mõningaid talendi kullajälgi. Alles pikkamööda, kahekümne teisel või kolmandal eluaastal oli too imeline ja meie poolt mõõtmatult armastatud luuletaja hakanud omandama isikupäraseid jooni; see oli meile lõpmata lohutav. Järelikult ei tarvitsetud olla juba gümnaasiumis täiuslik, nagu Hofmannsthal oli olnud, võidi nagu Rilke kobada, proovida, kujuneda, võimenduda, jõudu koguda. Ei tarvitsetud kohe käsi püsti ajada ja loobuda, kui esialgu kirjutati küündimatut, ebaküpset, ebatäisväärset kraami, ja tohiti loota, et Hofmannsthali ime asemel ehk õnnestub iseenda juhul korrata Rilke tasasemat ja normaalsemat tõusu.
Sest see, et olime ammugi hakanud luuletama, musitseerima või etlema, oli ju endast mõista asi; iga passiivne vaimustus on nooruse puhul ometi ebaloomulik, sest nooruse olemusse kuulub püüd muljeid mitte ainult vastu võtta, vaid neile ka produktiivselt vastata. Teatriarmastus tähendab noortes inimestes vähemalt soovi või unistust toimida ise teatris või teatri heaks. Ande kõigi vormide ekstaatiline imetlemine viib nad vältimatult selleni, et nad hakkavad iseendis ringi vaatama, kas pole ehk nende endi läbiuurimata ihus või alles hämaras hinges selle valituima essentsi leidumise jälge või võimalust. Nii muutus, vastavalt Viini õhkkonnale ja tolle aja erilistele tingimustele, kunstilise tegutsemise tung meie klassis lausa epideemiaks. Igaüks otsis endas mingit annet ja püüdis seda arendada. Neli või viis meist tahtsid saada näitlejaks. Nad matkisid meie Burgtheateri suuruste diktsiooni, retsiteerisid ja deklameerisid lakkamatult, võtsid juba salaja näitekunstitunde ja improviseerisid vahetundidel jagatud rollidega terveid stseene klassikutelt, mille puhul meie ülejäänud olime uudishimulik, aga rangelt kriitiline publik. Kaks või kolm olid laitmatult väljakoolitunud muusikud, polnud aga veel otsusel, kas neist peavad tulema heliloojad, virtuoosid või dirigendid; neile võlgnen esimese tutvuse uue muusikaga, mis oli filharmoonikute ametlikel kontsertidel veel rangelt põlu all – samal ajal, kui nad said jällegi meilt oma soolo- ja koorilaulude tarvis tekste. Üks poiss, tollal kuulsa seltskonnamaalija poeg, joonistas koolitundide ajal meie vihud täis ja portreteeris klassi tulevasi geeniusi. Kuid kaugelt kõige hoogsam oli meie kirjanduslik aktiivsus. Vastastikuse kannustuse tõttu üha kiirema täienemise poole ja omavahel iga luuletuse kallal harrastatud kriitika läbi oli tase, millele me seitsmeteistkümnestena olime jõudnud, diletantismist kaugelt üle ja küündis üksikuis juba päris kõlblike saavutusteni, mida tõestas seegi, et meie tooteid ei võetud vastu, trükitud ära ega koguni – ja see oli veenvaim tõend – honoreeritud mitte üksnes tundmatute kolkalehekeste poolt, vaid et neid kasutasid uue põlvkonna juhtivad lehed. Üks mu kamraade, Ph. A., keda ma geeniusena jumaldasin, hiilgas luksusajakirja „Paan“ esikülgedel, Dehmeli ja Rilkega kõrvu. Üks teine, A. M., oli August Oehleri varjunime all pääsenud kõige ligipääsmatumasse, kõige eklektilisemasse saksa väljaandesse „Blätter für die Kunst“, mille Stefan George oli reserveerinud eranditult oma pühitsetud ja seitse korda sõelutud ringile. Üks kolmas kirjutas Hofmannsthalilt julgust võtnult draama Napoleonist, üks neljas esitas uue esteetika teooria ja kirjutas arvestatavaid sonette. Mina ise olin leidnud vastuvõttu modernismi juhtivas lehes „Gesellschaft“ ja Maximilian Hardeni „Zukunftis“, mis osutus oluliseks ajakirjaks uue Saksamaa poliitilises ja kultuurilises arengus. Kui ma täna tagasi vaatan, pean tunnistama, et meie teadmiste summa, meie kirjandusliku tehnika peenendumus ja meie kunstiline tase üldse oli seitsmeteistkümneaastaste kohta hämmastavalt kõrge ja seletatav üksnes kannustava eeskujuga, mille meile andis Hofmannsthali fantastiline varaküpsus, mis sundis meid ülimaile pingutustele, et me omavahel ja üksteise silmis midagi väärt oleksime. Valitsesime kõiki keele vigureid, ekstravagantse ja julgustükke, olime lugematuid kordi proovinud kõigi värsivormide tehnikat, kõiki stiile Pindarose paatosest lihtsa rahvalauluni. Päev-päevalt omi loomeid vahetades juhtisime üksteise tähelepanu kõige põgusamaile vääratustele ja vaidlesime kõik värsimõõdu üksikasjad läbi. Sel ajal, kui meie tublid õpetajad meie kirjandeis veel aimamatult punase tindiga komasid parandasid, arvustasime üksteise töid niisuguse asjatundmise ja ülirangusega, nagu seda keegi meie suurte ajalehtede kirjanduspaavstidest ei rakendanud klassikaliste meistritööde kallal. Ka neist, kutsutud ja seatud kriitikuist, olime oma viimaseil kooliaastail hindamisoskuse ja stiililise väljendusvõime poolest tänu oma fanatismile kaugelt möödas.
See meie kirjandusliku varaküpsuse täiesti tõetruu kirjeldus võiks ehk tekitada eksiarvamuse, nagu olnuksime mingi eriline imeklass. Sugugi mitte. Tosinas naaberkoolis võis tollases Viinis kohata sedasama fanaatilisuse ja varaküpse andekuse fenomeni. See ei saanud olla juhus. See tuli eriti soodsast õhkkonnast, mis johtus linna kunstilisest pinnasest, ebapoliitilisest ajast, sajandivahetusaegse vaimse ja kunstilise ümberorienteerumise pingsast konstellatsioonist, mis ühines meis keemiliselt meile immanentse loomistungiga, mis õieti kuulub ju peaaegu vältimatult selle elujärgu juurde. Puberteedieas puudutab luule või tung selle poole õieti iga noort inimest, enamjaolt, tõsi küll, ainult kui põgus laine, ning juhtub küllalt harva, et selline kalduvus elab noorusest kauem, kuna see on ju ise üksnes nooruse emanatsioon. Meie viiest koolipinginäitlejast ei läinud hiljem ükski pärislavale. Luuletajad „Paanist“ ja „Blätter für die Kunst’ist“ jooksid pärast oma üllatavat esilendu liiva korralike advokaatide või ametnikena,1 kes täna võib-olla melanhoolselt, võib-olla irooniliselt muigavad oma kunagiste taotluste üle – mina olen neist kõigist ainus, kelles loov kirg püsima jäi ja kellele see kujunes elu mõtteks ja tuumaks. Aga kui tänulikult mäletan noid sõprusi! Kui palju on need mind aidanud! Need tulised vaidlused, need metsikud ülepakkumised, need üksteise imetlemised ja arvustamised, kui palju harjutasid need varakult mu kätt ja närvi, kui palju avardasid need pilku vaimsele kosmosele, kui tiivustavalt tõstsid need meid kõiki meie kooli kõledusest ja armetusest üle! „Sa kallis kunst, kui mitmel hallil tunnil…“ Alati, kui kostab Schuberti surematu laul, näen ma plastilises nägemuses meid meie haledais koolipinkides konutamas, ja siis ärevi ja kiirgavi silmi koduteel, luuletusi kritiseerides, eteldes, kirglikult kogu oma ruumi- ning ajaseotust unustades, sõna tõelises mõttes „paremasse maailma peitunud“.
Niisugune kunstifanaatiline monomaania, esteetilise nii absurdselt liialdatud üleväärtustamine võis aset leida muidugi ainult meie ea normaalsete huvide arvel. Kui ma endalt täna küsin, kust me leidsime aja lugeda kõiki neid raamatuid, kui meie päev oli nagunii kooli- ja eratundidest pungil, ilmneb, et see sai sündida suurelt osalt üksnes meie une ja sellega ka kehalise värskuse hinna eest. Kuigi pidin hommikul kell seitse tõusma, ei juhtunud iial, et oleksin pannud raamatu enne kella ühte või kahte öösel käest, ei juhtunud iial (halb harjumus, mis mulle sel ajal jäädavalt külge jäi), et ma poleks ka kõige hilisemal tunnil veel tundi või paari lugenud. Nõnda ei suuda ma meenutada, et oleksin kunagi teisiti kooli läinud kui väljamagamatult, puudulikult pestuna, viimasel minutil ja jooksu peal võileiba järades. Pole ime, et olime kõige oma vaimsuse juures kole kõhnad ja näost rohelised nagu toores puuvili, ja lisaks riietuselt üsna lohakil. Sest viimane kui heller meie taskurahast kulus teatri- ja kontserdipileteile või raamatuile, ja teiselt poolt ei hoolinud me kuigivõrd tüdrukutele meeldimisest, meie, kes me ju tahtsime imponeerida hoopis kõrgematele instantsidele. Tüdrukutega jalutamas käia oli meie meelest kaotatud aeg, sest omas vaimses arrogantsis pidasime teist sugu ette vaimselt alaväärtuslikuks ega raatsinud raisata oma kalleid tunde lameda lobisemisega. Tänapäeva noorele inimesele oleks raske selgeks teha, mil määral me eirasime ja isegi põlgasime kõike sportlikku. Igatahes polnud spordilaine sajandi lõpul veel Inglismaalt mandrile jõudnud. Veel polnud staadione, kus sajad tuhanded vaimustusest märatsenuks, kui üks poksija virutas teisele rusikaga vastu lõugu; ajalehed ei lähetanud veel kirjasaatjaid, et need homeerilise hooga ja veergudepikkuselt mõnd hokivõistlust kirjeldaksid. Maadlus, jõumeeste klubid, raskejõustikurekordid olid meie ajal veel kaugema eeslinna asi ja lihunikud ning voorimehed olid nende harilik publik; ainult ehk õilsam ning aristokraatsem ratsasport tõmbas nn. hea seltskonna paar korda aastas ratsutusplatsile, aga muidugi mitte meid, kes me pidasime iga kehalist tegevust puhtaks ajaraiskamiseks. Kolmeteistkümneselt, kui kirjanduslik-intellektuaalne nakkus minu juures algas, jätsin uisutamise katki ja kulutasin vanemate poolt mulle tantsutundideks ettenähtud raha edaspidi raamatutele; kaheksateistkümneselt ei osanud ma veel ujuda, tantsida ega tennist mängida. Tänini ei oska ma jalgrattaga sõita ega autot juhtida ja sportlikes asjus võib iga kümneaastane mulle häbi teha. Isegi praegu, 1941, on pesapalli ja jalgpalli või hoki ja polo erinevused