/title>
Joshua Poldark suri 1783. aasta märtsis. Sama aasta veebruaris, tundes lõppu lähenemas, oli ta saatnud sõna vennale, kes elas Trenwithis.
Ühel külmal hallil õhtupoolikul lentsis Charles oma suure kimli seljas kohale ja Prudie Paynter, paks, hõredate juuste ja morni näoga, juhatas ta sedamaid magamistuppa, kus lebas suures kappvoodis patjade najale üles upitatud Joshua. Charles heitis oma väikeste vesiste siniste silmadega pahakspaneva pilgu toas valitsevale korralagedusele ja mustusele, kergitas siis kuuesabasid ning vajus korvtooli, mis tema raskuse all kägises.
„Nõndaks, Joshua.”
„Nõndaks, Charles.”
„Lood on täbarad.”
„Täbarad jah.”
„Millal sa siis jälle jalule tõused?”
„Kes seda teab. Kisub vist ikka rohkem kirikaia poole.”
Charles ajas alahuule torusse. Ta oleks selle märkuse põlglikult tagasi lükanud, kui tema kõrva poleks puutunud teistsugused jutud. Ta luksatas kergelt – ratsutamine mõjus talle viimasel ajal ikka niiviisi – ja tõttas südamlikult lohutama.
„Tühi lora, vanapoiss. Podagra pole veel kedagi hauda viinud. Kui tõbi pähe tõuseb – vaat see on ohtlik.”
„Choake räägib midagi muud: tema jutu järgi on paistetusel teine põhjus. Esimest korda olen hakanud kahtlustama, kas pole sel vanal kõlupeal ükskord ometi õigus. Ehkki, jumal olgu tunnistajaks, õigupoolest peaksid siin lamama hoopis sina, sest oled minust poole kerekam.”
Charles langetas pilgu ja uuris oma kummuvat kõhtu, mida kattis lõuani kinninööbitud must tikitud vest.
„Minul on tervisest pakatav ihu. Keskikka jõudes võtab iga mees natuke juurde. Niisugune taputeivas nagu nõbu William-Alfred ma küll olla ei tahaks.”
Joshua kergitas irooniliselt kulmu, aga ei öelnud midagi ja mõnda aega valitses vaikus. Vendadel polnud juba aastaid olnud teineteisele kuigi palju öelda ning sellel kohtumisel, mis pidi jääma viimaseks, oli raske rääkida tühjast-tähjast. Vanem ja jõukam Charles – tema oli pärinud suguvõsa maja ja maad ning ühtlasi suurema osa kaevandusaktsiaid –, perekonnapea ja krahvkonnas austatud isik, polnud kunagi suutnud päriselt eemale tõrjuda kahtlust, et noorem vend põlgab teda. Joshua oli alati olnud otsekui terav okas tema ihus. Joshua polnud iial vaevunud tegema seda, mida temalt oodati: valima vaimuliku- või sõjaväelaseameti ning laskma Charlesil omatahtsi piirkonna asjade üle otsustada.
Ei saanud öelda, nagu oleks Charles iga väikest üleastumist pahaks pannud, aga kusagilt jooksis piir ja Joshua oli sellest üle astunud. Mis siis, et viimastel aastatel oli vend ennast paremini ülal pidanud – vanu solvumisi see heaks ei teinud.
Mis Joshuasse puutus, siis temal, küünilise meelelaadi ja väheste illusioonidega mehel, polnud ei elule ega vennalegi õieti midagi ette heita. Ühest oli ta võtnud kõik, mis võtta andis, ja teist oli ta eiranud. Ning kui Charles nüüd sõnas: „Kuule, vennas, sa oled alles noor mees. Kaks aastat minust noorem ja mina olen terve kui purikas. Hõkk!”, oli Joshua vastuses rohkem kui terake tõtt.
Ta kostis: „Meie vanusevahe võib küll olla kaks aastat, aga sina oled elanud poole aeglasemalt.”
Charles lutsis jalutuskepi eebenipuust otsa ja laskis pilgul raskete laugude alt ringi käia. „Selle pagana sõja tagajärgi saame veel kaua tunda. Hinnad muudkui kerkivad. Nisubuššel maksab juba seitse-kaheksa šillingit. Võinael on üheksa penni. Vasega võiks ju olla sama lugu. Plaanime hakata Grambleris kaevandama uuel tasandil. Kaheksakümne sülla sügavusel. Võib-olla teeb see kulutused tasa, ehkki ma kahtlen selles. Kuidas sul tänavu oma väljadel läks?”
„Sõjast ma sinuga õigupoolest rääkida tahtsingi,” ütles Joshua ja upitas end hingeldades patjade najal pisut kõrgemale. „Nüüd ei tohiks minna enam üle paari kuu, kuni jõustub vaherahu. Siis tuleb Ross koju, aga mind ei pruugi enam olla siin teda vastu võtmas. Sina oled mu vend, ehkki me ei ole kunagi teab mis hästi läbi saanud. Tahan sulle rääkida, mis seisus asjad on, ning jätta sind nende eest hoolt kandma, kuni Ross tagasi jõuab.”
Charles võttis kepiotsa suust ja naeratas ebalevalt. Tal oli niisugune nägu, nagu oleks talt laenu küsitud.
„Tead, mul on kaunis kiire.”
„Ma ei pea sind kaua kinni. Ega mul olegi õieti midagi pärandada. Mu testament on sinu kõrval laual. Loe läbi, kui viitsid. Originaal on Pearce’i käes.”
Charles sobras kohmaka punsunud käega enda taga kipakal kolmejalgsel laual ringi ja võttis sealt pärgamendilehe.
„Millal sa temast viimati kuulsid?” küsis ta. „Mis saab siis, kui ta ei peakski tagasi tulema?”
„Siis läheb koht Verityle. Müü see maha, kui ostjaid leidub: midagi peaks selle eest ikka saama. Testamendis on kõik kirjas. Verityle lähevad ka minu Grambleri aktsiad, sest pärast seda kui Ross ära läks, on tema sinu perest ainus, kes siin on käinud.” Joshua pühkis määrdunud rätikuga nina. „Aga Ross tuleb tagasi. Ma olen saanud temalt pärast lahingutegevuse lõppu teateid.”
„Ega ohud sellega veel läbi ole.”
„Süda ütleb mulle,” vastas Joshua. „Sisetunne. Tahad, veame kihla? Kui jälle kokku saame, õiendame ära. Mingi raha peaks teises ilmas ka maksma.”
Charles uuris uuesti venna kõhna kortsulist palet, mis oli kord olnud nii nägus. Teadmine, et Joshua ei soovi temalt midagi enamat, tuli kergendusena, aga ta ei minetanud veel ettevaatust. Heita surivoodilgi nii lugupidamatult nalja tundus talle sündsusetu ja kerglane.
„Nõbu William-Alfred käis meil ühel päeval külas. Küsis sinu järele ka.”
Joshua krimpsutas nägu.
„Rääkisin talle, kui haige sa oled,” jätkas Charles. „Ta mainis, et kui sulle on vastumeelt kutsuda kohale reverend Odgers, sooviksid ehk vastu võtta vaimset lohutust oma suguvõsa liikmelt.”
„Selle all mõtles ta muidugi iseennast.”
„Nojah, pärast Betty abikaasa surma on tema ju meie peres ainus vaimulik.”
„Ei taha ma neist ühtegi,” ütles Joshua. „Ehkki kindlasti tuli tema pakkumine heast südamest. Aga kas ta tõesti arvas, et kui peaksin tundma tungi patte pihtida, siis usaldan oma saladused mõnele pereliikmele? Ei, ma räägiksin pigem Odgersiga, olgu ta pealegi poolnälginud kirikurott. Aga ei taha ma neist ühtegi näha.”
„Kui peaksid ümber mõtlema,” lausus Charles, „saada siis Judiga sõna. Hõkk!”
Joshua mühatas. „Eks varsti ole näha. Aga kui nende jutluste ja palvete taga ongi midagi, siis miks peaksin neid nüüd veel kohale kutsuma? Olen elanud oma elu ja – jumala eest – tundnud sellest rõõmu! Pole põhjust hakata tagantjärele vesistama. Ma ei haletse ennast ega taha ka kellegi teise haletsust. Võtan vastu kõik, mis mulle on määratud. Ongi kogu lugu.”
Tuppa sugenes vaikus. Oli kuulda, kuidas tuul katusel vihistab ja kiviseintes undab.
„Mul on aeg minema hakata,” ütles Charles. „Need Paynterid lasevad su kohal täitsa käest minna. Miks sa ei otsi siia kedagi usaldusväärsemat?”
„Olen juba liiga vana, et hakata hobuseid vahetama. Jäägu see Rossi hooleks. Küll tema siin varsti asjad joonde ajab.”
Charles röhatas umbusklikult. Tal ei olnud Rossi võimetesse usku.
„Ross on praegu New Yorgis,” sõnas Joshua. „Koos garnisoniga. Tema haav on juba täielikult paranenud. Hea, et ta Yorktowni piiramisest pääses. Kapteni auastmes nüüd ja puha. Ikka 62. jalaväerügemendis. Ei tea, kuhu ma tema kirja torkasin, muidu näitaksin sulle.”
„Francisest on olnud mulle viimasel ajal palju abi,” ütles Charles. „Küllap oleks Rossist sullegi olnud, püsinuks ta ainult kodus, selle asemel et prantslaste ja kolonistidega ringi mehkeldada.”
„Mul oli veel üks asi,” lausus Joshua. „On sulle puutunud viimasel ajal silma või kõrva midagi Elizabeth Chynowethi kohta?”
Pärast kõva söömaaega jõudsid küsimused Charlesi ajju pikkamisi, ning kui tegu oli tema vennaga, tuli neis otsida varjatud tagamõtteid. „Kes see on?” küsis ta umbusklikult.
„Jonathan Chynowethi tütar. Tead