p>PALUN ÕNNELIKUKS
Ma pean ennast kuidagi sisse juhatama, ma pean kuidagi alustama ja ma alustan kohast, mis on ebamäärane, mis ei ole veel lõpp, kuid on algusest möödas, sest lapsed magavad kõrvaltoas ja mul pole õigust midagi kõva häälega nõuda.
Ma ei ole veel vana, kuid ma ei ole noor, ka selles mõttes on võimalusi vähem. Mu isa on just töölt koju jõudnud, tema raudrüü vedeleb nurgas ja mu noorem vend püüab selle küljest üksikuid juppe korjata. Ma olen Tallinnas käinud tuhat korda enne seda, kui ma naise võtsin, ja paarkümmend korda ka hiljem. Need korrad on üheks halvaks mälestuseks segunenud, millest ma eriti ei tahaks rääkida, kuid esimene kord on mul meeles. Nagu oleks see olnud eile.
Tookord, kauges lapsepõlves, Tallinnast tagasi tulles, meenus mulle mu ema, tema pehmed käed ja see, kuidas ta mind hoidnud on. Mu süda igatses Tartusse tagasi. Ma pagesin number kaks trammile. Oli kevad ja õhk värske, ma rõõmustasin lõpmatult, kui trammist pääsesin. Ma tormasin mäest üles, autodega võidu, ma ei saanud ju trammidega võidu joosta, sest need keeravad ju ära, kuid mu jalatallad kompasid muru mu all, eile oli sadanud esimest kevadvihma, te ju teate, mida see tähendab, isegi vanale inimesele. Aga mina olin ju veel laps! Nii neliteist või. Ma tormasin mööda muru nagu varsake, jooksin Tartu maantee poole, kaugel silme ees virvendas viadukt. Ringteel oleks ma peaaegu auto alla jäänud. Mu süda seiskus, kuid suur isekallutaja pidurdas viimasel momendil. Kui ma silmad avasin, olin silmili asfaldil. Ma ei julgenud üles vaadata. Keegi silitas mu pead. Ma vaatasin. Üleval oli lahke autojuhinägu! Tule püsti, junsu, ütles autojuht. Ta mõistis mind. Ta mõistis mind isegi siin, Tallinnas. Ta sai aru, et ma kiirustan koju, ema juurde. Ma lehvitasin juhile, ja nüüd juba rahulikul sammul, kuigi veidi erutusest värisedes, astusin ma edasi. Kui ma viadukti alla jõudsin, muutus hetkeks kõik pimedaks, kuid juba järgmisel momendil puutusid mu noored varbad rohelist kevadmuru, konnad kargasid rõõmsalt krooksudes kahele poole laiali, ees oli päike ja kevad. Ees oli Tartu.
Nii maantee ääres lonkides ja hääletades jõudsin ma väsidagi. Lähedal polnud ainsatki küla. Lennuväli oli kaugele selja taha jäänud. Istusin murumättale ja avasin kõhnukese marsi. Viimane leivakannikas oligi sinna jäänud. Närisin leivaviilu ja jõin peale värsket kastevett. Palju siis ikka lapsele vaja? Ma olin ju kõigest umbes neliteist. Autod ei peatunud, ma vajusin sügavasse unne. Unes nägin ma üht luupainajalikku lugu. Vist ma visklesin murul, kui magasin.
ma seisin ühe toimetuse ukse taga Julia oli mu loo kenasti ära trükkinud ma ainult kõhklesin kas ma annan esimese või teise ma võin ju öelda isegi selle koha nime nii et keegi aru ei saaks see oli ajakiri „Gnimool” ma närveerisin päris korralikult sest tookord oli mul veel himu seda lugu sinna toppida nii siis ma seal seisin ja tegin nagu oleks julge ja ei läheks üldsegi korda mis ta mulle ütleb keegi jõi kõrvaltoas šampust siis keris sealt laua tagant välja ja kutsus mu kaasa ta ütles tulge kaasa ma olin nii viisakas kurat ma polnud õlut joonud ma olin hambaid pesnud ja habet ajanud ja kuradi kurat nii kui me tema tuppa jõudsime siis ütles ta mulle istuge palun kas sa ikka tead mis tähendab kui öeldakse istuge palun täpselt nii ühe hingetõmbega ja veidi naeratatakse nagu lumekuninganna kui sina ei tea mis tähendab istuge palun puhake jalga ärge muretsege siis ma ütlen sulle et istuge kurat võtaks palun tähendab et ta võtab endale aega kogub selliseid sõnu millega sind kuu peale saata ma pole mingi loll ma saan aru mis ta tahab aga ma olen kõigest inimene ma lootsin et nüüd vahest ainult seekord tähendab istuge palun seda et ma kirjutasin hea jutu et ta ei raatsinud mulle sellepärast varem vastata et tahtis padja alla peita veelkord öösel üle lugeda nagu Dostojevski aeti keset und üles tuldi ukse taha suurepärane Fjodor sa oled geenius ma kaotasin selge mõistuse ja arvasin tõesti nii kuradi häbi mul oli hiljem ta krabas mu geniaalsuse kuskilt lauasahtlist ja naeratas no ometi siis ma oleksin pidanud ju mõistma aga ei ma tahtsin ju elada alles siis kui ta hakkas mulle mu lugu ümber rääkima ma läksin natuke pilve aga ei näidanud välja muidugi näitasin ma vist vajusin tuhaks kokku näost halliks kindlasti hingeldasin ja süda tagus trummi siis see tuligi ehk viiksite mõnda noorteajakirja ma ütlen seda veelkord ehk viiksite mõnda noorteajakirja ta ütles istuge veel istuge veel tähendab et sa oled eriti suure jama kokku kirjutanud.
Sel hetkel unenägu katkes. Või ei, ma ärkasin õudusest. Košmaar kestis veel mõttes edasi, aga ma siiski sain aru, et see pole tõsi, kõigest unenägu. Ma olin unes higistanud. Veel viimane leivakannikas oli mu kõrval murul. Ma olin unes nii viselnud, et muljusin suure osa maanteeäärsest rohetavast vaibast. Õnneks võeti mind järgmisel momendil peale. See oli õdus taluvanker, mida vedas valge lakaga tugev tööhobune. Turul käinud maainimesed olid teel koju, Võrumaale. Ma tahtsin neile õhinaga midagi rääkima hakata, kuid valge rätikuga, lahke näo ja heade silmadega eideke sulges mu suu. „Istu sinna vankriperra, noormees, me teame, et sa lähed koju ema juurde.”
„Kust teie seda võite teada, pereemand?” küsisin mina.
„Me nägime su ema, kui Tartust mööda sõitsime, ta seisis kodulävel ja ootas sind. Tema ütleski meile, et kuulge, head inimesed, kui näete Tallinnas Marti, mu poega, siis ütelge, et ta koju tuleks. Söök on ammu valmis,” ütles eideke.
„Aitäh, eideke, millega saaksin küll teile tasuda?”
„Kasva heaks inimeseks, Mart,” ütles eideke ja keskendus hobuse juhtimisele, sest taat oli ohjade taga tukastama jäänud. Ma viskasin end vankrile heintesse ja pöörasin pilgu taevasse. Seal sõudsid valged pilved. Mulle tuli meelde, et mu onu oli lendur ja ma kujutlesin, kuidas ta kihutab pilvede vahelt läbi, kiiver peas, lennukirool käes, istub hõbedases teraslinnus, päikeseprillid ees, ja teda kutsutakse piloodiks. Nii ma mõtlesin ja tegin käega ettevaatamatu liigutuse. Mu käsi kobas midagi siidjat ja pehmet. Ma lausa ehmatasin ja keerasin end sinna. Samal hetkel toimus mu elu suurim häbi. Isegi tähele panemata olin ma käega jõudnud peretüdruku seeliku alla. Ta istus otse mu vastas ja naeris heledat naeru. Ma pidin häbist surema.
„Vabandust, neiu,” ütlesin mina.
„Pole midagi, Mart, nii kasvataksegi suureks,” ütles peretütar. Jumal küll, ma vaatasin, mis oli juhtunud, selle asemel, et kätt tüdruku reite vahelt ära võtta, olin oma käe sinna unustanud! Käsi oli minust sõltumata edasi roomanud ja kobas nüüd, mu jumal, ma ei söanda öelda, mida. Ta pani sõrme suule ja naeratas. Ta sulges silmad ja tema hele-heledad juuksed katsid ta näo. Tema rind tõusis õige natukene ja huuled liikusid vaevumärgatavalt. Ta avas silmad ja ütles: „Tule, kallis.”
Ma uinusin õige pea soojas süleluses. Kuigi ma olin alles neliteist või nii. Siiski on see üks kaunimaid mälestusi mu elus. Hiljem olen ma seda tüdrukut igalt poolt otsinud, ka Poolast, kuid otsingud pole kandnud vilja.
Kui ma Tartus vankrist maha läksin, unustasin neiu aadressi järele pärida. Ema oli mul ju vastas, kohtumisrõõm sundis mu paljutki unustama. Kui ma ema sülelusest vabanesin, oli lahke pererahvas juba läinud. Vaid kaugel õhtupäikese kiirtes võis aimata hobuse võimast kontuuri. Ja võib-olla oli see käsi ja hele hääl, mis hüüdis mulle. Aga võib-olla ma lihtsalt kujutlesin seda. Sest ma olin esimest korda elus armunud. Mõni aasta hiljem võtsin ma naise.
lugemisest nii palju et ma panen koma sinna kuhu tahan kui ei taha ei pane ja kui ma räägin mõnda asja millest ma tegelikult rääkida ei saa siis ma ütlen seda kaude vihjamisi salatsedes või annan mingit moodi mõista Julia vaatas mu pükse ja ma oleksin olnud viimane lurjus kui oleksin öelnud et ära tee neid korda kui sul isu ei ole ma ütlesin palun tee mu püksid korda sest ma ei saa muidu homme Tallinna minna ta vaatas jälle mu pükse ja talle tuli kõik meelde mis ma olin talle teinud vaevalt tuli talle meelde mida ma ei olnud teinud ma pole varastanud pole kakelnud pole tööl käinud pole üles ärganud vara hommikul ja poest juustu ostnud ma pole hiljagi poest juustu ostnud ma pole lihtsalt poes käinud sest mul ei ole raha ja poes on järjekord kus peab seisma aga seista mulle ei meeldi kas ma ütlesin et ma pole tööl käinud? ma pole teda peksnud ega ähvardanud pole luku taha pannud ja pole kirunud pole kahtlustanud või kui siis õige natukene ma pole ennast tast paremaks pidanud kuigi ta on ju naine! ma pole midagi teinud ma olen ainult Tallinnas käinud ja aeg-ajalt valetanud see läheb mulle südamesse ta ütles et teeb nad korda mu püksid ma teen su püksid korda et sa Tallinnasse saaksid minna nii ei tohi öelda peab mängima vihast sest järeleandmine haavab kedagi kui ta ütles et ta teeb mu püksid korda hakkas mul häbi ja mul tuli meelde üks või õigemini tormasid mulle pähe kõik korrad kus mul oli olnud häbi kõik korrad Tallinnas välja arvatud üks mis oli Tartus see mis Tartus oli minu süü mitte Tartu Tartu on suurepärane linn ja mul ei ole