Kriitilised tundmused. Jaan Oks

ja austajad lihtsalt kõrgeandelisteks, geniaalseteks nimetasid. Kuid tervest reast on suurem hulk juba maha jäänud. Oleks nende hindamine asjakohane olnud, siis poleks niisugust väljavarisemist, niisugust ennesurma suremist näha olnud. Ihuliselttulid neist mitmed veel mehe füüsilises jõus kahekümne aastasaja sisse, kuid isegi vanade poolt ei tihata nende ülistuseks midagi uut öelda. Olgu meile lubatud omalt poolt tähendada, et nemad rahvast omal ajal vähemalt lugema on õpetanud.

      Meie noori, – selle nimetuse juures mõtleme kõige päält tuleviku luulekandjaid, – neid osalt olevaid, osalt ettekujutatud noori ilukirjanduslikke jõude piiravad juba hoopis teised sotsiaalsed ja poliitilised, aga ka hariduslikud tingimused. Nende intensiivimalt mõtlevad ajud, nende natukene purustatud närvid, nende varaküpseks saanud ilmavaade on niisamati juba hoopis ja hoopis teistsugused. Kuid sellest eespool pikemalt.

      Nüüd heidame lõpupilgu inimeste pääle, kes enne ühiselulist, poliitilist suurperioodi lapsed olid, kes veel 90. aastatelgi taeva sinise ja väga armulise nägid olevat. Tol ajal luuletati, sest sedalaadi sõnade koosseisul oli nii ilus nägu, kirjutati jutt, kui mingisugune iseäraline elujuhtumine oli üleelatud. Meteoori langemine ja päikesevarjuta mine, näit., võis niihästi lüürilist kui eepilist hinge vaimustada. Ka armastust tunti ja usti sellesse. Armastusega käidi õige ettevaatlikult, tasakesti ja piinlikult-karskelt ümber. Lasti aga pulmad teha, õpetaja man ära käia – ja see oli protsessi lõpp. Tehti üsna poolikuid, mõnikord ka vale paralleele rikaste ja vaeste vahel. Ja kirjanikud ise – nemad olid pääle elukutse nii öelda kõik-mehed, s.o. said igasuguse kirjandusliku tööga toime. Tehti ülestõusmise pühadeks salme, niisamati kiideti luulekujus naist sünnipäeva hommikul. Kui sõnad kõige kiskumise järele mõõtudesse ei paindunud, murti nad keskelt katki, võib olla, südametäiega. Häda õpetas mõnikord luuletama. Muu kõrval otsiti vahetepääl saksakeelsest perekonna-lehest mõni jutukene, – tõlgiti ümber, tehti naljatilkasid ja korjati vanavara. Vihati hirmsasti ketserlisi mõtteid, mis rahuõhku kippusid segama. Nimelt hakkasid hiljem mitmed, kelle pääajudes mõnesugused uued – ismid kaasasündinud rahvuslikkudele rumalustele pääle tungisid, ei tea missugusel asjalikul põhjusel uskuma, et nemad need kutsutud ja seatud ilmaparandajad on ja tahtsid siis päästmisetööd teha. Karjuti ja kõneldi ägedusega võõrastele järele. Palju ja palju assimileerimata, seedimata mõjusid. Ainult mõnede üksikute ridade vahelt, läbi rikutud, laiaks sõtkutud keele, vilksus ja vilksub mõnikord ka talent.