kuuli peaaegu kahesaja jardi kaugusele. Kogemused läänepoolsetel tasandikel olid Glassile õpetanud, et püssi töökindlus võib panna paika piirjoone elu ja surma vahel. Muidugi olid suuremal osal salga meestest usaldusväärsed relvad. Anstadti elegantne ilu oli see, mis tema püssi teistest eristas. Seda ilu panid tähele ka teised mehed, kes palusid tihtipeale luba püssi enda kätte võtta. Raudkõvast pähklipuust kaba joonistas randme kohal kauni kaare, kuid oli piisavalt paks, et võtta vastu tugeva püssirohulaengu tagasilöök. Püssikaba ühel poolel oli tropikarp ja teisel nikerdatud põsetugi. Kaba läks nõtkelt üle päraosaks, mis sobis õla vastu nii, nagu oleks see olnud laskja kehapikendus. Kaba oli peitsitud kõige tumedamates pruunides toonides, mis kujutasid endast viimast varjundit enne musta. Puidusüü ei torganud silma isegi lähedalt, kuid hoolikal uurimisel võis märgata korrapäratuid jooni, mis näisid käega sisse hõõrutud lakikihtide all elusana pöörlevat.
Viimase hellitusena ei olnud vintpüssi metallist ilumanused mitte messingist nagu tavaliselt, vaid hõbedast, ning ehtisid relva kabaplaadi, tropikarbi, päästikukaitsme, päästikute endi ja püssivarda hoidikute juures. Paljud karusnahakütid tagusid oma püssikabasse selle ilustamiseks messingnaelu. Glass poleks suutnud oma Anstadti niivõrd maitselagedat inetamist endale ettegi kujutada.
Olles kindlaks teinud, et püssi päästikumehhanism toimib takistusteta, pani Glass päästikukaitsme selle õnarusse tagasi ja keeras paika kaitset kinni hoidvad kruvid. Ta puistas ränikivi alla süütepannile uue püssirohu, et püss oleks laskevalmis.
Ta märkas ootamatult, et laager on vaikseks jäänud, ja pani endamisi imeks, millal võis kapten rääkimise lõpetada. Glass vaatas laagri keskpaiga poole. Kapten lebas maas ja magas, keha hooti tõmblemas. Glassi kõrval lamas laagri servale kõige lähemal ajupuidujupi vastas Anderson. Jõe rahustavat voolamist ei häirinud ükski valjem heli.
Vaikuse lõhestas ränilukuga püssi terav raksatus. See kostis altvoolu ehk poisi Jim Bridgeri poolt. Magavad mehed võpatasid üheaegselt ning rabelesid pelglikult ja segaduses relvi haarama ja varju otsima. Allavoolusuunast kihutas laagri poole mingisugune tume moodustis. Glassi kõrval vinnastas ja tõstis Anderson püssi üheainsa liigutusega. Glass kergitas Anstadti. Kihutav moodustis omandas laagrist kõigest neljakümne jardi kaugusel teatava kuju. Anderson sihtis piki püssirauda ja kõhkles enne päästikule vajutamist viivu. Glass andis sellelsamal hetkel Anstadtiga altpoolt hoobi vastu Andersoni käsivarsi. Hoobi jõud paiskas Andersoni rauaotsa ühtaegu püssirohu süttimisega taeva poole.
Kihutav moodustis tardus selle paugu peale paigale ning vahemaa oli nüüd piisavalt väike, et näha pärani silmi ja lõõtsutavat rinda. See oli Bridger. „Ma… ma… ma…” Paanikast tekkinud kogelemine otsekui halvas ta. „Bridger, mis juhtus?” päris kapten nõudlikult, vaadates pinevalt poisi taga jõevoolus paistvasse pimedusse. Kütid olid kujundanud seljaga kaldavalli poole jäädes kaitsva poolringi. Enamik nendest oli võtnud ühele põlvele laskudes sisse laskeasendi ja püssi vinnastanud. „Kapten, palun vabandust. Ma ei tahtnud tulistada. Ma kuulsin mingisugust heli – miski praksatas põõsastes. Ma tõusin püsti ja kukk vist lipsas kohalt. Püss lihtsalt läks lahti.” „Märksa tõenäolisem on see, et sa jäid magama.” Fitzgerald laskis oma püssil kuke alla ja tõusis põlvitamast. „Kõik punanahad viie miili raadiuses on nüüd meie poole teel.” Bridger tahtis kõnelema hakata, kuid ei leidnud oma häbi ja kahetsuse väljendamiseks kohaseid sõnud. Ta seisis seal, suu ammuli, ja vahtis õudusega enda ette kogunenud meeste poole. Glass astus ettepoole ja tõmbas Bridgeri käte vahelt tema sileraudse. Ta vinnastas musketi ja vajutas päästikule, püüdes kuke pöidlaga kinni enne, kui ränikivi tabas tulerauda. Ta kordas seda toimingut. „Kapten, see on püssi hale aseaine. Andke talle korralik vintpüss ja meil on vahis vähem muresid.” Mõni mees noogutas pead. Kapten vaatas kõigepealt Glassi ja siis Bridgeri poole ning ütles: „Anderson ja Fitzgerald – teie valvekord.” Mehed asusid postile, üks ülesvoolu ja teine allavoolu. Need tunnimehed olid ülearused. Väheste koiduni jäänud tundide jooksul ei maganud keegi.
KOLM
1823. AASTA 24. AUGUST
Hugh Glass vaatas sõrajälgi, mille sügavad augud olid pehmes mudas sama selged kui ajalehes trükitud tekst. Jõe äärest, kus hirved ilmselt jõid, algasid kaks eraldi jäljerida, mis kulgesid siis head varjet pakkuvate pajude vahele. Ühe kopra visa töö oli lõiganud siia raja, millel käisid nüüd mitmesugused metsloomad. Jälgede kõrval oli sõnnikuhunnik ja Glass kummardus, et herneterasuuruseid pabulaid puudutada – need olid ikka veel soojad.
Glass vaatas lääne poole, kus kauget silmapiiri moodustava lavamaa kohal istus ikka veel oma kõrgel õrrel päike. Ta oletas, et loojanguni on jäänud kolm tundi. Aeg oli veel varajane, kuid tema arvestuste kohaselt pidi kaptenil ja ülejäänud meestel talle järele jõudmiseks kuluma tund aega. Pealegi oli see laagri jaoks laitmatu koht. Jõgi kaardus kergelt pika liivajoome ja kruusase kaldavalli kõrval. Pajude taga pakkus paplisalu nii varju nende lõketele kui ka tulepuid. Paju sobib ideaalselt suitsutamisraamide tegemiseks. Glass märkas siinseal pajude vahel ploomipuid ja see oli hea vedamine. Nad saaksid puuviljadest ja lihast pemmikani tampida. Ta vaatas allavoolu. Kus on Must Harris?
Nende väljakutsete hierarhias, millega karusnahakütid iga päev kokku puutusid, oli toiduhankimine kõige vahetum. See nõudis, nagu teisedki väljakutsed, kasude ja ohtude keerulist tasakaalustamist. Iseäranis pärast seda, kui nad olid Missouril oma lameda põhjaga paadid hüljanud ja jalgsi piki Grandi üles läksid, ei kandnud nad endaga kaasas peaaegu üldse toitu. Mõnel mehel oli veel järel teed või suhkrut, kuid suuremale osale oli jäänud kott soola liha säilitamiseks. Jahiloomi leidus Grandi sellel lõigul ohtrasti ja nad oleksid võinud igal õhtul värsket liha süüa. Loomade hankimine oleks aga tähendanud tulistamist ning vintpüssipauk oleks miilide kaugusele kostes paljastanud kõikidele kuuldekauguses viibivatele vaenlastele nende asukoha. Pärast Missourist eemaldumist järgisid mehed kindlat käitumisviisi. Kaks nendest käisid iga päev maad kuulates teistest eespool. Senimaani oli nende tee veel kindel, sest nad lihtsalt liikusid piki Grandi edasi. Maakuulajate peamised ülesanded olid vältida indiaanlasi, valida välja laagrikoht ja leida midagi söödavat. Mõne päeva tagant lasksid nad uue looma. Olles tapnud hirve või piisonivasika, valmistasid luurajad laagri õhtuks ette. Nad lasksid jahisaagil vere välja, kogusid tulepuid ning tegid kitsastes kandilistes aukudes üles kaks või kolm väikest lõket. Väiksemad tuled tekitasid vähem suitsu kui üksainus suur leegimöll ning pakkusid ka rohkem pinda liha suitsutamiseks ja rohkem soojusallikaid. Kui vaenlased peaksid neid öösel märkama, siis jääb mitme lõkke tõttu mulje, et mehi on arvukamalt, kui oli tegelikult. Kui lõkked olid leegitsema löönud, nülgisid ja tükeldasid luurajad oma jahisaagi, võttes välja valitud palad, et need otsekohe ära tarvitada, ülejäänu aga lõikasid kitsasteks ribadeks. Nad püstitasid haljastest pajuokstest algelised raamid, hõõrusid liharibad vähese soolaga kokku ja riputasid need vahetult leekide kohale. See ei olnud see kuude viisi säiliv vinnutatud liha, mida nad oleksid teinud alalises laagris. Sellegipoolest pidas see vastu mitu päeva, mis oli piisav aeg kuni uue looma laskmiseni. Glass astus pajude vahelt lagendikule ja laskis pilgul ringi käia, otsides hirve, kes pidi tema teada olema kusagil veidi maad eespool. Poegi nägi ta enne kui emakaru. Neid oli kaks ja nad tuigerdasid niutsudes tema poole nagu mängutujus koerad. Pojad olid sellekevadised ning kaalusid viie kuu vanusena sadakond naela. Glassi poole liikudes näkitsesisid nad teineteist ja üheks väga üürikeseks viivuks näis see vaatepilt peaaegu koomilisena. Poegade tiirutamisest lummatud Glass ei kergitanud pilku, et vaadata viiekümne jardi kaugusele lagendiku vastasserva poole. Samuti ei olnud ta olnud veel arvesse võtnud teatavaid järeldusi, mida võis nende siinviibimisest teha. Äkitselt ta teadis. Tema rindealune tõmbus õõnsaks pool viivu enne seda, kui üle lagendiku kaikus esimene kõmisev möire. Glassist vähem kui kümne jala kaugusele jõudnud pojad peatusid viivitamatult. Glass ei teinud neist nüüd enam väljagi, vaid jälgis pinevalt võsaserva teisel pool lagendikku.
Ta kuulis looma mõõtmeid enne, kui teda nägi. Mitte üksnes nende tihedate põõsaste raginat, mida emakaru kõrvale lükkas nagu lühikest rohtu, vaid ka möiret ennast, mis oli kõuekõmina või kukkuva puutüve prantsatuse moodi madal heli, ja sellist bassihäält sai tekitada ainult mingisugune suur kogu.
Möire