monoliitehitis: maja esiküljes oli väike ja sünge vastuvõtufuajee, tagaosas aga valgusküllane ja tühjalt seisev aatrium, kus elasid liftid. Selline paigutus tekitas naljaka mõtte, et maja on valepidi ehitatud. Igatahes oli hoone täis teadmisi ja tulvil sõbralikke inimesi, kes tahtsid teadmisi jagada; see aga oli väga kasulik sellisele inimesele, kes oli äsja poetöölt tulnud ja kes ei jaganud millestki ööd ega päeva.
Etemgi veel: Jon Bentley mõõdukalt hullumeelse juhtimise all näis „Top Gear” heal meelel laskvat kellelgi täiesti kogenematul proovida kätt kõige kallal, mis saate tegijatele meeltmööda oli. Mõistagi polnud küsimus keerulistes asjades nagu kaameraga töötamises või kuulipildujast laskmises, aga meeleldi lubati õppida väiksemaid tööga seotud asju. Kui olin paar nädalat tööl olnud, lubati mul kätt proovida skripti kirjutamisega (tulemus: logisev, aga enam-vähem rahuldav), seejärel katsetada saatejuhtimist (mu käsivarred näisid olevat ebainimlikult pikad ja surmahaiguse küüsis, tulemus oli laias laastus lootusetu) ja hiljem lasti mul proovida ka režissööritööd (unustasin väga olulised võtted, montaaž tundus igavavõitu, tulemus oli laias laastus lootusetu). Tegin ka pisut „näitlemist”, kui möönda, et „näitlemine” tähendab kaamera ees narri mängimist, teeseldes, et oled automüüja või autoostja või lihtsalt asjahuviline. See kestis mõnda aega, kuni sarja produtsent ütles meile lõpuks, et kui me ei lõpeta üle nädala ekraanil lolli mängimist, peab ta meid näitlejate ametiühingusse kirja panema.
Suhtumine „kõik sobib” jõudis haripunkti, kui ma esimest korda televisioonis üles astusin Ladadest rääkiva kõrvalsaate „The Car’s the Star” ühes episoodis. Kui olin ootamatult episoodile käsikirja kirjutanud ja seejärel veel ootamatumalt esinenud hulkurina, kes vedeleb kiviprahil ühes East Midlandsi mahajäetud tööstuspargis – mis kehastas emakest Venemaad –, nimetati mind saate lõputiitrites tiitliga „skriptikirjutaja ja hulgus”. Olin selle kirjelduse üle väga uhke.
Mulle meeldis BBC ehk Beeb’i Birminghami toimetuse rahumeelne ja pane-käsi-külge-suhtumine. Mulle meeldis ka elevus ja põnevus teadmisest, et seal hoones tehakse päris televisiooni, ja päris televisiooniga käivad käsikäes ehtsad staarid. Seisin sööklas lasteuudiste guru John Craveni taga. Kuulsin, kuidas kunagise „Blue Peteri” raskekahurväelane Sarah Greene ütleb kolleegile, et „väljas sajab pussnuge”. Vaatasin lõbusalt, kuidas saate „Ready Steady Cook” hüperaktiivne tegija Ainsley Harriott pistab seletamatul kombel pea meie kabinetti, karjatab „Oioioi!” nagu peast segaseks läinud kokk ja jookseb siis minema. See kõik oli suurepärane.
Pealegi olid veel „Top Geari” enda saatejuhid. Quentin astus sisse ja rääkis kõiketeadva muigega loo sellest, kuidas osta võileivahinna eest vana Maserati. Mõnikord astus sisse Tiff, keksles ringi ja küsis mustmiljon küsimust otsekui arukas ja liiga järsult autorooli keerav Tiiger. Mootorrattamees Steve Berry tuli sisse ja hääldas tsiklifirmade nimesid nii tummiste Lancasteri vokaalidega, et näis, nagu oleks tal pidevalt hambus hiigelsuur karamellkomm. Nad kõik olid täpselt samasugused nagu teleris, ainult naljakamad, sõbralikumad, ja kasutasid rohkem vandesõnu.
Ainult Jeremy ei ilmunud tol esimesel suvel Pebble Milli kontorisse. Ta oli ära ja filmis lõike vesise kõrvalsaate „Waterworld” jaoks. Sellest oli kahju. Kõigist saatejuhtidest oli just Clarkson see, kellega ma kõige rohkem tahtsin kohtuda. Esiteks sellepärast, et ta oli naljakas tüüp telekast. Teine ja minu jaoks veelgi olulisem oli tõik, et ma olin tema kirjutiste suur fänn sellest saati, kui olin esimest korda lugenud tema kolumni ajakirjas Performance Car, ammu enne seda, kui ta ekraanidele ilmus. Trükimeedias oli ta üks väheseid autoajakirjanikke, kes ei jäänud tammuma igavate teemade juurde nagu pakiruumi maht ja kütuse säästmine, vaid kes eelistas olla huvitav ja köitev, lastes lendu sihilikult vastakaid arvamusi, mida ta omalt poolt rõhutas sisetunde abil ja viiekümne miljoni tonni liialdustega. Kõige etem oli see, et ta oli naljakas. Enamikul autoajakirjanikel ei paistnud üldse mingit huumorisoont olevat, Clarkson aga vürtsitas oma kirjatükke naljade ja analoogiatega ning suurepäraste absurdiväidetega. Ta oli ainukordne, nutikas, ja fakt, et ma olin tema artikleid pikki aastaid lugenud, oli enam-vähem ainuke põhjus, miks ma ise tahtsin ühel heal päeval hakata autodest kirjutamisega elatist teenima.
Võite siis ette kujutada, kui elevil ma olin, kui toimetuses läks liikvele jutt, et Jeremy on lõpetanud laevadega jändamise ja hakkab veel samal nädalal kuival maal midagi filmima ning et selle jaoks on abijõudu tarvis. Läksin otsemaid režissööri jutule: selleks oli energiline tüüp nimega Ewan Keil, kellel oli meeletult raske oma e-kirju läbi tulemüüride saata, kuivõrd ta nimetähtedes sisaldus tegusõna wank, ‘pihku peksma’. Tema vastas, et jah, tule kaasa.
Võtete tuum oli järgmine. Üks terve „Waterworldi” episood anti Jeremyle, kes oli Ameerika lennukikandja pardal, ja otsustati, et saatele tuleks kasuks, kui osa tavapäraseid võrdlusi, metafoore ja analoogiaid mängitaks sõna otseses mõttes läbi. Nii et kui Jeremy väitis, et „selle laeva pardal magamine on sama hea kui üritada magada furgooniga veoautos, samal ajal kui inimesed peksavad väljastpoolt auto seinu haamritega, keegi mees haugub megafoni kaudu käsklusi ja laps harjutab sinu pea kõrval viiulimängu”, siis pidi üles võetama sellele vastav stseen, kus Jeremy on veoautos, inimesed peksavad väljastpoolt auto seinu haamritega, keegi mees haugub megafoni kaudu käsklusi ja laps har… Saate aru küll.
Nõnda sattusimegi ühele Oxfordshire mahajäetud lennuväljale, kus oli veoauto, muusikalise kuulmiseta laps ja palju haamreid. Ohtralt teisi rekvisiite oli ka kohal, sest toimus veel mitu võtet, mille salvestamine pidi kestma terve päeva. Aga esiteks seisime ruleerimisrajal ja lihtsalt tammusime edasi-tagasi. Hakkasin taipama, et teletöös on palju ringitammumist. Sellepärast ongi teletöötajate vaba aja üks lemmiktegevusi suitsetamine, lihtsalt sel põhjusel, et see annab mingisugust tegevust niikauaks, kuni võttemeeskond askeldab objektiividega või kui helimees ütleb, et kuuleb kusagil 30 kilomeetri raadiuses väikest lennukit ja me peame kõik viis minutit ootama, kuni lennuk eemale lendab.
Tol korral tammusime sellepärast, et ootasime Jeremyt. Mina olin põnevil. Öeldakse, et iidolitega ei tohiks kunagi kohtuda, ja tavaolukorras oleksin sellega nõus. Suudan ette kujutada, kuidas ma teeksin suuri pingutusi, et vältida rääkimist näiteks David Bowiega – juhuks, kui see kohtumine peaks mulle pettumust valmistama ja tekitaks temas otsesõnu piinlikkust. Aga näis, et nii mulle kui ka Jeremyle meeldivad autod, ja meile mõlemale paistsid meeldivat sõnad, nii et meil oleks vähemalt midagi ühist. Peale selle töötasime tehnilises mõttes samas kohas ja olnuks mõnevõrra kummaline vältida uues töökohas püüdlikult mõne kolleegiga kohtumist, juhuks kui ta peaks sita-aaduks osutuma.
Korraga ilmus silmapiirile musta värvi Jaguar XJR ning hakkas aegamisi meie poole kulgema. Minu vaimusilmas lähenes auto meile võbeleva kuumavine taustal, aga kuigi oli suvi, olime me ikkagi Oxfordshires ja ma arvan, et see oli üsna ebatõenäoline. Jag peatus rahulikult ja sellest astus välja teleriekraanilt tuttav tüüp. Režissöör astus ligi ja tervitas teda energiliselt, misjärel nad pisut lobisesid erksal toonil, kusjuures Jeremy osutas, et üks tema XJ esilaternaid on logisema hakanud, mis omakorda viis tavapärase lühikese teemaarenduseni sellest, kuidas autotootjad töötavad räpakalt. Jeremy rääkis naljaka Birminghami aktsendiga ja kõik oli erakordselt lõbus.
Öeldakse, et mõnel inimesel on staari energia, et nad kiirgavad midagi, mis seab nad igas olukorras tähelepanu keskpunkti, ja isegi viletsal vanal lennuväljal oli Jeremy just niisugune. Niipea kui ta autost välja astus, näis kogu meeskond tema poole tõmbuvat ja temast sai keset võtteplatsi tootemkuju. Nii palju kui mina aru sain, tulenes see loomulik väärikus mitmest asjast. Esiteks oli ta väga pikk. Teiseks oli tal väga tugev isiksus, vali hääl ja ideaalselt ajastatud koomilised äkkliigutused nagu vilunud anekdoodipajatajal, ja see lasi tal purjetada omaenese karisma vöörilainel. Kolmandaks oli tal erakordselt suur nägu.
Esimest kahte tõika võiks tema kohta arvata küll, kui ollakse Jeremyt teleekraanil näinud. Aga surutuna teleekraanile ei saa kuigivõrd aimu, et terve tema pea on tegelikult iseenda 120protsendiline suurendus. Just see oli tõik, mis mind esimesel kohtumisel Jeremyga jalust rabas. Mitte sõna otseses mõttes. Olin tema pea suurusest kergelt hüpnotiseeritud, kui filmima hakkasime, jännates furgoonveokis viiuli ja megafoni ja igasuguste teiste tõelisuseks tehtud