vahetas elatanud paar poolihääli paar sõna, aga kõhn mees ei tahtnud suurt rääkida, tundes end ilmselt ebamugavalt kõrgemast klassist härrasmeeste seltskonnas, kuhu ta oli sattunud. Kahest mehest noorem oli lugenud kogu tee raamatut, vanem oli vaadanud akna taga möödalibisevat maastikku, kergitades ühe käega tolmpruuni sametkardinat.
Too väike silmatorkamatu mees kandis kirikuõpetaja ranget musta rüüd; tema juuksed olid kammitud üle pea ning hoidsid kõrvade kohal ja taga lokki. Rüü oli heast materjalist ja sukad olid siidist. Kitsaste huultega nägu oli pikk, terav ja morn – tugev ja karm. Väiksele ametnikule oli see nägu tuttav, aga mehe nime ta ei teadnud.
Kirikuõpetaja omakorda ei tundnud teist tõllas sõitvat meest. Mitu korda oli tema pilk peatunud vastas istuva kaasreisija paksudel puuderdamata juustel ja näol.
Vaevalt viieteistkümne minuti eest olid nad jätnud selja taha Truro, ning kui hobused aeglustasid järsult ülesmäge suunduval teel käiku ja hakkasid sammu sõitma, tõstis teine mees silmad raamatult ja nende pilgud kohtusid.
„Vabandage, söör,” ütles kirikuõpetaja terava energilise häälega. „Teie näojooned on tuttavad, aga mulle ei tule kuidagi meelde, kus me võisime kohtuda. Oli see Oxfordis?”
Noormees oli pikk, kõhn ja suure kondiga ning üle tema põse jooksis arm. Ta kandis kaherealist eest lühemat ratsakuube, mille alt paistsid vest ja puuvillriidest püksid, mõlemad heledamat tooni pruunid. Tumedad juuksed, milles võis aimata ka kergelt vasekarva varjundit, olid kammitud üle pea ja seotud tagant pruuni paelaga kokku.
„Teie olete reverend doktor Halse, kui ma ei eksi,” ütles ta.
Kõhn ametnik, kes oli seda vestlust vaikides pealt kuulanud, vaatas nüüd tähendusrikkalt naisele otsa. Towerdrethi kirikuõpetaja, St. Erme’i kuraator, Truro grammatikakooli direktor, Truro linnavalitsuse kõrge ametnik ning endine linnapea – doktor Halse oli tähtis isik. See seletas tema hoiakut.
„Teie siis tunnete mind,” lausus doktor Halse ja manas ette väärika ilme. „Mul on tavaliselt nägude peale hea mälu.”
„Teil on olnud ka palju õpilasi.”
„Aa, see selgitab asja. Täiskasvanuks saades nägu muutub. Ja … hm. Laske ma mõtlen … võib-olla Hawkey?”
„Poldark.”
Kirikuõpetaja silmad ahenesid, oli näha, et ta püüab meenutada. „Te olete siis vist Francis. Ma arvasin, et …”
„Ross. Mu nõbu mäletaksite paremini. Ta jäi kauemaks kooli. Mina arvasin – täiesti ekslikult –, et olen kolmeteistkümneselt juba piisavalt haritud.”
Nüüd koitis äratundmine. „Ross Poldark. Vaata aga vaata! Olete kõvasti muutunud. Nüüd tuleb mulle meelde küll,” sõnas doktor Halse ja tema silmis välgatas jahe huumorisäde. „Olite tõrges poiss. Mul tuli teile sageli ihunuhtlust jagada ja siis jooksite minema.”
„Jah.” Poldark keeras raamatus lehte. „Sant lugu. Teie pahkluud olid sama valusad kui minu kannikad.”
Kirikuõpetaja põskedele ilmus kaks väikest roosat laiku. Vaadanud korraks Rossile otsa, pöördus ta uuesti akna poole.
Väike ametnik oli Poldarkidest kuulnud – oli kuulnud Joshuast, kelle eest polnud viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel väidetavalt kaitstud ükski kaunis naine, olgu ta abielus või vallaline. See siin pidi siis vist olema tema poeg. Huvitav nägu: tugevad põsesarnad, lai suu ja suured tugevad valged hambad. Noormehe väga selgetel sinakashallidel silmadel olid paljudele Poldarkidele iseloomulikud rasked laud, mis andsid neile petlikult unise välimuse.
Doktor Halse pöördus uuesti rünnakule.
„Oletan, et Francis on hea tervise juures. Kas ta on abielus?”
„Kui temast viimati kuulsin, siis ei olnud, söör. Olen viibinud mõnda aega Ameerikas.”
„Helde aeg! See sõda oli kahetsusväärne viga. Olin algusest peale selle vastu. Kas juhtusite sõda ka nägema?”
„Ma olingi sõjas.”
Nad olid jõudnud lõpuks künka tippu, kust algas laskumine, ning kutsar laskis ohjad lõdvemale.
Doktor Halse kirtsutas oma teravat nina. „Olete siis toori?”
„Olen sõdur.”
„Nojah, ega sõdurid süüdi ole, et me kaotasime. Inglismaa ei olnud südamega selle sõja juures. Troonil on nõder vanamees. Ega teda enam kauaks ole. Printsil on teistsugused vaated.”
Mäe järsemal nõlval oli tee sügavalt rööplik ning tõld vappus ja õõtsus ohtlikult. Imik hakkas nutma. Nad jõudsid alla ja kutsari kõrval istuv mees puhus sarve. Tõld pööras St. Austell Streetile. Oli teisipäeva pärastlõuna ja poodide juures liikus vähe inimesi. Kaks poolpaljast jõnglast jooksid sõidukile mööda tänavat järele ja palusid, et neile visataks penn, aga loobusid taga ajamast, kui tõld liikus õõtsudes edasi mudasele St. Clement’s Streetile. Ohtra kägina ja valjude hõigete saatel pöörasid nad ümber järsu tänavanurga, sõitsid kitsa silla kaudu üle jõe, logistasid mööda graniitkividest sillutist, pöörasid ja käänasid veel, kuni jäid lõpuks Punase Lõvi kõrtsi ees seisma.
Järgnevas saginas oli reverend doktor Halse esimene, kes välja sai, soovis jäigalt ja napilt head aega ning läks kärmete ja ettevaatlike sammudega vihmavee- ja hobusekuseloikude vahel laveerides üle kitsa tänava. Poldark tõusis, et talle järgneda, ning ametnik nägi esimest korda, et ta lonkab.
„Kas saan teid aidata, söör?” pakkus ta, pannes asjad käest.
Noormees tänas, ent keeldus ja ronis välja, toetudes tõllaukse ees seisva postipoisi käsivarrele.
Kui Ross tõllast väljus, hakkas tibutama peenikest tihedat vihma, mida mägede vahel iiliti puhuv tuul sahmakatena enda ees kihutas.
Noormees vaatas ringi ja tõmbas sõõrmetesse õhku. Siin oli kõik nii tuttav – ehkki tema maja oli veel kaugel, tundis ta, et on jõudnud päriselt koju. Kitsas munakivitänav, mida mööda vulises alla veenire, tihedasti üksteise kõrval seisvad madalad majad oma kaarjalt eenduvate akende ja pitskardinatega, millest paljude taga võis aimata nägusid tõlla saabumist uudistamas; isegi postipoisid näisid siin hõikuvat teistmoodi, tuttavlikumalt.
Endisaegadel oli Truro olnud tema ja ta pere elu keskpunkt. Truro oli sadam, linn, kus oli rahapaja, see oli tähtsaim ostukeskus, koht, kus sai näidata moekaid rõivaid; linn oli viimastel aastatel kiiresti kasvanud, vanade käest ära lastud majade kobara keskele kerkinud uued uhked hooned andsid märku, et Truro on oma talve- ja linnaresidentsiks valinud nii mõnigi Cornwalli vanemate ja võimsamate hulka kuuluv perekond. Oma jälje oli linnale jätnud ka uusaristokraatia: Lemonid, Treworthyd, Warlegganid ja teised perekonnad, kes olid end tärkavate tööstusettevõtete najal kehvematest oludest üles upitanud.
See oli veider linn. Nüüd, naasnuna, tundis Ross seda selgemalt kui varem. Salalik ja tähtsust täis, kobardus see mägede rüpes ja rohkete jõgede keskel – peaaegu üleni ümbritsetud voolavast veest, seotud muu maailmaga ainult koolmekohtade, sildade ja jõeületamiseks vette laotud kivide kaudu. Mürgine sooõhk ja rõskusest tingitud tõved olid siinsete inimeste sagedased kaaslased.
… Judi polnud kusagil näha.
Ross lonkas kõrtsi.
„Mulle pidi vastu tuldama,” ütles ta. „Mehe nimi on Paynter. Jud Paynter Namparast.”
Kõrtsmik uudistas teda lühinägelikult. „Aa, Jud Paynter! Jah, miks me teda ei tunne, söör. Aga täna pole teda küll näha olnud. Ütlesite, et ta pidi siin ootama? Poiss, mine vaata, kas Paynter – tead ju küll teda – on tallis või kas ta on täna käinud.”
Ross tellis kaasi brändit ning selleks ajaks, kui see talle toodi, oli poiss tagasi teatega, et härra Paynterit ei ole sel päeval nähtud.
„Leppisime ometi täiesti kindlalt kokku. Aga mis seal ikka. On teil ratsahobust, keda võiksin laenata?”
Kõrtsmik hõõrus oma pika