siiski minema. Albie pärast.”
„No hästi, peaasi, et Albie oleks õnnelik!”
„Douglas. Räägime sellest siis, kui ma töölt tagasi jõuan. Ma pean nüüd minema.” Connie töötab ühe suure ja kuulsa Londoni muuseumi haridusosakonnas, vahendab koolidele rändnäitusi, tegeleb kunstnikega, kellelt on midagi tellitud, ja täidab muid ülesandeid, millest ma aru ei saa, ning järsku ma kujutasin teda ette erinevate kolleegidega summutatud vestlusi pidamas, Rogeri või Alani või Chrisiga, vesti ja väikeste prillidega poosetava Chrisiga. Ma viimaks ütlesin talle, Chris. Kuidas ta reageeris? Mitte just liiga hästi. Kallis, sa tegid õigesti. Nüüd võid sa sellest August viimaks pääseda…
„Connie, kas asi on kelleski teises?”
„Oh, Douglas…”
„Kas selles ongi asi? Kas sa jätad mu kellegi teise pärast?”
Ta hääl kõlas väsinuna. „Räägime sellest siis, kui ma koju jõuan. Aga mitte Albie ees.”
„Sa pead mulle seda kohe ütlema, Connie!”
„Sellel pole kellegi teisega mitte mingit pistmist.”
„On see Chris?”
„Vabandust?”
„Väike Chris, vestiga Chris!”
Ta naeris ja ma imestasin: kuidas tal on võimalik naerda, kui mul tolkneb kolbas kirves?
„Douglas, sa oled Chrisiga kohtunud. Ma ei ole hull. Pole kedagi teist, kindlasti pole see Chris. Kogu küsimus on ainult sinus ja minus.”
Ma polnud kindel, kas see tegi asja paremaks või halvemaks.
16. Pompei
Oli tõsi, et ma armastasin oma naist määral, mida oli minu jaoks võimatu väljendada, ning seetõttu tegingi ma seda väga harva. Nii et kuigi ma polnud seda üle korranud, olin ma eeldanud, et me oleme koos elu lõpuni. Muidugi on see tühine lootus, sest kui ei juhtu mingit õnnetust, läheb üks ikka esimesena. Pompeis on üks kuulus vaatamisväärsus – me kavatsesime seda oma suveks planeeritud Euroopa-reisil külastada – kahest armunust lusikatena lähestikku, kehad küsimärkidena koos, kui keev mürgine pilv Vesuuvi nõlvasid mööda alla vajus ja nad hõõguvaks tuhaks lämmatas. Need kaks pole seal muumiad või kivistised, nagu mõned arvavad, vaid nendest on jäänud kaks tühja ruumilist valuvormi. Muidugi pole võimalik kindel olla, et need kaks olid abikaasad – nad võisid olla ka vend ja õde, isa ja tütar, võisid olla ka abielurikkujad. Ent minu jaoks sümboliseeris see kujutis just abielu: lohutust, lähedust, kaitset väävlitormi eest. Mitte just väga lõbus reklaam abielule, aga mitte ka halb sümbol. Lõpp oli sünge, aga vähemasti olid nad koos.
Aga meie pool Berkshire’is on vulkaanid haruldased. Kui ühele meist on määratud enne minna, siis ma lootsin siiralt, et see olen mina. Ma tean, et see kõlab morbiidselt, aga see näis olevat õigem, kuidagi mõistlikum võimalus, sest, noh, mu naine oli toonud mulle kõik, mida ma eales olin tahtnud, kõik hea ja väärtusliku, ning me olime nii palju koos läbi elanud. Mõelda elust ilma temata oli minu jaoks kujuteldamatu. Täiesti otseses mõttes. Ma ei suutnud seda kujutleda.
Ja nii ma otsustasin, et ma ei saa lasta sel juhtuda.
TEINE OSA
PRANTSUSMAA
„Ja kui sa kodus kolde juures iganes pilgu tõstad, olen ma seal – ja kui mina pilgu tõstan, oled sina seal.” Ta ilme tõsines ja ta oli veidi aega vait.
17. Märkmed enda jaoks
Mõned juhtnöörid, et Euroopa-reis kulgeks edukalt:
1. Energilisemalt! Ära ütle kunagi, et oled liiga väsinud või et sul pole tuju.
2. Väldi Albiega tülitsemist. Ära lase end häirida kergest nokkimisest ja ära vasta kurjalt või kibedate süüdistustega. Säilita hea tuju.
3. Pole vaja rõhutada, et sul on alati õigus – isegi kui sul on õigus.
4. Väldi eelarvamusi, ole valmis proovima uusi asju. Näiteks ebahügieenilistest köökidest pärinevaid ebatavalisi toite, nüüdiskunsti, harjumatuid vaatepunkte jne.
5. Ole lõbus. Naudi kergemeelset tögamist C ja A-ga.
6. Püüa lõdvestuda. Ära mõtle praegu tulevikule.
7. Ole organiseeritud, kuid:
8. Säilita huumorimeelt ja spontaansust.
9. Pane Conniet tähele. Kuula.
10. Püüa Albiega mitte tülitseda.
18. Luksuslik raudteereis
Puhkus oli olnud Connie mõte. „Suur reis, mis valmistaks su ette täiskasvanute maailma jaoks, just nagu kaheksateistkümnendal sajandil.”
Mina sellest eriti midagi ei teadnud. Connie ütles, et kunagi oli see traditsiooniks: teatud klassi kuuluvad noored mehed astusid teatud vanusesse jõudes laevale, et sooritada mandril kultuuriline palverännak mööda kindlakskujunenud marsruuti, tutvuda kohalike giidide abiga iidsete vaatamisväärsuste ja kunstiteostega, et siis naasta Briti saartele juba elutarkade, tsiviliseeritud ja kogenud meestena. Kultuuriga tutvumine oli küll ainult ettekääne, tegelikult joodi, hoorati ja lasti end paljaks varastada, koju tagasi saabuti varemetest korjatud asjade, mõne pudeli kohaliku alkoholi ja suguhaigusega.
„Miks ma siis ei võiks lihtsalt Ibizale minna?” küsis Albie.
„Usu mind,” ütles Connie, „see saab olema palju, palju lõbusam.” Me istusime pühapäeva hommikul laua ääres – see oli veel õnnelikumal ajal, enne mu naise teadaannet –, mu vana atlas oli Lääne-Euroopa kohalt avatud ja Connie silmis oli lõbu, mida ma polnud seal juba mõnda aega märganud.
„Arvesta, et tol ajal polnud veel odavat mehaanilist paljundamist, nii et see reis oli ainus võimalus näha kõiki neid meistriteoseid ehedal kujul, mitte kahtlaste must-valgete gravüüridena. Kõik antiigi ja renessansi kuulsad tööd, Chartres’i katedraal, Firenze Duomo, Püha Markuse väljak, Colosseum. Õpiti vehklema, ületati Alpid, tutvuti Rooma foorumiga, vaadati Vesuuvi kraatrisse, jalutati Napoli tänavatel. Ning jah, joodi, hoorati ja kakeldi, aga tagasi tuldi mehena.”
„Nii et siis Ibiza,” ütles Albie.
„Jäta nüüd, Muna! Mängi kaasa,” ütles Connie. Ta vedas sõrmega mööda atlase lehekülgi nagu rünnakut kavandav kindral. „Vaata – me alustame Pariisis, käime läbi möödapääsmatud kohad: Louvre, Musée d’Orsay, Monet’d ja Rodinid. Seejärel rongiga Amsterdami, vaatame Rijksmuseumis Rembrandte ja Van Goghe, siis katsume pääseda – aga ei mingeid lennukeid ega autosid – üle Alpide Veneetsiasse, sest see on Veneetsia. Tagasi Padua kaudu, sest seal on Scrovegni kabel; Vicenzas on Palladio villad; Verona – Verona on armas –, Milanos vaatame „Püha õhtusöömaaega”; Firenzes käime Uffizi galeriis olevate Botticellide ja Firenze enese pärast – siis aga Rooma! Rooma on kaunis. Peatume Herculaneumis ja Pompeis ning lõpetame Napolis. Muidugi, ideaalses maailmas me põikaksime tagasi ja käiksime ära Viini Kunsthistorisches Museumis ning siis Berliinis, aga me peame vaatama, kuidas su isa vastu peab.”
Ma tühjendasin nõudepesumasinat ning peab tunnistama, et keskendumist häiris nii tähelepanek, et loputusvahend hakkab masinast kohe otsa saama, kui ka sellise reisi laastav hind. Ent Connie näis tõesti väga põnevil olevat ja ehk oleks see olnud vahelduseks meie viimastele perepuhkustele, kui me istusime kolmekesi igavledes ja rahututena mingi kuluka villa basseini ääres või võitlesime killukese Vahemere kalda pärast.
Albie jäi skeptiliseks. „Nii et sisuliselt ma lähen koos emme ja issiga pikale rongisõidule.”
„Täpselt nii, näed, kuidas sul veab,” ütles Connie.
„Aga kui see pidi olema suur siirderiitus ja mis veel, siis kas teie mõlema kohalolek mitte ei nurja kavandatud eesmärgi saavutamist?”
„Ei,