temaga kaasa, et kergele tenorile rohkem kaalu anda: „Tule, surm, tule nüüd …” ja „Kui olin aga väike poisipõnn …”1). Kui kõik olid koju läinud, jäid nemad eeskotta harjutama, ja Izzy otsis iidsel klaveril õigeid noote. Ühel õhtul jäi ta aga ootamatult vait ja vaatas enda kõrval klaverile toetuvale Mungole otsa.
„Oh, kallis, kas elu pole mitte tõeline põrgu? Mulle tundub, et ma olen Ralphi armunud.”
Mungo mäletab ikka veel, kui murelik ja ärev oli olnud naise pruunide silmade pilk, ja kui veidrat hirmukrampi tema ise oli alakõhus tajunud; teda oli haaranud katastroofi eelaimus.
„Mis siis sellest, kullake?” nentis ta muretult. „Mina samuti. Kõik on Ralphi armunud.”
„Kas sa oled armukade?” küsis Izzy temalt palju hiljem, kui temast oli juba Ralphi armuke saanud. „Ära ole, Mungo. Ma tahan olla kindel, et sa oled minu poolel.”
„Ma olen alati sinu poolel,” vastas Mungo. Ja see oli tõsi.
Aidauksele nõjatudes on tal tunne, et ta kuuleb jälle Izzy häält, mis laulab vana Hermi lähedal hekkide vahelisel teel: „… siis mängud olid minu õnn, sest et vihma sadas iga päev.”2
Kui Mungo esietenduse lõpus üksi laval seistes selle laulu lõpetas, valitses teatrisaalis hauavaikus, misjärel publik ekstaatiliselt plaksutama hakkas. Isegi praegu valguvad tema silmadesse pisarad: tal on see hetk selgelt meeles, noore näitetrupi siirad õnnitlused, Ralphi patsutus seljale ja Izzy kallistus, naise hääl, mis sosistas talle kõrva: „Sa olid lihtsalt super, kallis. See oli absoluutselt täiuslik.”
Absoluutselt täiuslik senikaua, kuni naise vastik vana kallim nende loo jubedal kombel ära rikkus.
„Sa saatana sigidik!” sõnab Mungo raevukalt iseendalegi üllatuseks. Miks minevik teda just täna nii tugevalt häirib? Kas sellepärast, et on Izzy sünnipäev?
Koerad on ärevuses. Kõrvad kikkis, vahivad nad vaikides ainiti väravat ja hüppavad hetk hiljem saba liputades püsti. Värav avaneb ja õue astub Camilla. Tal on seljas vana teksaseelik ja pleekinud puuvillane pluus ning jalas plätud, heledad juuksed on kõrva taha lükatud ja ta näeb välja nooruslik: vanade heade aegade Camilla. Viivuks elustub Mungo silme ees minevik, aga siis astub naine varjude seest välja ja Mungo näeb teda selgelt.
„Tervitus!” lausub Camilla. „Ma tulin koertele järele. Kas nad pidasid end korralikult üleval?”
Mungo on Camilla tuleku üle rõõmus. Naise rahu ja asjalikkus peletab vaimud eemale.
„Tublid olete. Head kutsud.” Naine kiidab tema ümber hüplevaid koeri, kummardub, et neid tervitada, kükitab ja silitab Mopsat, kes natuke aega saba vastu munakive põntsutab ja silmi pööritab, kuid ei liigu paigast. „Tulge. Meil on aeg koju minna.” Camilla vaatab lootusrikkalt Mungo poole. „Ehk jood minu seltsis tassi teed? Archie pole veel tulnud. Ole mulle seltsiks.”
Mungo kõhkleb viivu, ent ta ei taha üksi jääda, mitte praegu, sest vana Hermi kohal külavaheteel kummitab Izzy vari.
„Hästi,” ütleb ta. „Aga just praegu helistas mulle Kit ja küsis, kas ta tohib täna õhtul külla tulla, nii et kauaks ma ei jää.”
„See on imetore uudis!” Camilla nägu lööb Kitiga kohtumise ootuses särama. „Mis kell ta tuleb? Ehk tahad ta meie poole õhtusöögile kaasa võtta?”
„Mitte täna.” Mungo ei soovi Kiti esimesel õhtul kellegagi jagada. „Ta jõuab alles üheksa paiku. Võib-olla homme? Ta jääb päris mitmeks päevaks.”
Camilla noogutab. „Olgu. Archie tahab kindlasti Kitiga kohtuda. Kas tema külaskäigul on mingi põhjus? Visiit on kuidagi ootamatu.”
„Londonis pidi valitsema lämmatav palavus,” vastab Mungo puiklevalt, kui nad koeri kokku koguvad. Ta ei kujuta ette, mis Kiti vaevab, ega kavatse sellest juttu teha enne, kui on välja selgitanud, milles asi. „Ta ütles, et lahkub alles siis, kui ilm on veidi jahedamaks läinud, aga ma tahan tema vastuvõtuks valmistuda.”
„Loodame, et tegu pole järjekordse armudraamaga,” lausub Camilla, kui nad kõrvuti mööda külateed sammuvad. „Ma ei unusta iial, mida ta elas läbi eelmisel aastal, kui oli internetis selle mehega tutvunud. Ta oli kohutavalt elevil, aga sai siis teada, et mees on abielus.”
„Mõneks ajaks pakkus too talle siiski seltsi. Pärast kohutavat Michaelit oli see tohutu areng.”
„Taevas halasta! Kohutav Michael.” Camilla puhkeb naerma ja haarab Mungol käsivarrest kinni. „See mees oli ikka tõeline tüütus. Huvitav, mida Kit temas leidis?”
„Mulle tundub, et mees oli Kiti jaoks lihtsalt üks armas vanapoiss. Tead küll, umbes samasugune nagu õilis kuldne retriiver või heasüdamlik labrador. Silmale hea vaadata, aga mõistust napib. Mina saan sellisest kiindumusest aru. Tekib tahtmine tal pead silitada ja teda kallistada. Ta jalutama viia. Kahjuks ei mõistnud Kit üht olulist asja: mehel puudus iseloom ja soov alatiseks tema juurde jääda. Aga Michaeli mereväelase minevik andis Kitile põhjust arvata, et tema suguvõsa on nende poolt. Valitsev klikk ja nõnda edasi.”
„Loo lõpu poole muutusid sa lausa julmaks.”
„Mis mul üle jäi, Millie? Michael oleks ta hävitanud. Koos endaga põhja kiskunud. Kit hakkas tasapisi sama tüütuks muutuma nagu Michael. Ise nägid. Vanemapoolne leskmees jumal teab kui paljude laste ja lastelastega. Tema tahtis, et Kitist saaks vaoshoitud mõistlik vanadaam, kes kannaks jubedaid kingi. Pigem olin ma liiga leebe.”
Camilla puhkeb naerma ega saa enam pidama. „Minu arust lootsime kõik, et kui ta meil sagedamini külas käiks, näeks ka Kit teda õiges valguses, aga iga kord, kui sa helistasid ja teatasid: „Kohutav Michael tuleb nädalalõpul meiega kaasa,” vajus minu süda saapasäärde, Archie aga hädaldas, et ei tunne Kiti enam ära ja et Michael tuleks purjetama viia. Ükskord võttiski Archie ta jõele kaasa ja Michael oli teda vahetpidamata õpetanud, kuidas purjekat juhtida. Archie oli koju jõudes vihast lõhkemas. Kohutavale Michaelile ei mõjunud isegi Izzy võlujõud.”
„Tead, Millie, me olime temaga niigi üle mõistuse kannatlikud, aga kui ta hakkas rääkima, et Kit peab oma korteri maha müüma ja tema maamajja kolima, pidin ma tegutsema. Muidugi ei tahtnud Michael, et tema naine tööl käiks, ja minu ja Izzy suhtega polnud ta samuti rahul. Kit oleks võinud igavuse kätte kõngeda. Aga meil oli teda tarvis.”
„Kuidas sul see lõpuks õnnestus? Mulle ütles Kit, et sa olid talle kohutavaid asju näkku paisanud.”
Mungo mühatab põlglikult. „Jama. Asi on pigem selles, et tõde on valus kuulda. Ma lihtsalt ütlesin Kitile otse välja: nüüd, kui te elate koos, peaksid sa taipama, et kohutav Michael pole kena armas vana kutsa, vaid väiklane põikpäine tüütus. Ma selgitasin Kitile, kui tüdinud on tema sõbrad lugudest, mida mees monotoonsel häälel lõunalauas ette kannab, kui ta oma meeli nüristavaid Falklandi sõja kogemusi kirjeldab, ja et kui Kit Kenti või Surrey krahvkonda või kusagile mujale koliks, oleks tema elu läbi. Ta närtsiks ja vananeks, püüaks ära õppida bridži ja kuulaks raadiost „Archereid”, ainsaks kaaslaseks kohutav Michael.”
„Pole neil „Archeritel” häda midagi,” on Camilla nördinud. „Minule „Archerid” meeldivad.”
„Kui sellest saatest saab ainus meelelahutus, siis on asi tõsine, Millie. Elus on palju enamat kui „Archerid”. Kit armastab teatrit ja näitusi. Kas sa tead, et tal on imearmas kunstikogu, mille väikeste originaalmaalide autorid on peaaegu tundmatud tänapäeva kunstnikud? Ta jumaldab lõbusaid koosviibimisi väikeses seltskonnas, kus klatšitakse palju ja juuakse palju, ja kes meist ei armastaks vahel sõpru taga rääkida? Kohutav Michael hakkas vähehaaval tema isiksust hävitama. Mul oli tunne, et ma näen aeglaselt kustuvat küünalt. Agooniat. Kit muidugi teadis seda ja kõhkles, niisiis andsin mina vaid karmil toonil teada, mis on talle parim.”
„Vana hea Kit. Ta on nii usaldav. Temas on naiivsust, justkui polekski ta veel täiskasvanuks saanud. Sellepärast ongi tema seltsis