ta üles otsiks. Kirikus polnud kedagi, kui Tommy ja Fredde siia jõudsid.”
„Mida kriminalistid ütlesid?”
„Ära puutu, ainult vaata.”
Surnukeha lebas keset vahekäiku. Anna-Maria jäi veidi eemale seisma.
„Ah sa kurat,” libises tal üle huulte.
„Ma ju ütlesin,” ütles Sven-Erik kohe tema selja tagant.
Anna-Maria võttis sulejope põuetaskust väikese diktofoni. Ta kõhkles hetke. Tal oli kombeks sinna rääkida, mitte kirjalikke märkmeid teha. Aga see siin ei olnud enam õigupoolest tema töö. Võib-olla peaks ta vaikima ja lihtsalt seltsiks olema?
Ära aja kõike nii keeruliseks, manitses ta ennast ja vajutas kolleegi poole vaatamata diktofoni tööle.
„Kell on viis ja kolmkümmend viis minutit,” ütles ta mikrofoni. „Kuueteistkümnes veebruar, ei, täna on ju seitsmeteistkümnes. Ma seisan Väeallika kirikus ja vaatan kedagi, kes meie teada peaks olema Viktor Strandgård, tuntud Paradiisipoisi nime all. Surnu lebab keset kiriku vahekäiku. Tundub, et teda on korralikult rapitud, sest hais on jube ja vaip laiba all on läbimärg. Märg on see ilmselt verest, aga seda on raske kindlaks teha, sest ta lamab punasel vaibal. Riided on ka verised ja kõhuhaavad ei paista eriti, kuigi soolikaid on natuke näha, aga sellest räägib pärast arst. Tal on jalas teksad ja seljas kampsun. Saapatallad on kuivad ja vaip saabaste all ei ole märg. Silmad on välja torgatud …”
Anna-Maria tegi pausi ja pani diktofoni kinni. Ta tegi tiiru ümber surnukeha ja kummardus näo kohale. Ta oleks äärepealt öelnud, et see on üks ilus laip, aga ta ei saanud Sven-Eriku kuuldes päris iga mõtet ka välja öelda. Surnu nägu meenutas talle „Kuningas Oidipust”. Gümnaasiumi ajal oli ta näinud etendusest videot. Siis ei olnud teda stseen, kus kuningas Oidipus endal silmad välja torkas, eriti liigutanud, kuid nüüd meenus see talle eriti vahetult. Tal oli jälle pissihäda. Ja ta ei tohtinud autot unustada. Nii et polnud mõtet aega viita. Ta pani diktofoni uuesti käima.
„Silmad on välja torgatud ja pikad juuksed on verised. Tal peab olema haav kuklas. Lõikehaav kaela paremal küljel, aga sealt pole eriti verd tulnud, ja labakäed on puudu …”
Anna-Maria pöördus küsivalt Sven-Eriku poole, kes osutas tooliridade vahele. Anna-Maria kummardus vaevaliselt ja kiikas toolide alla.
„Ahhaa, üks käsi on kolm meetrit eemal toolide vahel. Aga teine?”
Sven-Erik kehitas õlgu.
„Ükski tool pole ümber lükatud,” jätkas Anna-Maria. „Võitlusest pole jälgegi, või mis sina arvad, Sven-Erik?”
„Ei ole jah,” vastas Sven-Erik, kellele ei meeldinud makilindile rääkida.
„Milline kriminalist fotosid tegi?” küsis Anna-Maria.
„Simon Larsson.”
Väga hea, mõtles Anna-Maria. Siis saame head pildid.
„Muidu on kirik korras,” jätkas ta. „Ma olen siin esimest korda. Sajad mattlambid nendel seintel, mis ei ole klaasplokkidest. Kui kõrge see lagi võiks olla? Kindlasti üle kümne meetri. Tohutud laeaknad. Sinised toolid nöörsirgetes ridades. Kui palju inimesi siia mahuks? Kaks tuhat?”
„Pluss rõdu,” vastas Sven-Erik.
Ta kõndis saalis ringi ja lasi pilguga nagu tolmuimejaga üle pindade.
Anna-Maria pööras ümber ja vaatas enda taga kõrguvat rõdu. Oreliviled sirutusid kõrgusesse, kohtudes oma peegelpildiga laeakendes. See oli muljetavaldav vaatepilt.
„Palju rohkem polegi öelda,” venitas Anna-Maria sõnu, nagu tahaks veel üks mõte tema alateadvusest pinnale tikkuda, väljaöeldud sõnade vahelt pea välja pista, „aga miski selle kõige juures tekitab masendust. Mitte ainult see, et tegu on kõige hullemini tükeldatud laibaga, mida ma näinud olen …”
„Kuulge! Härra asepeaprokurör tuleb mäest üles.”
Tommy Rantakyrö oli pea ukse vahelt sisse pistnud.
„Kes kurat talle helistas?” küsis Sven-Erik ahastavalt, kuid Tommy oli juba tagasi välja läinud.
Anna-Maria vaatas oma kolleegi. Kui tema neli aastat tagasi rühmaülemaks sai, ei rääkinud Sven-Erik temaga peaaegu pool aastat. Mees oli sügavalt haavunud, et Anna-Maria sai koha, mida tema taotles. Ja nüüd, kus ta oli harjunud Anna-Maria parem käsi olema, tõrkus ta järgmist sammu astumast. Anna-Maria katsus meeles pidada, et peab Sven-Erikut hiljem pisut innustama. Ent hetkel pidi mees ise hakkama saama. Ta saatis Sven-Erikule julgustava pilgu, kui asepeaprokurör Carl von Post kirikuuksest sisse tormas.
„Ja mida põrgut see peaks tähendama?” käratas von Post.
Ta kahmas oma karusnahkse mütsi peast ja ta käed liikusid harjumuspäraselt lokkis lõvilakka kohendama. Siis trampis ta jalgu. Lühikesest jalutuskäigust parkimisplatsilt üles piisas, et jalad peentes Churchi saabastes ära jäätuksid. Ta sammus Anna-Maria ja Sven-Eriku juurde, kuid põrkas tagasi, kui põrandal surnukeha märkas.
„Ah sa kurat!” hüüatas ta ja vaatas murelikult, ega ta oma saapaid ära ei määrinud.
„Miks keegi mulle ei helistanud?” jätkas ta Sven-Eriku poole pöördudes. „Praegusest hetkest juhin eeluurimist mina ja sind ootab ees tõsine jutuajamine kriminaalkomissariga, sest sa hoidsid mind teadmatuses.”
„Keegi pole sind teadmatuses hoidnud, me ei teadnud ise ka, mis juhtus, õieti me ei tea siiamaani,” üritas Sven-Erik end õigustada.
„Loll jutt!” nähvas prokurör. „Ja mida sina siin teed?”
Viimane lause oli mõeldud Anna-Mariale, kes seisis vaikides, pilk Viktor Strandgårdi käeköntidel.
„Mina helistasin talle,” selgitas Sven-Erik.
„Ah soo,” ütles von Post läbi hammaste. „Nii et talle helistasid, aga mulle mitte.”
Sven-Erik vaikis ja Carl von Post pöördus Anna-Maria poole, kes tõstis pilgu ja vaatas talle rahulikult silma.
Carl von Post surus hambad nii kõvasti kokku, et valus hakkas. Tal oli alati olnud raske aktsepteerida, et selline kääbusnaine on politseinik. Meeskolleegid juurdlusosakonnast paistsid tal lõa otsas olevat ja von Post ei saanud aru, miks. Ja kuidas see naine veel välja nägi. Kõige rohkem üks viiskümmend pikk alates sukatallast kuni üüratult pika hobusenäoni, mis võttis põhimõtteliselt pool keha enda alla. Nüüd veel selle tohutu kõhuga oleks teda paras tsirkuses näidata. Nagu groteskne kuubik, sama pikk kui lai. Väikeste isoleeritud lapi külade põlvkondi kestnud sugulusaretuse paratamatu tagajärg.
Von Post vehkis käega, nagu tahaks oma karme sõnu minema pühkida, ja võttis teise hoiaku.
„Kuidas sa end tunned, Anna-Maria?” küsis ta, manades näole pehme hooliva naeratuse.
„Hästi,” vastas naine ilmetult. „Ja ise?”
„Arvata võib, et press on umbes tunni pärast kohal. Sellest tuleb üks ilge mäsu, nii et rääkige, mida te siiani teate, nii mõrvast kui ohvrist, sest ma tean põhimõtteliselt vaid seda, et ta oli kuulus usutegelane.”
Carl von Post istus ühele sinistest toolidest ja võttis kindad käest.
„Las Sven-Erik räägib,” vastas Anna-Maria lühidalt, kuid mitte ebasõbralikult. „Minu koht on nüüd kirjutuslaua taga, kuni tähtaeg käes. Ma tulin Sven-Erikuga kaasa, sest ta palus, ja kaks paari silmi on siiski rohkem kui … no tead isegi. Ja nüüd pean ma kusele minema. Vabandage mind.”
Ta märkas rahuldusega pingutatud naeratust von Posti näol, kui ta tualeti poole minema hakkas. Mõelda, et sõna „kusele” selle mehe kõrvu nii väga kriibib. Ta võis kihla vedada, et von Posti proua sihtis pissides juga vastu portselani, et sorin vaese prokuröri kõrvakestesse ei kostaks. Mees või asi.
„No jah,” ütles Sven-Erik, kui Anna-Maria oli läinud, „näed ju isegi, ega meie ka palju rohkem ei tea. Keegi tappis ta ära.