vastu, kuulutasime me välja kuiva näljastreigi, kuid ikkagi jõime laua all tšifiiri, keeldusime lihtsalt vangla teed joomast. Meil tehti iga päev smonni12. Tuldi koos koeraga, kes leidis tuviskeleti. Ähvardati mööda kambreid laiali peksta. Mind kutsuti ülekuulamisele, küsiti, mis on mu näljastreigi põhjus, ma vastasin, et ei saa aru: „Näljastreik …? Mis näljastreik?”
Tšifiir, tubakas, pajatused. Kui hullemaks ei saa enam minna, ei jää üle muud kui padrata lugusid Gnåstrupist ja Sundholmist. Vestre haiglatiib – unistus! Televiisor, kiosk, libud …
Aga kas seal kongides külmikut polegi? Ha-ha-haa!
Jutusta …! Jutusta …!
Ma jutustasin … Ees oli terve Norra, mäed, serpentiin, õhk, Norra mägede õhk – natur er dramatisk …! det er fantastisk …!13
Jõgi möirgab. Langeb vahutades ühelt kaskaadilt teisele. Danguolė istub kaljul päris järsaku serval. Silitab vetevoogu ja naerab. Juustes on tuhanded, tuhanded piisad ja kõik nad sätendavad ereda päikese käes. Tema kohal on vikerkaar. Mina naeran samuti. Me oleme märjad. Purjus. Ainuüksi juba sellepärast tasus sõita.
Krokenisse sattusime me niipea, kui Tanumis said medõed aru, et minuga pole nalja, ja advokaat pressis peale. Advokaadi võtsin ma ette kohe, kui saime kätte paberid, kus olid ära toodud põgeniku õigused ning mille päris allserva olid pisikeses kirjas lisatud õigusabikontorite telefoninumbrid, ma asusin jalamaid neid läbi helistama … Hakkasin kinni ühest – hääl meeldis: esiteks oli tema baritonis miski, mis sisendas lootust (kostis mingisugust põhjalikkust); teiseks hingas ta torusse sellise osavõtlikkusega, et tundus: ta ei saanud valetada, ei saanud reeta; see oli ausa inimese hääl (kõige kulunumas tähenduses). Kui ma temaga rääkisin, tekkis illusioon, et mind ümbritseb kuulikindel sein. Ma kuulasin teda ja leidsin end olevat Rooma paavsti juures tema klaaskolvis. Esitasin tormakalt oma juhtumi sisu, tegin talle komplimendi, kurtsin: „Mitu päeva ilma rohtudeta, millega ma Taani hullarites viibides nii väga ära harjusin … mul on halb olla …! kuulete …? iga päevaga läheb kehvemaks …! Mul on süda paha … Mind närib hirm … Mul käivad peal paanikahood … vappekülm …” Valjusti, taani keeles, et kuuleksid ka mendid Tanumi kontoris ja saaksid aru: „ … jeg er bange … jeg har panikanfald … jeg er i krise … jeg tænker om selvmord … jeg har det dårligt …osv.”14
Pisut vaiksemalt, et kõlaks usalduslikumalt, teatasin ma advokaadile, et mul on olemas paberid Taani hullarist.
„Suurepärane!” hüüatas ta ja nõudis, et ma teeksin koopiad ja saadaksin kõik paberid, mis mul olemas on; lisas, et rahunegu ma maha; lubas, et helistab ise laagrisse, palub minu eest, ütleb, et mind suunataks väljaspool järjekorda arsti juurde.
„Minge medõe juurde, ta kirjutab teile rohu välja,” ütles ta, „ma helistan, kuhu tarvis, palun teie eest, minge!”
Läksin. Arst nägi mu käsi ja läks näost valgeks.
„Ikke mer …! Ikke mer …!”15
„Det kan jeg ikke love,”16 vastasin mina.
Ta püüdis mind rahustada, silitas mu õlgu, ütles, et suunab kohe parimasse laagrisse.
„Kroken,” ütles ta, „selline eriline laager, vaikne, rahulik. Looduse keskel. Mägedes. Sanatoorium. Ja hulk sarnaste probleemidega inimesi. Seal kantakse teie eest hoolt,” kinnitas ta. „Seal on inimesed, kes tegelevad selliste probleemidega. Spetsialistid!”
„Just see, mis tarvis!” rõõmustasin mina. „Mul ongi vaja spetsialiste! Sanatoorium mägedes – ilus! Me oleme sellest transiidist väsinud.”
Kuid meid ei saadud kohe Krokenisse saata: nagu alati, bürokraatlikud sekeldused. Pandi järjekorda. Krokenis saadi minu kohta teade ning asuti vastuvõtuks valmistuma. Viidi üle teise transiitlaagrisse. See meenutas vanglatsooni. Tõkkepuu, traataed, pajuk, järjekord sinna, järjekord tänna, intervjuule, loendusele, täita paberid, saada ihukate. Söökla, järjekorrad, inimesed vaata et kukuvad muusika saatel ühikaakendest välja. Ripuvad pärdikutena ja nilpsavad keelt. Sorivad näljase pilguga taskutes. Pöetud pead, metsikud näod … Igaühel püksis täid või šanker. Rumeenlased, mustlased, aafriklased, serblased, araablased … Kõik nõuavad midagi, nügivad, vaidlevad, ümisevad, plaksutavad. Rüsinast kuumaks köetud, purjus, vines, jultunud nagu turumüüjad. Me jäime sinna nädalaks toppama. Ühte ühika toapugerikest. Igas koridoris kleebiti end meie külge küsimustega. Muiged, täissülitatud trepimademed … Tõkkepuu, mendid, okastraat ja sees see laat … Kisa, igast küljest ronib kõrvu muusika nagu värvilised lindid … ei, see pole enam mitte muusika, vaid maamärgid, piiritähised: seal on araablaste leelotused, siin serblaste motiivid, kusagilt kostavad aafriklaste tamtammid, India tabla ja nukulikud hääled … ja kõik see viiekordsetes, kangesti hruštšovkasid meenutavates plokkmajades. Sürr, pesueht sürr. „Meil on Vilniuses sarnane rajoon,” ütles Danguolė, „seda kutsutakse Shanghaiks. Keda kõike seal pole! Seal patrullib kolm korda rohkem mente kui kogu ülejäänud linnas. Üksinda ei tasu sinna minna. Bandiidid tulevad peatustes bussi ja röövivad reisijaid sõnadega: rahu, see on kõigest rööv, järjekordne rööv. „Shanghais” on hulgaliselt sihukesi viiekordseid maju. Poleks arvanud, et ka Norras on selliseid.”
Danguolė, ma ei tahtnud, et sa seda kõike näeksid.
Ta itsitas …
Laagrisse ja kõigisse sealsetesse protseduuridesse suhtus ta kui suurde seiklusse. „Nädala võib vastu pidada,” naeratas ta julgustavalt, kuid mind närisid süümekad sellepärast, et ta kuuleb peretubadest kostvat voodite käginat, nende pilkude pärast, mis kleepusid tema tuharate külge. „Aga päriselt,” rääkis ta, „mida on siin sellist, mida ma näinud pole? Kõik on täpselt nii nagu Poola ja Rumeenia filmides!”
Õudne, kui su elu muutub filmiks, pealegi veel selliseks …
Ma helistasin uuesti advokaadile, ta lubas survet avaldada … ning meile tuli järele must Mercedes, viis Krokenisse.
Jah, kui poleks olnud toda advokaati ja arme mu kätel, ei oleks meid kuhugi saadetud, me oleksimegi jäänud sinna ahvipuuri, mentide järelevalve alla; kõigil oli sellest kama, et me saime Norsk Røde Korsilt17 ilusa kirja, kus lauldi: „ …ei garanteeri … kuid oleme valmis läbi vaatama … oleme valmis vastu võtma …”
Mendid ütlesid, et meie kaasus liigub kiirendatud programmiga.
„Noored Baltikumist, ho-hoo! Kaks nädalat, mitte rohkem. Koju, ja võimalikult ruttu,” hõõrusid nad käsi. „Pealegi palusid Taanis varjupaika?! Vahele jäid. Siis sõida tagasi Taani! Taanis on õlu ja tubakas odavamad. Mis sa meie juurde tulid? Arvad, et kui seal ei antud, siis siin antakse? Sama süsteem ju: Punane Rist on igal pool ühesugune – punast värvi, skjønner du18? Või veel parem: otseteed Rootsi! Milleks oodata? Sõitke kohe Rootsi! Praami peale ja Rootsi! Ja sealt koju! Ha-ha-haa!!!”
Nad olid valmis mind kokku pakkima ja ära saatma. Et mitte maksta, mitte toita, mitte pesta, ei mingeid kulusid. Me ei saanud isegi deklaratsioonile viidata. Mis deklaratsioon, kui Baltikumis on demokraatia! Meid ei võetud kuulda. Maagiline sõna – Baltikum. Baltikumis pole probleeme ega saagi olla. Baltikumist pole põgenikke ega saagi olla. Baltikumis on isegi parem kui Skandinaavias! Kõik norrakad unistavad Baltikumi kolimisest, mõne tööl käiva vene või leedu eide külje alla pugemisest: tema tissi all on kindel nagu vanajumala selja taga! Kui poleks olnud advokaati, kes kõik paika pani, oleks meid kohe maha kantud.
Kuid see kõik oli nii ehk naa mõttetu …
Mind painas algusest peale tunne, et see on lootusetu ettevõtmine (ma koguni keeldusin talveriideid võtmast: milleks, kui meid varsti maha kantakse?). Loll idee. Seda enam, et see lähtus onult.