Reis ümber toa. Vassili Avenarius

n>

      I

      Veel on öö; lastetoas ei seleta silm peaaegu midagi. Kuid Jassil pole und. Kord käänab ta üht külge, kord teist, kord kisub end kringlina kõveraks, kord paiskab jalad jälle sirgu. Uih, kui kuum! Küllap vanaema ajas õhtul palju puid ahju… Ta rebis teki rinnalt ning asetas käed üle pea padjale.

      Aga und ei tule! Peas lõkutaks nagu veski, kõiksugu mõtteid liigub läbisegi. Mis on siis Jassiga? Ei midagi suuremat – poiss on alati uudishimulik; kõike on tal vaja teada, kõike pärida: isalt, emalt, vanaemalt ja oma vanemalt õelt; ikka, et: „Miks see nii on, aga mitte nii? Millest see on tehtud, kust saadud?“ Ja nii on kogunenud pähe igasuguseid asju, nii et enam ruumi pole, et seal kitsas on, mis magada ei lase.

      Korraga jäi Jass kuulatama. Mis see oli? Nagu krõbinat ja kobistamist kostus ümberringi, mingid kummalised, puised hääled… Süda hakkas rinnus tugevalt põksuma. Vaevalt hingata julgedes hakkas ta padja ääre tagant piiluma ja kuulatama.

      II

      Vaat kus tükk! Need on ju toolid, lihtsad toolid, kes isekeskis vestlevad! Liigutavad jalgu, painutavad seljatugesid ja muudkui aga vadistavad…

      „Oodake, sõbrad! Kõik ei saa ju korraga,“ hüüdis üks tool teistele. „Oleme kõik ühetaolised: mis me vaidleme. Sõbrad, las ma ütlen, mis meil kõigil hingel pakitseb!“

      „Räägi, räägi! Las ta räägib!“ hüüdsid teised läbisegi.

      „Mälestagem endi esimesi nooruspäevi,“ algas tool. „Ah jaa! Olid ilusad ajad, kui me veel kaskedena kasvasime metsas. Päike soojendas meid, vihm niisutas, linnukesed punusid pesi meie ladvus ja laulsid. Meie juures käisid küla neiud ja lapsed marjul, seenil; tulevad, seisatuvad ja hingavad täiel rinnal – oi, kui kaunilt kased lõhnavad! Mäletate, sõbrad?“

      „Miks ei mäleta! Ei see unune!“ vastasid toolid jälle kooris.

      „Ja kui me suuremaks kasvasime, tüütas meid paigalolek, ainult okste liigutamine, ihkasime kuhugi kaugemale, laia maailma vaatama. Just nagu polekski kodus parem kui kuski mujal… Ja saabuski oodatud aeg! Tulid mehed kirvestega, raiusid meid kõiki tüvelt – oi, see oli valus!

      Oksad laasiti hagudeks ning jämedad tüved veeti linna vabrikusse. Seal saeti meid saagidega, tahuti kirvestega, hööveldati höövlitega, hõõruti ja puuriti kruupingil, liimiti juurde tükke ja nii me valmisime. Siis punuti meile keskele kõrkjaist põhjad, värviti, lakiti ja olimegi valmis! Puhtad, siledad, jalg jala taoline, selg selja sarnane, nagu sõdurid, nagu oleksime sellistena maailma sündinud. Aga mida olime kõik enne seda kannatanud! Olime nagu koolis käinud, kuid millises! Selle tasuks on meile aga inimeste austus; nagu nad väsivad – tulevad kohe meie juurde ja istuvad. Hurraa!“

      „Hurraa!“ kordasid kõik toolid.

      „Kas härrased ei saaks vaiksemalt?“ manitses toolide keskel seisev laud. „Milles see austus siis seisab? Et seljaga teie poole pöördutakse ja otse näkku istutakse? Kui kellelgi on põhjust kiitlemiseks, siis ainult minul! Minu poole istutakse alati näoga ja minule asetatakse asju, mida kahju põrandale panna. Ja miks?.. Sellepärast, et ma pole lihtsast kasepuust, nagu teie, vaid hinnalisest pähklipuust; sellepärast, et mu nägu on sile ja läikiv kui peegel: meister ei lakkinud mind nii lihtsalt nagu teid, vaid hõõrus pimsteini ja polituuriga, poleeris. Ja vähe asju poleerib inimene selliselt. Meid on siin ainult kaks venda: mina ja riidekapp seal, – temagi on pähklipuust ja üleni poleeritud.“

      „Nojah!“ irvitas tool kohe. „Aga miks su kapp siis selja vastu seina litsub? Nagu me ei teakski, et ta selg pole ei poleeritud ega ka pähklipuust, vaid männist, kõige lihtsamast männipuust tehtud.“

      Kõrge ja mahukas kapi-rauk oli seni vaikinud. Kuid nüüd ei talunud ta enam irvihamba-tooli pilkeid.

      „Poleks vaja sul, piimahabemel, lobiseda ega minul, raugal, seda kuulata,“ urises ta pahaselt. „Kas mänd pole samasugune puu nagu kask või pähkel? Ainult pisut odavam. Kes näeb mu selga? Sellepärast on ta kodusemalt, lihtsamalt riietatud. Ja polegi tähtis, kuidas keegi on riietatud, vaid kes ta ise on ja mis ta teeb. Olen kõige truum sõber majas: mis minusse pannakse, seda hoian, – ei lase tolmul puutuda, koil süüa ega vargal ära viia.“