Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

istusid nüüd rahulikult tema jalge juures ja nägid äärmiselt süütud välja.

      „Jude Warren, see ameeriklane.”

      „Tere tulemast Helfordi.” Mark hakkas mööda teed edasi minema ja koerad järgnesid talle.

      „Tänan.” Mul ei jäänud eriti muud üle kui temaga ühte sammu liikuma hakata. Oli selge, et ta tundis neid koeri hästi ja temaga oli koerte käitumine kohe hoopis parem. „Kuhu te nende kahega siis teel olete?” Ta vaatas paharettide poole.

      „Frenchman’s Creeki.”

      „See neile meeldib.”

      „Kindlasti meeldib! Ma ei kutsunud neid kaasa, nad ise tulid.”

      „No ma ei saa neid süüdistada – ikkagi jalutuskäik kauni naisega ühes maailma kõige romantilisemas paigas.” Ta heitis mulle silmanurgast pilgu ja ma taganesin. Mees nägi üsna hea välja, tal olid laiad õlad ja soe naeratus. Aga ma ei tahtnud ennast siduda ühegi mehega, ükskõik kui külgetõmbav ta ka poleks.

      „Veab neil, te olete tervenisti nende päralt.”

      Naeratasin, aga ma ei kavatsenud seda mängu kaasa teha. „Aitäh abi eest.”

      „Teine kordki.” Ta lehvitas ja astus siis Shipwright’s Armsi. Enne kui uks sulgus, kostis seest hääli. Õieti ümbrust märkamata jalutasin edasi, püüdes mitte mõelda üksindusest. Koerad polnud sugugi rahul, et jätsin jalutuskäigu lühikeseks ja läksin tagasi, et lõpetada kiri tädi Agnesele.

      Seitse

      Kell oli kaheksa hommikul, Helen polnud veel tulnud ja seega oli köök minu päralt. Kui olin vee keema pannud, avasin tagaukse ja hingasin sisse niisket hommikuõhku. Kuigi jõe põhjakaldal oli selge, rippus jõe kohal udu, mis täitis oru ja roomas selle nõlvu mööda üles minu juurde köögiviljaaeda. Udu hägustas hoonete piirjooned ja aeg jäi seisma. Koos kostma hakkava linnulauluga näis kõik müstiline. Veekannu kõlksatus lõhkus lummuse. Udulaamad liikusid lainetena üle terrassi. Jaheda hommiku ilus oli mu nahal tunne, justkui puudutaks seda miski. Värisesin.

      Kohvitass käes, läksin Petroci kabinetti. Rahulolevalt nägin kolme jala laiust rada ukse juurest kirjutuslauani ja edasi klaasukseni. Kui ma seda lagedaks tegin, oli mulle silma hakanud üht-teist mõisa ajaloost: aed Yorkshire’is, majapidamisaruanded Devoni maamaja kohta ja mõned märkmed Helfordi jõest kirjutatava raamatu tarvis. Seal oli ka katalooge oksjonile läinud ehete kohta ja märkmed, millise hinnaga need olid müüdud.

      Enne kui ma jõudsin süveneda mingisse uurimisteemasse, oli see läinud ja olin jäetud pika ninaga. Algul see ärritas mind, aga tasapisi hakkas mulle tunduma, et saan Petroci mõtteviisist aru ja selle kirjeldamiseks sobis üsna hästi sõna ,,harakas”. Ta võis ju hüpata ühe särava projekti juurest teise juurde, aga minus äratasid aukartust tema selge taip ja sõnaosavus. See viimane ei viinud mind mitte üksnes ajas tagasi, vaid kandis ka kogu Euroopa aedadesse. Aga oli selge, et Petroci tõeline kirg on Pengarrock ja Helfordi jõgi.

      Sellest, mida ma senini näinud olin, sain aru, et Petrocil on piisavalt infot ja fotosid, et avada aiaajaloo-alane raamatukogu. Tal oli ka raamatuid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Pidin lähemalt uurima, miks ma neid varem näinud ei olnud ja miks need olid välja jäetud varasematest kogudest ja kasutatud kirjanduse nimekirjadest.

      Aknale nõjatudes vaatasin, kuidas kalurid vähinattasid välja võtsid. Udu polnud veel hajunud, kuid oli muutunud hõredamaks. Päike põletab selle varsti läbi ja tuleb järjekordne kõrvetavalt kuum päev. No vähemalt selle maanurga jaoks.

      Enne tööle asumist läksin maja esimesele korrusele. Piljardituppa astudes vaatasin Petroci segadust – ei, tema tööd. Seal oligi kabinetist kadunud päevaraamat. See lebas avatult.

      Nartsissid on valmis korjamiseks ja korjajad on kohal. Loodan, jõuame õigel ajal.

      Kui ma vaatasin jõge mööda alla, siis seal ta oligi, muutumatu.

      Taganesin. See oli liiga isiklik. Panin ukse kinni ja vaatasin mööda koridori edasi, seal oli kabeli uks kutsuvalt avatud. 15. sajandil oli elu siin kindlasti keeruline, sest Pengarrock asub nii üksildases kohas. Isolatsioon oli nii õnnistus kui ka needus. Isegi tänapäeval, kui on olemas lennukid, rongid ja autod, on Pengarrock ikka kõigest väga kaugel.

      Laes tiirutas lambi ümber liblikas. Selle valged tiivad sulasid lae süvenditega peaaegu kokku. Lagi oli kaunistatud lilledega ja liblikas otsis neist süüa. Liblikal oli tarvis siit pääseda. Tegin külgakna ülevalt lahti, lootes, et ta lendab värske õhu poole.

      Nii palju ajalugu ühes kohas koos ja seda kohta oli algusest peale nii vähe muudetud. Nõjatusin vastu seina. Liblikas lendas ühelt valguskiirelt teisele ja otsis tõelist lille. Kas see oli tõesti puhastustulest väljapääsu otsiv hing, nagu ütlevad iirlased? Pöörasin pilgu liblikalt ja ütlesin palve siin lõksus oleva hinge eest.

      Oli olemas palju hullemaid paiku kui Pengarrock, kuhu kinni jääda. Aga kuidas olid lood taeva ja põrguga? Mõtlesin Rose’ile ja sellele, kuidas ta meilt liiga ruttu ära võeti. Pühapäevakoolis rääkis õpetaja, et põrgu on koht, kus saab oma lähedasi näha, kuid pole enam kunagi võimalik nendega rääkida ega neid puudutada. Mulle öeldi, et Rose on taevariigis ja seal jumala juures õnnelik. Aga iga päev ilma temata oli mahajääjatele omamoodi põrgu.

      Telefon helises, ma jooksin kabelist välja ja võtsin hallis toru. „Pengarrock.”

      „Kuidas läheb?” Isegi nii varasel tunnil kõlas Barbara hääl reipalt.

      „Pole viga. Aga sul endal?” Tõstsin pilgu Imogeni portreele ja mõtlesin taas, mis küll temaga oli juhtunud.

      „Lobisesin just Jane’iga.”

      „Oih.” Läksin teisele poole lauda.

      „Ära ohi siin midagi. Ta küsis sinu kohta.”

      „See üllatab mind. Ma olen mitu sõnumit jätnud, aga pole temast midagi kuulnud.”

      „Mis teie vahel juhtus?”

      „Kas ta ei öelnud?” Peatusin ja vaatasin trepi kohal olevast suurest aknast üles sinitaevasse.

      „Ei.”

      Vajusin alumisele astmele istuma.

      „Judith.”

      „Palun ära nimeta mind niimoodi.”

      „See on ju sinu nimi.”

      „Ma tean, aga see ei tähenda veel, et see mulle meeldiks.” Kirtsutasin nina.

      „Sina eelistad tuletist Pühast Juudast.”

      „No seda pühakut võibki meil tarvis minna, kui sa arvad, et me saame emaga ära leppida.”

      „Miski pole võimatu. Helista talle.”

      Tõusin püsti. „Ma olen ju helistanud.”

      „Proovi veel.”

      „Jah.” Ma ohkasin. „Kuidas sul läheb?”

      Barbara kõkutas naerda. „Sain vihjest aru. Sa ei taha sellest rääkida, aga küll sa mingil hetkel hakkad. Sa ei saa ju Cornwalli peitu jäädagi.”