oli paaril juba väike tütar.
Liigutusest, siirast heameelest voolasid pisarad mööda Anna põske alla.
Ta nuttis ainult siis, kui keegi teine ei näinud, – viimasel ajal küll kahtlaselt tihti.
Veel ühe korra pani ta video replay peale ja uinus.
Viimase tunni ajal täheldas Anna õhus erinevust. Teised lapsed kihistasid, kõhelesid, nihelesid. Ta tundis, et midagi on teoksil, ja temal pole selles osa. Tal hakkas kõhus keerama. Pärast tunnikella jooksid kõik kuidagi liiga kiiresti garderoobi. Mõned kiikasid üle õla tema poole tagasi. Ta teeskles, et on midagi ära kaotanud, ning jokutas klassis. Siis läks ta WC-sse ja nägi aknast, kuidas ootusärevate nägudega kamp on kogunenud peaukse juurde ja meisterdab lumepalle – poisid mätsisid lund isegi kivide ümber. Ta polnud iial oma klassikaaslaste juures täheldanud sellist üksmeelt.
Kui ta garderoobi jõudis, polnud seal kedagi peale garderoobitädi. Ta haaras oma riided ja suundus võimlasse. Seal oli eraldi kambrike, kus hoiti võimlemismatte, palle ja muid atribuute. Ta heitis matikuhilale pikali ja hakkas tegema koduseid töid. Matemaatikaülesannete lahendamine oli tegelikult suurepärane moodus keskenduda, kõik muu unustada.
Anna ei olnud solvunud – pigem oli tegu järjekordse tüütusega. Ta kalkuleeris oma võimalusi – ta ei saanud (ja ei julgenud) madu tappa. Ainus, mis ta sai, oli eemal oodata, kuni see ära roomab. Õnneks oli mao trajektoor ette aimatav.
Umbes pooleteise tunni pärast, kui ta oli kõik kodused tööd ära teinud, läks ta uuesti teise korruse WC-sse ja vaatas välja. Õues polnud kedagi. Ta riietus ja väljus majast.
Ta ei suutnud klassikaaslaste peale isegi vihaseks saada: nad olidki tema jaoks nagu mürgiämblikud või jah – maod, mis olid kõigest osa loodusest – nagu päikesetõus, vulkaanipurse või gravitatsioon. Nendega tuli lihtsalt leppida – mitte isegi võidelda, vaid õppida nendega koos elama – nii nagu kalur peab arvestama tõusude, mõõnade ja tormidega. Nõnda hakkaski ta endale võileibu kaasa tegema ja muusikakooli noote ühes võtma, sest kodust läbi minna niimoodi koolis venitades enam ei jõudnud.
Kord kui ta jälle mattidel lebas ja raamatut luges, astus sisse kehalise õpetaja Gerda. Ta oli äsja ülikooli lõpetanud ja isegi palus, et lapsed teda sinataks. Kuigi Gerda oli väga naiselik nimi, võis teda vaat et sassi ajada mehega – poisipea, jässakas kehaehitus ja tohutult laiad õlad. Tundus, et ta üritas rääkida võimalikult madala häälega, ja seelikut ei kandnud ta kunagi. Koolisööklas oli hoopis nähtud, kuidas Gerda keefiri sisse mingit pulbrit segas.
Selle kõige üle loomulikult naerdi ja läbi lipsas sõna “lesbi”.
“Oi, mis sa siin teed?” küsis Gerda temalt sõbralikult.
Anna teatas rahulikult, et loeb senikaua, kuni kiusajad koju lähevad.
Gerda istus ta kõrvale ja rääkis, et ka teda kiusati kooliajal, aga et targad ja tugevad on sellest üle. See kõik on kadedusest.
Jah, mu ema ütleb ka nii, möönis Anna.
Gerda vaatas teda kuidagi mõtlikult ja ohkas. “Võib-olla oled sa ka tähtkuju järgi lihtsalt selline… kass, kes kõnnib omapead?”
“Ma olen Neitsi,” vastas tema. “Mis tähendab, et lihtsalt selge mõistusega. Ja ettevaatlik. Palju parema meelega oleks ma Lõvi.”
Gerda naeris – tal oli erakordselt meeldiv kudrutav naer – ja kutsus Anna oma tuppa: “Parem istu siin, mugavamad toolid.”
Anna kaevus kohe raamatutesse. Tundus, et Gerdal olid lausa kõik numbrid parapsühholoogia ajakirja Kolmas Silm. Kui ta neid üksinda kodus lugenud oli (ajal, mil ta oleks pidanud klaverit harjutama), ei julgenud ta pärast minna laetuld põlema panema.
Selgus, et Gerda hobi oli “privaathoroskoopide” koostamine kliendi täpse sünniaja järgi – ta tegi neid väikse summa eest õpetajapalgale lisaks, ning tõlkis varjunime all Kolmandasse Silma artikleid nii vene kui inglise keelest.
Anna avastas, et jääb Gerda kabinetti isegi kauemaks kui hädavajalik.
Gerda muutus tema jaoks nagu täiuslikuks inimeseks, kelles põimusid parimad naiselikud ja mehelikud omadused. Ta oli hell, kelmikas ja seiklusjanuline nagu noor naine ning muhe, tasakaalukas ja vaimsete huvidega nagu vanem mees.
Anna jälgis, kuidas Gerda täiesti süvenenult kätekõverdusi ja lõuatõmbeid tegi ja joogapoose võttis. Samuti treenis ta karatelööke – ta tahtiski saada võitluskunstide treeneriks, ehk isegi minna Hiinasse või Jaapanisse edasi õppima.
Veel oskas Gerda Michael Jacksonit järele teha. Ta pani peale videokasseti, kuhu ta oli MTV pealt lindistanud Jacksoni videoid, ja tantsis staariga sünkroonis. Loomulikult polnud ta nii nõtke ja plastiline kui Jackson, ent vähemalt püsis ta tempos ja rütmis, ning oli midagi, mis Gerdat ja Jackot ühendas – nende lummav lapsemeelsuse ja androgüünsuse segu.
Gerda oli veendunud, et mida rohkem inimene end hea auraga ümbritseb, seda parem. Lähedase inimesega kallistada olla tõhusaim viis koondada energiat. Gunnar Aarmal, kelle raamatuid nüüd Anna Gerda soovituse järgi lugema oli hakanud, oli terve omaette teooria selle kohta.
Anna ei vaidlustanud seda teooriat kui sellist, kuid ta kahtlustas, et see on sujuv sissejuhatus sellele, et Gerda ükskord teda kallistama kutsub.
Annat natuke hirmutas see mõte ja ta teeskles, et ei saa vihjest aru.
“Mul on sulle meeldiv üllatus!” ütles Gerda ühel päeval. “Su tõusumärk on Lõvi! Mäletad, sa ju tahtsid olla Lõvi!”
Anna noogutas ja naeratas – ta ei saanud lahti mõttest, et see kõik oli lihtsalt veidi loogilisem kui tavaline muinasjutt. Tema arust luges elementaarne intelligents – geenid – ja loomulikult keskkond – palju rohkem kui päikesemärgid. Gerda argument oli aga, et kui kogu Maa oli mõjutatud Päikesest ning ookeanid Kuust, siis miks ei peaks ka pisike inimsipelgas neist sõltuma.
Ühel päeval, kui Gerda jälle karatelööke treenis, katkestas ta äkki, näol midagi helge avastamisrõõmu taolist: “Tahad, ma õpetan sulle ikken hissatsut?” Ta võttis Annal käest ja tõmbas ta õrnalt toolilt üles. “Nii, nüüd kallistab,” mõtles Anna kerge hirmuga.
“Ikken hissatsu tähendab jaapani keeles tappa ühe löögiga. Tänapäeval ei saa seda muidugi nii otseselt tõlgendada – pigem tähendab see täielikku keskendumist, sa paned kogu oma jõu selle ühe löögi sisse, sellest sõltub kõik.” Gerda häälde ja pilku oli tekkinud sünge toon. Ta pani ühe käe Anna õlale ja lükkas teisega õrnalt ta juuksed eemale.
“Siin,” sosistas Gerda ja silitas Anna kõrisõlme. “Kui ma nüüd keskenduks ja koondaks kogu oma jõu lööki täpselt siia kohta, siis võiks see kurvalt lõppeda.”
Anna astus sammu tagasi – Gerda hoidis tal ikka õlast, parem käsi nüüd tagapool, löögivalmis asendis.
Korraga pahvatas Gerda naerma: “No mis sa kardad, kullake, ma ei tee ju sulle midagi.”
“Jah, aga… see oli kuidagi ähvardav,” pomises Anna.
“Sest keskendumist olen ma õppinud…” ütles Gerda. “Jah, keskendumist olen ma õppinud…”
Ühel laupäeval said nad Nõmme rongipeatuses kokku, et minna uisutama. Gerda ütles, et ta teab pisikest liuvälja, kus käib väga vähe inimesi, kui üldse keegi. Ja tõesti, oli vaja natuke jalutada mööda tavalisi suusaradu, kui kidurad männid läksid üle suursugusteks kuuskedeks ja nende tagant ilmus täiuslikult jäätunud tiik nagu hästi hoitud saladus. Gerda hoidis Annal käest kinni ning juhtis teda kui kavaler. Iial varem polnud Anna saanud proovida “jääpalli” – lõputut keerlemist ümber seisva objekti, kuni pea hakkab ringi käima. Salajaste vihkudena imetles ta Gerda apollolikku ilu – sirget nina, elegantselt kõrgeid põsesarnu ja avalaid siniseid silmi, kuhu mõnikord laskus saatuslik, sünkjasvioletne vari.
Annale valmistas nalja, kuidas klassikaaslased aru ei saanud, kuhu ta end pärast tunde peidab. Ent keegi ei viitsinud ka oodata, kuni ta lõpuks majast väljub – pikapeale