maismaapiir jookseb täies pikkuses Kanadaga, kuid samamoodi eraldatud on ju Havai saarestikust koosnev osariik, kas pole?
Mida ma seal Alaskal, Eestist vaadatuna suhteliselt karupepus, teha kavatsen? Päris sajaprotsendilise kindlusega ei tea minagi, pole ma ju kunagi varem sellist tööd teinud.
Tean, et inimene, kes nõustus mind pimesi tööle võtma (kogu infovahetus käis meilitsi, näost-näkku kohtume alles Alaskal, ühised tuttavad meil puuduvad), on Skagway põliselanik Robert Murphy, umbes 35-aastane mees. Tean, et talle kuulub firma Alaska Excursions, mille põhitegevus on turistide sõidutamine hobuste ja kelgukoertega. Tean, et tal tundub üsna hästi minevat, vähemalt kodulehe järgi oletades – firma on viimase paari aasta jooksul kõvasti kasvanud. Tean, et olen palgatud kelgukoerte talitajaks või ratsagiidiks ning olen nõustunud tegema mõlemat tööd vastavalt olukorrale ja firma vajadustele. Tean, et lubatud palk on neliteist dollarit tunnis ning pean kõik viisadele, töölubadele ja lennukitele kuluva raha omast taskust välja panema.
Kas ma olen kindel, et kogu info raudkindlalt paika peab? Ei, isegi vastupidi. Olen teinud endale eos selgeks: “Mann, sa leidsid tööpakkumise üsna suvalises interneti-keskkonnas. Kõik kokkulepped on tehtud meilitsi. Ainus paber, mis kogu asja tõestab, on postiga saadetud tööleping. Mann, sa võid saabuda Alaskale ja avastada, et sul ei ole ei ülemust, firmat ega tööd, ja et kogu see kraam on suur petukaup.”
Ma olen teadvustanud endale sellise lahenduse võimalikkuse ning kui tahes ebameeldiv see ka ei ole, teinud iseendaga kokkuleppe: kui asi läheb untsu, tuleb lihtsalt midagi muud välja mõelda, kõndida mõne teise firma ukse taha ja küsida, ega neil suveks tööjõudu vaja pole. Selleks see 10 000 krooni “riskiraha” kaasa võetud saigi, et ma suudaksin end kolm kuni neli nädalat abi vajamata ülal pidada.
Sisuliselt on minu ainus turvavõrk Google, mida ma ka üliagaralt kasutanud olen. Olen guugeldanud kõike: Alaskat, Skagway linna, minu ülemust, minu firmat, teisi Skagway firmasid. Midagi negatiivset, muretsema panevat ma leidnud ei ole.
Kui ma päev enne lahkumist Tartus viimast eksamit sooritan (olen palunud kõigilt õppejõududelt erandlikult varajasi eksamiaegu), küsib professor kaks korda, kus ma suvel töötama hakkan. Vastus “kelgukoertega Alaskal”, on vist liiga meeletu, et esimese korraga usutavana kõlada. Ma olen ju juuratudeng – juuratudengid üldiselt ei tööta suviti Alaskal, eriti veel kelgukoertega. Normaalne juuratudeng teeb suvel õigusalast praktikat ja kannab soliidseid riideid.
Eksam selja taga, ajan linnas viimaseid kiireloomulisi asju: viin raamatuid tagasi raamatukokku, ostan poest vajalikku nipet-näpet, pakin seljakotti. Kuna kogu kraam peab mahtuma rangelt kahekümne kilo sisse (pluss kümme kilo käsipagasit), viskan ma mõne pusa ja T-särgi veel ööselgi nimekirjast välja. Hommikul Tartu-Riia bussi peale kõmpides on unetunde kogunenud kõigest neli ning arvestades eelnevate nädalate jooksul kogunenud unevõlga, on seda eriti vähe.
Ma olen suutnud oma Eesti elu niimoodi kokku tõmmata, et ei ole jäänud enam ühtegi tegemata asja: kõik koolitööd on ära antud, töölepingud lõpetatud, üürileping üles öeldud. Pool aastat täiskoormusega õppimist, poole koormusega töötamist ja kõige selle kõrval ka isikliku elu elamist on äkki läbi, nii et mul pole enam ühtegi kohustust. Mitte ühtegi! Arvestades asjaolu, et kõik see on tehtud maikuu keskpaigaks, enne veel, kui ülikooli ametlik eksamisessioon alatagi on jõudnud (lõppemisest rääkimata), on kergendustunne eriti võimas.
Vabadus, mis valdab mind Tartu-Riia bussis, Riia-Frankfurt lennukis ja Frankfurt-Whitehorse pikamaalennul on… Kirjeldamatu! Kõik sõnad, millega püüan rekonstrueerida seda segu hämmingust, võidurõõmust, ootusärevusest ja väsimusest, ei saa ligilähedalegi emotsioonile, mida mäletan ka aastaid hiljem nii selgelt, et olen võimeline seda uuesti läbi elama – tuima, aga helget väsinud istumist lennuki aknaalusel kohal, kaugel allpool Gröönimaa liustikud, ja veendumust, et kõik on liiga hästi selleks, et tõsi olla.
See reis on paljuski Minu Elu Esimene: esimene üle-Atlandi lend, esimene kord Ameerika Ühendriikidesse suunduda, esimene kord kauem kui kuu Eestist eemal olla. Kui minu sõprade ringis oleks vähem julgeid noori, kes suunduvad suviti omapäi välismaale töötama, oleks elevust enamgi. Teiste julgusest kannustatuna tean aga: “Seda on varemgi tehtud. Kui teised hakkama said, saan minagi.”
Kümnetunnine lennureis, mis liigub ümber maakera samas tempos, mis päikegi – sest valguskera püsib alates Frankurdist lahkumisest täpselt sama koha peal, vähemalt lennukiaknast vaadates – saab lõpuks läbi. Koos trobikonna ameeriklaste, kanadalaste, sakslaste ja prantslastega passikontrolli suunas kõndides olen ma juba automaatrežiimil. Ajavahe, magamatus, eelkõige aga emotsionaalne kurnatus on jätnud oma jälje.
Whitehorse’i lennujaama hoone mitte ainult ei tundu võõrapärane – ta isegi lõhnab teistmoodi. Euroopaliku kividklaas-plastik stiili asemel leian eest kulunud välimusega ootesaalid, mille põrandaid kattev vaip lõhnab paarikümne aasta vanuse kopituse järele. Ma ei ole harjunud, et keskpäraselt vana (st 20–50-aastane) hoone võiks olla midagi muud, kui nõukogudeliku arhitektuuriga kuubik. Mu mõistus üritab uudset vaatepilti tuttavasse väärtussüsteemi paigutada, aga seoste puudumise tõttu on ekraanil pidev veateade: “Error, error, see ei sobi mitte kuhugi. See ei sarnane ühelegi asjale, mida sa varem näinud oled. See ei lõhna tuttavalt.”
Ma kõnnin, kompsud seljas, ootesaali suunas, ja peaaegu eeldan, et mind ei ole mitte kedagi vastu võtmas.
Tumedate afrolokkidega ülekaaluline mees, kes räägib räige saksa aktsendiga inglise keelt ning hoiab käes silti “Alaska Excursions”?!
See ei ole igatahes päris see vaatepilt, mida ma lennukis kujutlenud olin. Ta fliisist kampsun on täis koertekarvu ning juuksed – mille lokke kadestaks iga enesest lugu pidav lammas – näevad välja nii, nagu neid poleks juba kümme aastat kammitud. Hiljem selgub, et väga palju mööda ma selle viimase väitega ei panegi. Kui Harry Potteri filmide jaoks oleks vaja uut Hagridit, oleks ta üsna suure tõenäosusega konkursi võitja.
“Hai, arrrr juu Marrrrria? Mai neim is Šebääštšen,” põristab ta oma valjul ja ragiseval saksa aktsendil, varustab mu mehise käepigistusega (ai!) ning naerab, kui mu näoilme käelaba kokkumuljumist reetma hakkab.
“On sul veel asju? Ei ole? Olgu, lähme siis. Näed, tema on Robert,” viipab ta justkui muuseas punapäisele mehele tema kõrval ning hakkab meid kõiki lennujaamast välja eskortima.
See punapäine mees näeb välja, nagu ta oleks just mõnest surfireklaamist välja hüpanud: õlgadeni ulatuvad lokkis juuksed, lühike habe, treenitud keha ja naisi jalust niitev naeratus.
“Tere, Robert, mina olen Maria.”
“Tere, Maria.”
“Sa oled Robert Murphy, onju? Alaska Excursionsi omanik?”
“Jah, olen küll.”
“Sa ei näe üldse nii vana välja!”
Nojah, nii palju siis diplomaatilisest algusest.
Esimesed muljed
Eestist vaadatuna tundub mu Alaskale minek pöördeline eelkõige keskkonnavahetuse tõttu. Soine lauskmaa tuleb vahetada mägise rannajoone vastu, kalliks saanud sõbrad-tuttavad asendada trobikonna võõrastega ning sünnist saati suhu kulunud eesti keel ameeriklaste mugava slängiga. Milline muutus, millised inimesed!
Kohapeal selgub aga, et tegelikult ei ole muutus mitte niivõrd ümbritsevas, vaid minu enda sees.
Ma saabun Whitehorse’i lennujaama nagu umbusklik suslik, valmis põgenema kõige ja kõigi eest. Jälgin põksuval südamel ametnikku, kes lehitseb minu kapsastunud passi, peaaegu valmis kuulma sõnu “Ei, teie viisaga ei ole kõik korras.”. Ma ei usu, et keegi mulle lennujaama vastu tuleb, enne kui olen surunud Sebastiani kätt ja veendunud, et tegu on tõesti Alaska Excursionsi esindajaga. Ma ei ole nõus rõõmustama ühegi asja üle enne, kui see tõesti kohal on.
“Mind