See pole märk, et imik vajaks tahket toitu.
• Imik jälgib, kuidas vanemad söövad.Umbes neljandast kuust alates köidavad beebit pere igapäevased tegevused – riietumine, raseerimine, hambapesu … ja söömine muidugi ka. Aga imik ei mõista, mida need toimingud endast kujutavad – ta on lihtsalt uudishimulik.
• Huulte matsutamine. Imik, kes õpib suud kasutama, naudib huultega häälte tegemist, see oskus tuleb kasuks nii rääkimaõppimisel kui ka söömisel. Matsutamine on üks osa sellest, kuidas imik tahke toidu söömiseks varakult ette valmistub, aga ei tähenda, et ta on juba valmis.
• Beebi ei jää kohe pärast piimaga toitmist magama. Umbes neljandast elukuust alates muutub imik erksamaks ja on rohkem ärkvel; ta vajab lihtsalt vähem und.
• Imik on väike. Kui imik on väike, siis on tegu kas loomuldasa väikese lapsega või vajab ta rohkem toitu. Kui aga laps on noorem kui pooleaastane, läheb tal „järelejõudmiseks” tarvis mitte tahket toitu, vaid rinnapiima või rinnapiimaasendajat. Erandiks on väga enneaegsed beebid, mõni neist võib vajada lisatoitaineid ka enne kuue kuu vanuseks saamist (vt lk 69).
• Imik on suur. Sündides suur (või väga kiiresti kaalus juurde võtnud) imik lisatoitu ei vaja. Suuruse põhjus võib olla geneetiline või (eriti kui ta saab toiduks rinnapiimaasendajat) ka see, et laps saab juba niigi rohkem piima, kui tal tegelikult tarvis oleks. Suurekasvulise imiku seedeega immuunsüsteem pole küpsem kui teistel beebidel, seega on tahke toidu andmisega kaasnevad riskitegurid täpselt samad. Idee, et suurekasvuline imik vajab tahket toitu varem, pärineb 1950. ja 1960. aastatest, mil usuti ekslikult, et teatud kaaluni (enamasti arvati selleks olevat 5,5 kg) jõudnud imik vajab tahket toitu. Esimesel kuuel elukuul ei vaja imik peale piima mingit toitu, olgu ta nii suur või väike kui tahes. Suurus pole oluline.
„Ma ei mõista, miks öeldakse: „Oi, ta on nii suur poiss, ta peaks rohkem sööma, anna talle ikka tahket toitu ka,” kui toidud, millest enamasti alustatakse – pirn, aurutatud suvikõrvits ja porgand –, on sellised, mida süüakse dieedil olles.”
Tahke toidu valmiduse tõesed märgid
Kõige usaldusväärsema kinnituse saamiseks lapse tahke toidu valmidusest tuleks uurida lapse kehalise arenguga seotud olulisi muudatusi, mis võimaldavad tal uut laadi toiduga toime tulla (immuun- ja seedesüsteemi areng, kasv ja suu areng). Kui laps suudab enam-vähem iseseisvalt istuda, käsi välja sirutada ja asju haarata ning neid kiiresti ja täpselt suu juurde tõsta, kui ta näkitseb lelusid ja teeb mälumisliigutusi – siis on võimalik, et ta on valmis tahke toidu katsetamisega algust tegema.
Parim märk imiku valmidusest on aga see, kui ta hakkab endale ise toitu suhu panema – mida saab teha ainult sel juhul, kui talle võimalus antakse.
„Kui süles istuv laps kahmab su taldrikult peotäie toitu, mälub ja neelab alla, siis on ehk aeg talle taldrik lähemale nihutada.”
Miks on mõnel imikutoidul märgistus sobib alates 4. elukuust?
1994. aastal, kui Ühendkuningriigi tervishoiuministeerium soovitas imikule tahke toidu pakkumist alustada mitte enam senise kolme, vaid nelja kuu vanuselt, võeti kiiresti vastu seadus, mis takistas imikutoitude ja – jookide tootjaid oma toodangut alla nelja kuu vanustele beebidele pakkumast.
Ehkki soovituslik vanuseline alampiir tõsteti 2003. aastal (vt lk 20) neljalt kuult kuuele kuule, pole uusi seadusi vastu võetud ning seega tohivad imikutoitude ja – jookide tootjad reklaamida oma toodangut endiselt alates nelja kuu vanustele lastele sobivana. Tulemuseks on see, et paljud lapsevanemad on segaduses – nad ei tea, kas muutunud on soovituslik alampiir, või ei mõista, miks on oluline, et alla kuue kuu vanune laps ei saaks toiduks midagi muud kui üksnes emapiima või rinnapiimaasendajat. Nii ostetaksegi imikutoitu jätkuvalt ka sellistele lastele, kes on selle jaoks alles liiga noored.
Kokkuleppeline reeglistik (rahvusvaheline rinnapiimaasendajate turustamise koodeks6) piirab alla kuue kuu vanustele lastele mis tahes toidu või joogi reklaamimist, ja peaaegu kõik riigid on leppele alla kirjutanud. Kuid paljudes riikides, Ühendkuningriik kaasa arvatud, jääb rahvusvaheline koodeks suuresti vabatahtlikuks – teisisõnu ei ole toidutööstus kohustatud neist reeglitest kinni pidama. Nõnda siis kannab osa imikutoitu, kuni seadust pole muudetud, edasi märgistust sobib alates 4. elukuust.
Max oli oma vanuse kohta algusest peale suur laps, suurem kui 98 % teisi lapsi. Nii kuulsin kogu aeg jutte suurtest imikutest: kuidas nad lähevad eriti näljaseks, kuidas nad juba nelja kuu vanuselt lisatoitu vajavad, ja nii edasi. Aga mina lasin end juhtida ainult Maxil.
Ja olgugi et ta oli suur, ei paistnud ta toidust eriti hoolivat.
Mähkmete järgi sain aru, et kaheksandast kuust alates ta aegajalt ikka midagi sõi, aga enne kümnekuuseks saamist vist mitte kuigi palju.
Vaatasin kuut esimest näputoidukuud tõesti kui lihtsalt aega, mil ma olen tema päralt ning lasen tal maitseid ja tekstuure uudistada, ega muretsenud, et võrreldes oma sõpradega, kes söötsid lastele püreed, ei olnud mul mingit ülevaadet, kui palju Max üldse sööb. Tegelikult oli sedalaadi söömine täiesti pingevaba. Proovisin vahel lusikaga toita vennalapsi, kes pidid purgitäiest kindla koguse ära sööma, ja minu arust tekitas omajagu stressi, kui nad korraga enam lihtsalt ei tahtnud.
Näputoiduga tulebki alguses üsna vabalt võtta, lasta lapsel asjaga omas tempos tegeleda. Üsna kergesti tikuvad pähe sellised mõtted, et ta ei söö ju õieti midagi ja jääb täitsa nälga ja nüüd küll peab talle ise midagi süüa andma. Mõtlesin siis: „No mis ma ikka muretsen? Rinnapiim ongi lapsele palju toitaineterikkam kui poolik porgand.” Oletasin, et ta saab kõik vajalikud toitained rinnapiimast kätte. Ja rinnaga toitmine sobis söögiaegadega ajaliselt nii hästi. Max sai süüa just siis, kui ta süüa tahtis, ja kõik klappis ise kokku.
Näputoit ei ole värske väljamõeldis
Võib-olla loed ja mõtled: „Seda tegin mina ka – see pole ju midagi uut.” Sul on õigus – näputoit ei ole uus asi, küll on aga uus sellest rääkimine.
Paljud lapsevanemad, eriti need, kel on vähemalt kolm last, avastasid üsna juhuslikult, et kõigi elu on lõbusam ja lihtsam, kui lapsel endal lastakse söömisprotsessi juhtida. Enamasti on lugu umbes nõnda: esimese lapsega tegid nad nii nagu ette nähtud, ja võõrutamine nõudis tohutut kannatlikkust ega pakkunud eriti midagi vastu. Teise lapsega võeti asja juba pisut vabamalt, nii mõnestki „reeglist” hiiliti mööda ning leiti, et nõnda tundub võõrutamine natuke hõlpsam. Kui sündis kolmas laps, oli vanematel piisavalt palju tegemist, et tital „lasti omatahtsi tegutseda”.
Esimene laps – keda toideti kõikide reeglite kohaselt lusikast – osutus üsna pirtsakaks sööjaks. Teine laps ei olnud nii hirmus valiv, kolmandast lapsest sai aga märkimisväärselt „parem” sööja kui eelmistest – ta ei pirtsutanud toiduga ja suhtus roogadesse palju seikluslikumalt. Lapsevanemad olid avastanud näputoidu. Kahjuks ei läinud nad sellest kellelegi rääkima – küllap kartsid, et neid peetaks kehvadeks või koguni laiskadeks vanemateks.
„Mida enamate inimestega ma räägin, seda rohkem mõistan, et tahke toidu sellises tutvustamises pole midagi uut. Nii palju on neid, kes ütlevad: „Tegelikult tegin mina ka täpselt sama moodi, ma lihtsalt ei öelnud kellelegi.” Lastevanemad on niimoodi teinud aastaid – sel moodusel polnud enne lihtsalt nimetust.”
Lühike ülevaade varasemast beebitoitmisest
Varasemast ajast kui 19. sajandi lõpp pole imikute tahke toiduga harjutamise kohta kuigi palju teada; kasvatusalaseid teadmisi ja oskusi pärandati emalt tütrele ning kirja pandi seejuures väga vähe. Siiski on tõenäoline, et nagu tänapäeval, nii avastasid ka ammustel aegadel paljud perekonnad