ma peaksin neid takistama, härra admiral?” Naise hääl oli terav.
„Uimastuspüstoliga,” pakkus ta nõutult. „Oota! Ära neid uimasta, kes rõdu küljes ripuvad, oota, kuni nad maapinnale jõuavad.”
„Ma ei saa võib-olla nii täpselt lasta.”
„Tee, mis suudad.” Ta lõpetas side ja leidis uuesti üles Taura kanali. „Mida te tahtsite, seersant?”
„Tulge ja rääkige selle hullu tüdrukuga. Kui üldse keegi suudab talle augu pähe rääkida, siis teie.”
„Siin… pole ka asjad päris kontrolli all.”
Thorne pööritas silmi. Kinnipüütud poiss tagus paljaste kandadega dendarii rünnakrühmlasele vastu sääri. Thorne seadis oma uimastuspüstoli kõige nõrgema võimsuse peale ja surus korraks vastu viskleva poisi kaela. Poiss tõmbles korra ja vajus lõdvemalt rippuma. Ähmaste ja hullunud silmadega poiss jäi teadvusele ja hakkas nutma.
Teda haaras argushoog ja ta ütles Thorne’ile: „Kogu nad kokku. Kuidas ainult saad. Mina lähen seersant Taurale appi.”
„Mine-mine!” urises Thorne selgelt vastuhakkaval toonil. Hermafrodiit pöördus ja kutsus oma mehed kokku. „Sina ja sina, minge sinna… teie minge sinnapoole. Võtke uksed maha…”
Ta taandus häbiga, saatjaks puruneva plastiku ragin.
Üleval oli vaiksem. Tüdrukuid oli ka vähem kui poisse – selline ebaproportsionaalsus oli valitsenud ka siis, kui ta ise siin elas. Ta oli sageli mõistatanud, miks tüdrukuid vähem on. Ta astus üle turske naisturvatöötaja uimastatud keha ning läks kiivri projitseeritud vidikaardi järgi seersant Taura juurde.
Seal istus kümmekond tüdrukut maas, jalad ristis, käed kuklal, ühe dendarii uimstuspüstol hoidis neid hirmu all. Tüdrukute magamispluusid ja lühikesed püksid olid roosast siidist, muidu aga täpselt samasugused kui poistel. Nad olid hirmul, kuid nad olid vähemalt vait. Ta astus kõrvalruumi ning leidis sealt Taura ja teise naisrünnakrühmlase, nende vastas istus aga pikka kasvu euraasia tüdruk-naine komkonsooli taga, käed vihaselt vaheliti. Seal, kus oleks pidanud olema vidiplaat, oli hiljutisest plasmalasust jäänud suitsev, kuum auk.
Tüdruku pea pöördus, nii et pikad mustad juuksed lehvisid, ta vaatas algul Taurat, siis teda ja siis jälle Taurat. „Heldene aeg, milline tsirkus!” Tema hääl meenutas põlglikku piitsahoopi.
„Ta keeldub paigalt liikumast,” ütles Taura. Tema hääl oli kummaliselt murelik.
„Tüdruk…” Ta noogutas põgusalt. „Sa oled kadunud, kui siia jääd. Sa oled kloon. Sinu eellane varastab su keha. Sinu aju võetakse välja ja hävitatakse. Võib-olla juba varsti.”
„Ma tean seda,” heitis tüdruk põlastavalt, nagu räägiks soniva debiilikuga.
„Mida?” Tal vajus suu lahti.
„Ma tean seda. Ma kuuletun täielikult oma saatusele. Minu emandal on seda vaja. Mina teenin oma emandat kõiges.” Tüdruku lõug kerkis ja tema silmisse ilmus unelev, äraolev, jumaldav pilk – aga mida või keda ta jumaldab?
„Tal õnnestus Maja turvakeskusesse helistada,” teatas Taura kangelt ja osutas peaga suitseva holovidi poole. „Ta kirjeldas meid, meie varustust… ta teatas neile isegi, palju ta arvab meid olevat.”
„Te ei suuda mind minu emandast lahutada,” kinnitas tüdruk ning noogutas jahedalt. „Valvurid saavad teist jagu ja päästavad mu. Ma olen väga oluline.”
Kuidas pagana moodi bharaputralased selle tüdruku pea pahupidi keerasid? Ja kas tal õnnestuks see vähem kui poole minutiga jälle õigetpidi saada? Vaevalt küll. „Seersant…” Ta hingas sügavalt sisse ning ütles siis peene, pooloimetu häälega, nagu ohates: „Uimastage ta.”
Tüdruk üritas eest põigata, kuid seersandi refleksid töötasid välgukiirusel. Uimastuslask tabas tüdrukut hüppe pealt täpselt silmade vahele. Taura hüppas üle komkonsooli ja püüdis tüdruku kinni, enne kui selle pea jõudis põrandat tabada.
„Kas kõik on siin?” küsis ta.
„Vähemalt kaks pääsesid tagatrepist minema, enne kui me selle blokeerisime,” kandis Taura kulmu kortsutades ette.
„Nad uimastatakse, kui nad üritavad hoonest välja pääseda,” rahustas ta seersanti.
„Aga mis siis, kui nad peidavad end alumisele korrusele? Nende ülesotsimine võtab aega.” Taura kollakaspruunid silmad vaatasid korraks kõrvale, kiivri kronoekraanile. „Me peaksime praegu juba tagasi süstiku poole minema.”
„Üks hetk.” Ta lappas usinalt komlingikanaleid, kuni sai jälle Thorne’i kätte. Taustal karjus keegi vaevukuuldavalt: „Ah sa närukael! Igavene…”
„Mis on?” nähvas Thorne vihaselt. „Kas saite tüdrukud kokku kogutud?”
„Me pidime ühe uimastama. Taura saab teda kanda. Kas sa said juba teada, palju neid olema peab?”
„Jah, ühest komkonsoolist kasvataja toas – siin peaks olema kolmkümmend kaheksa poissi ja kuusteist tüdrukut. Neli poissi on puudu, ilmselt ronisid nad mööda rõdusid alla. Phillipi sai kolm tükki kätte, aga neljandat ta ei märganud. Kuidas seal on?”
„Seersant Taura ütles, et kaks tüdrukut läksid tagatrepist alla. Hoia silmad lahti, äkki näed.” Ta tõstis pilgu ja kiikas oma kiivrivisiirist läbi – seal sähvisid andmed nagu virmalised. „Kapten Thorne ütleb, et siin peaks olema kuusteist tükki.”
Taura pistis pea ukse vahelt koridori, liigutas tummalt huuli, tõmbas siis pea tagasi ja lausus uimastatud tüdrukut põrnitsedes. „Üks on ikka veel puudu. Kesterton, tee siin korrusel väike tiir, vaata kappidesse ja voodite alla.”
„Selge, seersant.” Rünnakrühmlane jooksis käsku täitma.
Tema läks järele, Thorne’i hääl kuularites tagant kihutamas: „Liigutage seal ülemisel korrusel! Me pidime kähku sisse murdma, võtma, mis vaja, ja jalga laskma, mäletate? Meil pole aega hulkuma läinud kloone kokku ajada!”
„Oota, pagan küll!”
Kolmandas toas kummardus naisdendarii, et ühe voodi alla vaadata, ja hüüatas: „Haa! Leidsin üles, seersant!” Ta haaras põtkivatest jalgadest ja tõmbas. Tema saak libises välja, see oli lühike tüdruk-naine roosa hõlmikpluusi ja lühikeste pükstega. Tüdruk tõi kuuldavale vaikseid abituid helisid, ta oli ahastuses, tal polnud lootustki, et tema hüüded abi tooksid. Peas oli tal plaatinablondide lokkide kosk, kuid kõige silmatorkavam tema juures oli jahmatav rinnapartii, tohutud kopsakad pallid, mis pingutasid tema pluusi roosat siidi ja ei mahtunud selle sisse ära. Ta ajas end põlvedele, toetus kannikatega kandadele ning toetas ja mudis närviliselt rindade rasket liha, justkui poleks ta veel harjunud, et see seal on, justkui oleks ta ikka veel rabatud.
Kümneaastane. Kurat küll. Välja nägi tüdruk kahekümnene. Ja rindade selline koletislik hüpertroofia ei saanud olla loomulik. Ilmselt oli tema eellane ja Bharaputra klient tellinud enne tema keha ülevõtmist selle kujundamise. See oli loogiline – las operatsiooni- ja ainevahetusprobleemide pärast kannatab kloon. Imepeenike piht, laiad puusad… tüdruku liialdatud ja küps naiselikkus pani mõtlema, kas ta pole ehk soomuutja tellimus. See oli peaaegu kindel. Ja kindlasti pidi tema siirdamisjärjekord jõudma kätte õige pea.
„Ei, minge minema!” nuuksus tüdruk. „Minge minema, jätke mind rahule… ema tuleb mulle järele. Ema tuleb mulle homme järele! Minge ära, jätke mind rahule, ma saan homme emaga kokku…”
See nutmine ja tema tõusev ja langev… büst ajavad mu varsti hulluks. „Uimastage see ka,” kähistas ta. Nad peavad siis teda ka kandma, aga vähemalt ei pea nad tema hädaldamist kuulama.
Rünnakrühmlase nägu õhetas, tüdruku groteskne keha lummas ka tema pilku, tal oli piinlik seda vaadata. „Vaene laps,” sosistas ta ja lõpetas uimastuspüstoli kerge puudutusega tema piinad. Tüdruk vajus ettepoole ja jäi põrandal küljetsi