Miles Baziga peaaegu kümme aastat tagasi, Dendarii Palgasõdurite sünni ajal esimest korda kohtus, oli see ligi kolmekümneaastane pikk, kõhn, tumedate juustega, pinges ja rõõmutu mees. Tollal koosnesid Dendariid ainult Milesist, tema ihukaitsjast, kes oli barraiar, ihukaitsja tütrest, prügimäele määratud vanast kaubalaevast, sellesama laeva enesetapjalikult masenduses piloodist ning tobedast plaanist, kuidas relvadesmugeldamisega kiiresti rikkaks saada. Miles võttis lord Vorkosiganina Bazilt truudusevande veel enne, kui admiral Naismith üldse välja mõeldi. Nüüd, peaaegu neljakümnesena, oli Baz täpselt sama kõhn, tumedaid juukseid oli tal pisut vähem ja ta oli sama vaikne, kuid rahulikult enesekindel. Milesile meenutas ta haigrut, kes kõnnib järve kaldavees keset pilliroogu, seisab mõnikord tükk aega paigaletardunult ja liigutab end väga läbimõeldult, energiasäästlikult.
Nagu lubatud, tuli Elena Bothari-Jesek juba õige varsti ning seadis end oma insenerist mehe kõrval istuma. Kuna mõlemad täitsid töökohustusi, piirdusid nad taaskohtumisel naeratusega ja kiire käte puudutusega laua all. Elenal jätkus üks naeratus ka Milesile. Temale naeratas ta teisena.
Kõigist Milesi saladustesse pühendatud dendariidest, kes teadsid teda kui leitnant lord Vorkosiganit, oli Elena kindlasti pühendatud tema saladustesse kõige sügavamalt. Elena isa, kadunud seersant Bothari, oli olnud Milesi sündimisest saadik tema truudusevande andnud sõdur ja ihukaitsja. Üheealised Miles ja Elena kasvasid põhimõtteliselt koos, kuna krahvinna Vorkosigan võttis emata tüdruku armastavalt oma tiiva alla. Elena tundis nii admiral Naismithi, lord Vorkosiganit kui ka lihtsalt Milesi nii põhjalikult, kui võimalik – võib-olla kõige põhjalikumalt terves universumis.
Ja ta otsustas abielluda Baz Jesekiga, mitte Milesiga… Milesil oli kuidagi lohutav ja ka mõistlik mõelda, nagu oleks Elena tema õde. Tema kasuõde Elena ju peaaegu oligi. Ta oli sama pikk kui tema mees, lühikeste eebenimustade juustega ja kahvatu elevandiluukarva nahaga. Elena kullilikes näojoontes oli ikka veel näha kajasid vene hurda näoga seersant Botharist, kuid mingi geneetiline alkeemia oli Bothari sünge inetuse Elena kuldseks iluks muutnud. Elena, pagan võtaks, ma armastan sind ikkaveel… Miles katkestas selle mõtte otsekohe. Tal on nüüd ju Quinn. Vähemalt on Quinn sellel poolel temast, mida kutsutakse admiral Naismithiks.
Elena kui dendarii ohvitser oli Milesi üks suurimaid saavutusi. Miles oli näinud, kuidas Elena kasvas ning muutus häbelikust, vihasest, tasakaalutust tüdrukust, kes Barrayaril ei tohtinud oma soo pärast sõjaväkke astuda, algul rühmajuhiks, siis salaagendiks, siis staabiohvitseriks ja lõpuks laevakapteniks. Pensionile läinud kommodoor Tung ütles kunagi, et Elena on tema paremuselt teine õpilane läbi aegade. Miles mõistatas vahel, kuivõrd on see, et ta Dendarii Palgasõdurite eest endiselt hoolitseb, seotud Keiserliku Julgeoleku teenimisega, kui suur osa sellest on lihtsalt tema paljutahulise – või killustunud – isiksuse väga kahtlase külje ihade rahuldamine ja kui suur osa sellest on salajane kingitus Elena Botharile. Bothari-Jesekile. Hoovad ajaloo suurte sündmuste taga võivad tõesti olla väga hämarad.
„„Arielilt” pole ikka veel midagi kuulda,” alustas Miles sissejuhatuseta – nende inimeste ees polnud mingeid formaalsusi vaja. Nad kõik kuulusid talle lähimate isikute hulka, ta oleks julgenud nende ees kõik oma mõtted välja öelda. Ta tundis, kuidas meel rahuneb ning admiral Naismith ja lord Vorkosigan jälle kokku sulavad. Ta võis vahel isegi unustada Naismithi beeta veniva aktsendi ning lasta vandesõnadesse barraiari kurguhäälikuid. Ja ta oli üsna kindel, et vandesõnad selle koosoleku ajal tulevad. „Ma tahan neile järele minna.”
Quinn põristas korra küüntega lauale. „Ma arvasingi nii. Kas siis on võimalik, et sedasama arvab ka väike Mark? Ta on sind ju uurinud. Ta tunneb sind. Kas see võib olla lõks? Ära unusta, kuidas ta su eelmisel korral sisse vedas.”
Miles võpatas. „See on mul meeles. Ka minul käis peast läbi võimalus, et see on mingi trikk. See on üks põhjus, miks ma juba kakskümmend tundi tagasi neile järele ei läinud.” Kohe pärast piinlikku täiskoosolekut, mis kiiruga laiali saadeti. Siis oli Milesil küll tahtmine kohapeal vennatapp toime panna. „Oletades, nagu tundub mõistlik, et Bel läks alguses õnge – miks ei oleks pidanud minema, kõik teised ju läksid –, on Markil olnud vahepeal võimalus libastuda ja Belil aru saada, kes ta tegelikult on. Kuid sellisel juhul oleks „Ariel” pidanud ju minu korralduse peale tagasi tulema.”
„Mark mängib sind hirmus hästi,” märkis Quinn, isikliku kogemuse põhjal. „Igatahes kaks aastat tagasi mängis. Kui teisikust ei tea, on ta täpselt nagu sina halvematel päevadel. Tema väljanägemine on täpselt samasugune.”
„Aga Bel ju teab teisikust,” pistis Elena.
„Jah,” nõustus Miles. „Nii et võib-olla Bel ei läinudki õnge. Võib-olla visati Bel kosmosse.”
„Markil läheb laeva juhtimiseks vaja selle meeskonda – või vähemalt mingit meeskonda,” lausus Baz. „Kuid tal võis teine meeskond juba ootel olla.”
„Kui ta kavandas sellist selget laevaröövi ja tapmist, poleks ta ilmselt pardale võtnud dendarii rünnakrühmlasi, kes seda takistaksid.” Mõnikord on kaine mõistus väga rahustav. Mõnikord. Miles hingas korra sügavalt. „Aga võib-olla meelitati Bel üle.”
Baz kergitas kulme, Quinn aga pani parema käe väikese sõrme küüne hammaste vahele, kuid ei surunud hambaid veel kokku.
„Kuidas ta üle meelitati?” heitis Elena. „Igatahes mitte rahaga.” Tema suu venis muigele. „Kas sa arvad, et Bel, kes on proovinud sind nii kaua võrgutada, andis viimaks alla ja jahib nüüd originaalile kõige lähemat asja?”
„See pole naljakas!” nähvas Miles. Baz muutis kahtlase turtsatuse hoolikaks köhatuseks ning vaatas algul Milesile ükskõikselt otsa, kuid siis ei suutnud end enam tagasi hoida ja hakkas kõkutama.
„Igatahes on see juba vana nali,” tunnistas Miles väsinult. „Aga kõik sõltub sellest, mis Markil Jackson’s Whole’il plaanis on. Selline… pagan küll, otsene orjus, mida Jacksoni kehavalmistajad harrastavad, puudutab Beli progressiivset beetalase hinge sügavalt. Kui Markil on kavas oma kunagisele koduplaneedile väike mõlk lüüa, võib tal õnnestuda Bel lihtsalt nõusse rääkida.”
„Lüüa mõlk meie laevastiku alusega?” tähendas Baz.
„See… meenutab tõesti juba mässu,” nõustus Miles vastumeelselt.
„Aga ma ei esita süüdistust, ma lihtsalt oletan. Üritan kõigi võimalustega arvestada.”
„Sellisel juhul: kas on võimalik, et Marki sihtkohaks polegi Jackson’s Whole?” küsis Baz. „Jacksoni kohalikust kosmoseruumist pääseb hüppelaevaga nelja kohta. Võib-olla sõidab „Ariel” sealt lihtsalt läbi?”
„Füüsiliselt on see võimalik,” ütles Miles. „Aga psühholoogiliselt… Mina olen Marki samuti uurinud. Ja kuigi ma ei saa öelda, et ma tunnen teda, tean ma, et Jackson’s Whole’il on tema mõtetes suur osa. Seda ütleb ainult minu sisetunne, aga see sisetunne on tugev.” Nagu koledate seedehäirete puhul.
„Kuidas siis Markil meid nüüd üllatada õnnestus?” küsis Elena. „Mina sain aru, et Julgeolek hoiab tal silma peal.”
„Hoiabki. Ma saan Illyani osakonnast regulaarselt ettekandeid,” vastas Miles. „Viimase ettekande järgi, mida ma lugesin Julgeoleku peakorteris vähem kui kolme nädala eest, oli Mark alles Maal. Asi on selles neetud ajanihkes. Kui Mark lahkus Maalt näiteks kolm-neli nädalat tagasi, siis on see ettekanne alles teel Maalt Illyani lauale Barrayaril ja sealt edasi minu juurde. Ma võin beeta dollarite peale kihla vedada, et mõne päeva pärast saame peakorterist kodeeritud sõnumi, kus meid hoiatatakse täiesti tõsiselt, et Mark on Julgeolekul silmist kadunud. Järjekordselt.”
„Järjekordselt?” imestas Elena. „Kas ta on siis varem ka neil silmist kadunud?”
„Paar korda on. Õieti kolm.” Miles kõhkles natuke. „Asi on nii, et ma olen üritanud temaga ise ühendust võtta – viimase kahe aasta jooksul kolm korda. Ma pakkusin, et ta võiks redust välja tulla ja Barrayaril käia, või siis vähemalt minuga kokku saada. Iga kord sattus ta paanikasse, läks põranda