näis noore naise ilme muutuvat. Välimuselt oli ta kena – isegi ilus, aga temas oli mingit toorust, pintslilöökides oli tunda vägivaldsust, mis ajas segadusse. Robinil on õigus. Maalil on peidus mingi saladus. Ja kindlasti sooviks Larry, et ta selle mõistatuse lahendaks. Lucy värises. Kui professor poleks kohtumist Londonis ära jätnud, oleks maal olnud koos Larryga autos. See oleks hävinud. Vahest ehk oli mingi jumalik ettenägevus selle mingil põhjusel päästnud.
Ta liikus edasi laua juurde ja lülitas lambi põlema. Kahtlemata oli Larryl arvutis maalist tuhandeid digifotosid, ent ta oli mitmed ka oluliselt suurendatult välja printinud ja seinatahvlile kinnitanud. Lucy uuris lähemalt lähivõtteid värvitekstuurist ja pöördus siis maali juurde tagasi. Sorides kandikul, mis lebas molberti kõrval laual, otsis ta välja Larry luubi. Eirates äkilist valuhoogu, mis uhkas tast üle, kui ta luubi kätte võttis ja taipas, et Larry oli olnud viimane, kes seda puudutas, hakkas ta uurima piirkonda, mille puhastamist mees oli alustanud, ning vaatles lähemalt värvikihti. Midagi erilist seal ei olnud. Lihtsalt taevas ja pilved. Pead vangutades pani ta luubi käest ning uuris geeli- ja vedelikupudelite valikut Larry kandikul. Konserveerimisvedelikud, lahustid, atsetoon, tärpentin – kõik oli olemas. Kõhklevalt võttis ta puhastusvedeliku pudeli ja tõmbas lähemale kõrge tooli, millel Larry oli istunud kui õrrel, kui ta molberti ees töötas, ning küünitas vatitupsu järele. Ta kastis selle vedelikku ja hõõrus õrnalt puhta laigu serva, kus Larry oli teinud esimesi ebalevaid katsetusi. Vatt määrdus. Ja sai värviseks. Lucy kortsutas kulmu. Õlivärv? Hetkeks haaras teda paanika. Kui see on tõepoolest Evelyn Lucase maal, siis on see väga hinnaline. Võib-olla isegi piisavalt suure väärtusega, et lahendada ta rahaprobleemid, kui ta peaks selle kunagi ära müüma. Ta ei tohi seda kahjustada. Uuesti silmitses ta maali ning siis ta nägi seda, nii silmanähtavat, kui vaadata hästi lähedalt. Üks lõik taevast oli üle värvitud. Seda oli tehtud väga oskuslikult, kuid ilmselt mõni aeg pärast originaalvärvi kuivamist. Lucy liikus lähemale ja töötles, keeleots hammaste vahel, teist väikest laiku, eemaldades värskemat värvi ja tunnetades teravalt, et Larry oleks ta peale tulivihaseks saanud: maali töötlemine jäägu väljaõppinud eksperdi mureks, mitte amatööri tasemele, kuid Lucy ei saanud enam pidama. Ülevärvitud laik oli kergelt kleepuv ja sile. Värvikiht tuli suhteliselt lihtsalt maha ja jättis alumise pinna tekstuuri puutumata.
Äkki hakkas ta erutusest hingeldama. Pilvedest hakkas midagi eralduma. Evelyni selja taga, kui see ikka on Evelyn, kaugemal väravapoolel, kus ta istus, ilmutas end üks teine figuur, üks kuju, mis oli olnud täiesti varjus, üks kuju Briti kuninglike õhujõudude vormis – heledate juuste ja säravsiniste silmadega noormees.
Lucy tõi kuuldavale vile. „Niisiis, Evelyn. Sul oli silmarõõm.” Ta pani tampoonid ja pudeli käest ning nõjatus seljatoele, vaadates pärani silmi lõuendit. „Ja sa ei tahtnud, et keegi temast teaks.”
Ta oli seal niimoodi töötades istunud kaks tundi ning oli täiesti kange, kui viimaks pudelitele töölaual kaaned tagasi peale keeras ja tooli kõrvale lükates püsti tõusis. Vaikus ruumis oli muutunud ängistavaks ning esimest korda sel õhtul jõudis talle kohale, kui tühi see koht nüüd on. Päevavalgus oli kahvatunud ning väljaspool kohtvalgustite ringi varitsesid varjud. Ta kuulis, et kusagil väljas lendas väike lennuk üle katuseharjade. Mootori kume põrin muutus valjemaks. Lucy heitis pilgu aknale ja siis tagasi molbertile.
Maalil oli noore lennuväelase figuur nüüd selgesti näha. Ta seisis Evelyni taga, käsi naise õlal, pilk suunatud temast mööda pildist välja. Keda nad vaatasid? Kindlasti mitte kedagi sellist, keda nad rõõmuga tervitaksid. Mõlemad olid nördinult võtnud kaitseseisundi. Ent mehe sõrmede puudutus naise sviitril oli õrn. Lucy tajus selles liigutuses rahustust. Ja armastust.
Järgmisel hommikul oli ta ikka veel erutatud ja näitas maali ka Robinile.
„Erakordne,” lausus mees. „Meil polnud õrna aimugi, et ta on maalil. Kas sa arvad, et Lol leidis ta sealt üles? On sul teada, kas ta ehk laskis maali läbi valgustada?”
Lucy raputas pead. „Arvan, et ta kavatses seda arutada professor Solomoniga. Ta võttis hulk fotosid, tegi ka lähivõtteid. Ta pidi midagi aimama, kuid mingit märki seal ju polnud. Mitte midagi. Vaatasin luubiga. Alles siis, kui puhastama hakkasin, leidsin sealt alt midagi.” Lucy pööras end ja esimest korda pika aja jooksul nägi Robin erutussädemeid naise silmades.
„Olen otsustanud, Robin. Püüan leida veel midagi. Võlgnen seda Larryle, sul on õigus, ja võlgnen seda ka Evelynile. Tahan teada, kes see noormees oli ja miks ta on üle maalitud.”
2
Maamaja, kus Evelyn Lucas oli veetnud oma elu viimased aastad, kõrgus ülal nõlvakul kitsa hekkidevahelise tee kohal. Tihedas haljendavas põõsastikus olid sarapuu ja kontpuu läbi põimunud kuslapuu ning kibuvitsaga. Lucy seisatas hetkeks ja silmitses maja esikülge, mis nägi välja nagu Helen Allinghami maal. Iidsele kivikatusele toekate maakivist seinte kohal, millest vaatasid vastu tinaraamides rombikujulised aknaklaasid, oli kasvanud pehmet sammalt ja samblikke. Varikatusega ukseesine mattus elulõngadesse. Lükanud värava lahti, tõusis Lucy astmeid pidi välisukseni ja küünitas kellanööri tõmbama. Kusagil majasügavuses kuulis ta kajamas nõrka helinat.
Kott ta õlal sisaldas märkmikku, fotoaparaati ja väikest digidiktofoni. Ta oli jätnud auto küla algusesse teetaskusse ja tulnud sealt jalgsi mööda tanumat edasi, püüdes ajastada saabumist täpselt kella neljaks. Oli läinud vaja üsnagi palju detektiivitööd, et kindlaks teha selle majakese asukoht, ja veelgi rohkem, et kätte saada telefoninumber, aga lõpuks tal ikkagi õnnestus rääkida Evelyni endise majapidajannaga. Ta suureks heameeleks kuulus maja ikka veel perekonnaliikmele.
Kui ta seisis seal ukseavamist oodates, hakkas kusagil aias temast paremal lavendliheki taga laulma rästas. Vasakul laskus laugjas nõlv mürdihekini, mille tagant paistis veel ühe hoone katus; ta oli üsna kindel, et see pidi olema ateljee. Ateljee taga rullusid Lõuna-Inglismaa kriidikõrgustikud sügava taevasina poole. Ta märkas pääsukesi põldude kohal vilksatamas ja noolena sügavikku sööstmas.
Viimaks kuulis ta lähenemas samme. Kui uks avanes, ei ilmunud ta vaatevälja mitte eakas naine, keda ta oli oodanud, vaid kolmekümnendates eluaastates pikka kasvu mees. Ta kõrgelt laubalt tugevasti tahapoole harjatud juuksed olid tumeblondid, silmad selged ja sügavad, hetkel otsekui midagi kahtlustavad, kuigi välised silmanurgad reetsid naerukurde. Täiesti ootamatult aga, arvestades maaolusid, oli ta riietuseks ametlik tumesinine ülikond ja lips.
„Andke andeks.” Lucy astus sammu tagasi. „Olen vist tulnud valel aadressil? Otsin Evelyn Lucase maja.” Ta teadis, et aadress on õige ja püüdis mõistatada, kes see mees on.
„Ei, see on õige koht.” Mees ootas. „Kuidas saan teid aidata?” Ta hääletoon ei olnud julgustav.
„Rääkisin ühe daamiga. Vist proua Davisega? Ta ootab mind.”
„Ah soo.” Mees saatis Lucy poole põgusa naeratuse. „Minu majapidajanna. Ta on vist juba koju läinud.”
Lucy tundis masendavat pettumust, mis hakkas ta erutust enda alla matma. Oli olnud vaja kogu veenmisjõudu, et proua Davis nõustuks lubama teda kohale tulla ja maja vaadata. „Võtke teadmiseks, et meie ei ole publikule avatud,” oli naine öelnud telefonis, ta mahe Sussexi kandi aktsent küll leebe, ent otsusekindel. „Omanikule ei meeldi, et inimesed siin käivad. Vabandage.”
Aimates, et pole just paras aeg rääkida üksikasjalikult ei uurimistööst ega raamatu kirjutamisest, tutvustas Lucy ennast lihtsalt kunstiüliõpilasena, kes on sügavamalt seotud Evelyni töö uurimisega. „Oleksin nii väga soovinud näha seda paika, kus ta maalis,” selgitas ta. „Andke andeks. Sain telefonis aru, et te võimaldate mul pääseda tema ateljeesse.”
Telefonis oli ta jutuajamine proua Davisega selles punktis takerdunud, millele oli järgnenud mõni hetk vaikust. „Nii oli enne härra Michaeli sissekolimist,” oli Dolly Davis viimaks poetanud. „Ta ei taha, et inimesed siia oma nina topivad. See on nüüd tema kodu, saate aru.”
„Härra Michael?” Lucy tundis ennast äkki ebamugavalt. Kas ta peaks teadma, kes see on?
Proua