Palun õnnelikuks. Mart Kivastik

Oli imeilus kevadilm või isegi suvepäike vahtis meie aknakesest sisse ja ma istusin tugitoolis või vedelesin ja lugesin kolmandat või viiendat korda „Kolme musketäri” ja tegelikult ei lugenud, vaid ainult vahtisin raamatusse, ja kui tuli juttu Constance’ist, eriti selle koha peal, kus nad esimest korda kokku said, mõtlesin ma hoopis Juliale. Mulle isegi tundus, et raamatut illustreerinud kunstnik näeb kõike väga valesti, sest Constance ei sarnanenud sugugi Juliaga, hoopiski mitte. Siis pidin ma ennast veenma, et see on ju hoopiski teine tüdruk, kellest juttu on, ja veel oli mul mure. Ma ei teadnud, keda ma tegelikult armastan, kas Juliat või toda mälestust hobuvankrist, millega äsja olin saabunud Tallinnast. Imelik, ma olin alles väike, kõigest pisuke neljateistaastane prunnakas poiss, kuid juba valmis reetma ideaale. Valmis olema kahepalgeline ja võlts. Valmis mõtlema hobuvankrile ja unistama taluplikast, kelle nimegi ma ei teadnud, ja samas suudlema Juliat nii, et ema ei näeks. Ma olin juba noorelt alustanud elu, mis uuristas auku maailmale, heale, mis siis, et võib-olla polegi teda olemas, mis siis, et võib-olla eksisteerib ta vaid minu ja sinu kujutluses, ja mul ega kellelgi polegi võimalik seda näha tegelikult, ainult unes viirastusena, äralendavana, kaugena, ebatõelisena, kuid ometi on ta tuhat korda enam olemas kui see, mida saab katsuda, ta on tuhat korda õiglasem ja usutavam, sest seal ei ole muud peale armastuse ja igavese hea, ta on kõik, hoolimata sellest, et teda pole olemas ja temast mõeldes võid sa saada vaid õnnetuks, kuid südames teada, et see oli seda väärt. Pole mingi kuritegu olla kahepalgeline, kui sul pole aimugi teisest maailmast. Kuid on sigadus olla täielik tohlem, kui sa oled seda näinud. Ma olin neljateistaastaselt variser!

      Me kohtusime Juliaga tavaliselt puuriitade juures naabermaja taga. Me ei saanud kohtuda avalikult, sest me olime liiga noored ja teiseks, meie perekonnad ei sallinud teineteist. Minu isa oli duellil korduvalt haavanud Julia onu ja veel, minu ema oli võrratult ilusam ja targem kui Julia ema, kes tundis end seetõttu rõhutuna, ei käinud peaaegu üldse õues ja elas oma inetut välimust südames väga üle. Vaid aeg-ajalt kitkus ta kardinad nende räämas akende eest ja kriiskas: „Julia, marss koju!”

      Mõnikord mõtlesin isegi mina, kui ma Juliat vaatasin, et küüned polnud tal lõigatud, mustus ronis kõrvast välja, tema nukud vedelesid isegi öösel liivakastis ja olid kasimata. Kas selline võiks olla minu laste ema? Kuid samas oli temas midagi, mis ajas mu lolliks, kui ma teda õues nägin, hakkasin vinguma: „Julia, tule ometi siia, las ma hoian su kätt, Julia, las ma nuusutan su juukseid!” Ja nii edasi. Pidi ju mingi võim olema, mis temast minu üle valitseja tegi. Kuigi ise võisin samas mõelda Constance’i peale, kes juba sel ajal oli põgenenud Poola, sest tema vanaisa oli juut ja mõned kohalikud ei sallinud teda. Ma olin sellest vaid kuulnud, Tartu on ju nii väike linn. Niisiis istusin ma nende mõtetega tugitoolis ja lugesin „Kolme musketäri”, kui mu ema tuppa astus. See hetk on mul tänini meeles. Päike paistis tuppa, just köögi ukse poole, kus ema parajasti toimetas. Isa ei olnud hetkel kodus, ta oli duellile läinud. Ema tuli köögiuksele ja valgus kuldas ta üle. Ta seisis uksel, lapp käes, ja lükkas käega ninalt juukseid. Ma ei näinud ta nägu, ta silmi, ma nägin vaid tema kuldset kontuuri ja kuulsin häält, mis küsis: „Mart, miks sa õue ei lähe, kõik teised mängivad jalgpalli?”

      „Ma loen, ema.”

      „Mis sa loed, Mardikas?”

      „Ma loen „Kolme musketäri”, ema.”

      „Sa oled seda ju sada korda lugenud. Sa võiksid vahepeal väljas ka käia. Mis sust nii saab, Mart, kui sa üldse õues ei käi?”

      „Ära muretse, ema.”

      Ema pani lapi käest ja katsus mu laupa.

      „Haige sa ei ole,” ütles ta, „võib-olla peaksid sa teinekord isaga duellile kaasa minema, õpiksid võitlemagi, ise oled juba suur poiss.”

      „Mulle ei meeldi inimesi tappa,” ütlesin mina. Ema ohkas. Ta oli isa pärast mures, isegi neil kordadel, kui olid mõõgad ja võitlus käis vaid esimese vereni. Paljud rüütlite naised olid juba leseks jäänud. Ehk ema elas seda väga üle? Ehk olid hallid juuksed tema peas just nendest õhtutest, kui me kahekesi hämaruses isa ootasime, ja siis, kui oli juba päris pimedaks läinud, kui kuu tõusis taevasse ja tähed paistsid, hakkas kuskilt kaugelt kostma kabjaplaginat. Ja me nägime seda ratsanikku, haljas mõõk kuukiirtes tukslemas, kuidas ta jõudis meie hoovi, kuidas ta väsinult hobuselt maha tuli ja hoovi suitsetama jäi. Ja ma teadsin, et ema ei julge hõigata, ta ei julge küsida, kas pimeduses suitsetav rüütel on isa või jäi seekord naabrimees ellu.

      Ja siis ütles ema: „Võib-olla oled sa hoopis armunud, Mart?” Ma läksin nii ähmi täis ja ütlesin lause, mida ma kogu järgneva elu olen kahetsenud: „Loll oled peast või?” Emaga nii ei räägita.

      Kui ma naise olin võtnud, lõpetas isa duellidel osalemise. Ka vanus polnud enam see, romantika aeg oli läbi saamas, isa polnud küll veel nii vana, et poleks jaksanud sadulas püsida, kuid igahommikune hobusejalutamine tüütas ta lihtsalt ära. Pealegi – mis on väärt ühe rändrüütli elu? Krossigi. Riskida päevast päeva eluga, kuulata naise ja ämma näägutusi ning näha alalõpmata mureliku vanaema nägu ise mitte midagi sellest saades materiaalses mõttes? Mu isa jättis duellid sinnapaika, see käis lihtsalt – ühel õhtul, kui aeg ja koht ja relvad olid valitud, saduldas ta küll hobuse, sõitis võitlusväljale kloostri taha ja ütles oma alatisele vaenlasele: „Hugo, torka mind läbi, kui sa vajalikuks pead, kuid mina täna ei võitle.” Kui ta seda ütles, puhus õues õrn sügistuul ja kloostriseintel sätendasid hommikused kastepiisad. Tuul keerutas kloostriõuel tolmu ja hobused korskasid. Isa võttis mõõga vöölt, murdis selle pooleks ja heitis liiva. Nad olid Hugoga võidelnud kümneid ja sadu kordi – kui isa teinekord riidest lahti võttis, võis tema kehalt üle lugeda vähemasti tuhat mõõgahaava, mis kõik olid Hugo löödud – ja selle asemel et isa nüüd lõpuks ometi tappa, muutusid Hugo muidu nii hallilt terasjulmad silmad häguseks ja pisar voolas ta põsele. Nad kaelustasid teineteist, lasid ratsud kloostriõuele kappama ja istusid asfaldile maha. Nad ei rääkinud midagi, nad vahtisid üksteisele silma ja tuletasid meelde sadu võitlusi, kus kumbki polnud suutnud teisest üle olla, nad meenutasid mõttes tapetud hobuseid ja pooleksmurdunud mõõku ja nutsid. Võitlused olid läbi. Nad andsid teineteisele andeks, sellest hetkest peale ei pidanud keegi enam surema.