult ühel korral, siinoleku teisel päeval.
Meelde tuli kadunud Ksjuša unes kuuldud hääl. Meelde tuli Nika hääl. Nii erinevad hääled. Mõlemad nii elavad ja ihaldatud. Aleksei otsis telefoni välja. Vaatas Stepani-Banderit (rõhuga esimesel silbil). Too istus seljaga tema poole, kutsus välja kord pataljoni staapi, siis jälle brigaadi staapi, ühtemoodi edutult.
Aleksei avas sõnumid, luges läbi Nika viimase saadetise: „Ma anun sind, tule tagasi. Sul ei ole KKL-is midagi teha. Tule tagasi.”
Pähe kukkusid krohvitükid. Tuba vappus. Kõrva trumminahad kippusid plahvatustest rebenema, nagu oleksid raketid lõhkenud tema peas.
„Tõprad, Gradist tulistavad,” karjus Jurka ehk Vedur ning viskus põrandale. Kõik teised olid juba pikali. Laskevalmis relvad käes. Kas separid tulevad tõesti jälle peale?
Kui lähedal toimunud plahvatustest üleskeeratud tolm KVP-s maha oli langenud ega tunginud enam silmadesse, sai selgeks, et suurtükituli on lõppenud. Võitlejad haarasid lahingukomplektide (LK) tagavaraga tsinkkastid, toppisid vestitaskutesse granaate F-15 ja RGD6 ning VOG-e7 alakaliibri laskude jaoks. Võtsid õlale Muhhad8 ja teised RPG-d ning tormasid kildudest räsitud massiivse raudukse taha positsiooni sisse võtma. Aleksei unustas valu rinnas ja järgnes neile, tõstes kaamera silmade ette ja käigult režiimi sättides.
„Batman, kaotustest ette kanda! Seejärel positsioonile!” karjus Bander jooksjatele järele, haaras Jurkast käega kinni, tõmbas ta enda juurde ja lõugas talle otse kõrva: „Vaata venelase järele! Vastutad peaga!”
„Tolle ameeriklase omaga või?” küsis Jurka üle, haaranud ühte kätte oma PKM-i ja teise kätte kaks LK-de tsinkkasti.
„Mis sa targutad,” Bander soris käega vestitaskus, võttis välja mobiiltelefoni. Signaali ei olnud. Kontrollis sõnumeid. Uusi polnud. Viimane, eile tulnud, oli abikaasa Nikalt: „Ma palun, tule tagasi. Ma armastan sind. Sinu Nika.”
II PEATÜKK
NIKA
„THE WOOD AND THE LEATHER THE CLUB AND SHIELD SWEPT LIKE A WAVE ACROSS THE BATTLEFIELD.”
30. NOVEMBER 2013. KIIEV
Aleksei jõudis Dallasest Kiievisse liinilennukitega 30. novembri päevasel ajal. Arvestas, et on siin nädalakese, asendab tõbiseks jäänud fotograafist kolleegi, proovib jahuklimpe, pekki, viina ja mis seal kontinendi selles osas gurmaanidele veel ette nähtud on. Too kant ei olnud juba enam kui aasta uudistes silma hakanud, seda polnudki nagu olemas.
Ta ei olnud kaasa võtnud midagi asjalikku. Ei kuulivesti ega kiivrit. Kas võis tema, kogenud rindekorrespondent, pärast raskeid lähetusi Liibüasse ja Süüriasse ette kujutada, et ta ei lenda tagasi mitte nädala või kuu aja pärast ega isegi mitte poole aasta pärast? Et tema tavaline lennupilet ei viinud teda tegelikult Kiievisse, vaid ühte kõige hämmastavamasse, kõige traagilisemasse ja täiesti mittekohustuslikku sõtta tema elus? Sisuliselt oli see üheotsapilet.
Ta tundis Ukrainat ja Kiievit väga hästi, tal oli Ukraina fotograafide ja mitte ainult nende seas palju sõpru. Kas ta võis siis aimata, et oli tulnud kõige tõelisemasse sõtta? Venemaa ja Ukraina vahelisse sõtta.
Alekseil oli käsil viiekümne esimene eluaasta. Ise arvas ta enda kohta, et on parimates aastates, nagu ta oli arvanud ka kümme ja kakskümmend aastat tagasi. Ühesõnaga, tema parimad eluaastad olid ilmselt pikale veninud. Tänu pidevale töötamisele sõja värske õhu käes oli ta vormis, nägi välja neljakümnene, mitte vanem. Ta oli keskmist kasvu, kuivetu, hea kehaehitusega. Tal olid korrapärased näojooned, sügavad hallikassinised silmad, sirge, peaaegu roomalik nina ja suu, mida ümbritses nädalane hallikaks tõmbuv habe. Aleksei võis olla uhke oma laineliste, kohati hallikate tihedate juuste üle, mida paljud tuttavad neiud ja naised lausa kadestasid.
Mõnikord jäi talle endast mulje nagu vana anekdoodi tegelasest Ameerika Ühendriikide merejalaväe plakatil: „Astu meie ridadesse! Reisi maailmas ringi! Kohtu huvitavate inimestega! Tapa neid!”
Aleksei oli end sõiduks kiiresti valmis pannud, erilist muret tundmata. Ksjuša oli aidanud tal kohvrit pakkida, sättinud sinna korralikult ta särgid ja püksid. Naine oli hiljuti juukseid värvinud ja oli nüüd peaaegu sama tulipunane nagu kakskümmend kuus aastat tagasi, kui nad olid kord juhuslikult kohtunud ega läinudki siis enam lahku, uskudes, et elavad õnnelikult koos kõrge vanaduseni ning surevad ühel ja samal päeval nagu mõnes muinasjutus.
Nad mõtlesid üldse harva surmast või haigustest, kuigi Aleksei süda andis juba vahel tunda. Arstid kinnitasid, et kui tarvitada arütmia vastu õigeid ravimeid, ei ole muretsemiseks eriti põhjust. Aleksei võttis ravimeid ja nautis elu. Koos Ksjušaga. Ja naine koos temaga.
Kui nende peres keegi üldse haige oli olnud, siis alati ikka Aleksei (ta oli ka kaks korda kergeid haavu ja mõne põrutuse saanud ning tal oli kaks äralõigatud sõrme – see kõik oli tühiasi). Ksjuša oli nagu terasest valatud. Pikk, sire, sportlik, käis suusatamas (kui nad olid Moskvas veel suvilas elanud) ja tegi Texases sörkjooksu, alati oli ta Alekseist kiirem, ootas teda heatahtlikult ja kannatlikult järele tõusudel metsas, käänukohtadel ja mäest laskumisel.
Kuueteistkümneaastaselt oli Ksjuša juba sportvõimlemises meistersportlane (NSV Liidus oli see tõsine sportlik saavutus ühel tollal kõige prestiižsemal spordialal).
Siis läks ta üle kergejõustikku, jooksis ja hüppas, seejärel aga astus keemiainstituuti, kohtus Alekseiga ja pühendus jäägitult mehele …
Ükskord tulid nad keset ööd peolt, laskusid pikka maa-alusesse tunnelisse Leningradi prospekti all Moskvas kaupluse Ažurnõi juures. Aleksei, ise samuti kõvasti vintis, ütles äkki Ksjušale, et ei suuda enam tassida tema „ilusat elutut keha”.
„Mina? Olen pu-pu-pu-purjus? V-vaata!”
Ksjuša haaras oma avara seeliku