Unistuste tappev kasvamine. Mehis Heinsaar

uuringutele, keeldus normees sellest kategooriliselt.

      „Kas sa tõesti ei taha siis terveks saada, rumal poiss?!“ imestas doktor seepeale.

      „Ma olen endal jalus, kui ma terve olen,“ vastas seepeale Aabel.

      Kuuldused Aabel Vikerpuust, õnnelikust surijast, levisid väikeses Antsla linnakeses kiiresti. Paljud vanurid, keda painas surmahirm, ja mitmed nooremadki, kes vaevlesid krooniliste tõvede küüsis, tulid Aabelit vaatama, ning nähes surivoodil õitsvate tiisikeripõskedega heatujulist noormeest, kelle keha ümber tiirlesid mesilased ja metsvindid, süttis neis vaimustus. Rõõmsa kadeduse ja aukartusega vaatasid nad, kuidas üks inimene siitilmast lahkumise nii suureks pidupäevaks on osanud muuta, kuidas ta enne keskpäeva saabumist iga õunapuu, linavästriku ja rohuliblega enese ümber jumalaga jätab, enne kui ta keskpäevatunnil sureb, et siis mõni minut hiljem niisama tõesti jälle ellu ärgata. Selle väikese ime nägemisest said paljud uut elujõudu ja nii mõnigi linnakodanik tervenes lausa lõplikult.

      Pärastlõunati, peale õnneliku surija taassündi, võttis Aabeli voodi ümber maad mõnus ajaviitemeeleolu. Keedeti kohvi, hoolitseti ellu tagasipöördunu eest, visati üksteise haiguste ja hirmude üle nalja, vesteldi ilmast ja poliitikast, valla probleemidest ja sellestki, kuhu lähedastega suve jooksul puhkusele võiks sõita. Mitmed pakilised probleemid, mida pereringis vaetud aastaid, said Aabeli surivoodi kõrval ootamatult lihtsa lahenduse. Üks keskealine pereema, keda oli tabanud enneaegne frigiidsus, sirutas käe läbi mesilaste ja lindude, asetas selle surija tekile ning puudutas vargsi tema ihuliiget, tundes, kuis iha oma mehe vastu ärkab temas taas.