alla, kerkis tema veatult valge nahk halli varjude ja kõrge tumeda toolikorju taustal pilkupüüdvalt esile.
„Tühi jutt, laps,” ütles Charles. „Oled kõhn kui kummitus. Sul on hädasti tarvis natuke liha luudele.”
„Ma tõesti ei …”
„Kallis härra Poldark,” ütles proua Chynoweth peenutsevalt, „teda vaadates ei oskaks arvatagi, kui kangekaelne see tüdruk võib olla. Kakskümmend aastat olen näinud vaeva, et teda sööma meelitada, aga tema kirtsutab isegi kõige parema toidu peale nina. Võib-olla õnnestub sinul ta sööma panna, Francis.”
„Mina lepin temaga säärasena, nagu ta on,” vastas Francis.
„Seda küll, seda küll,” ütles tema isa. „Aga pisut toitu … Kirevase päralt, see ei tee kellelegi halba. Naine peab ju terve ja tugev olema.”
„Oo, Elizabeth on tegelikult väga tugev,” tõttas proua Chynoweth jätkama. „Te paneksite lausa imeks. See on meil perekonnas, tõug on niisugune. Kas polnud mina neiuna sama sale, Jonathan?”
„Jah, mu kallis,” vastas Jonathan.
„Kuulake, kuidas tuul väljas ulub!” ütles tädi Agatha koogitükki murendades.
„Ma ei ole sellest asjast kunagi aru saanud,” ütles doktor Choake. „Kuidas on teie tädil, härra Poldark, kurt nagu ta on, nii hea kõrv loodushäältele?”
„Minu arvates kujutab ta neid enamjaolt endale ainult ette.”
„Ega ikka kujuta küll!” kuulutas tädi Agatha. „Kuidas sa julged, Charles!”
„Kuulsite, keegi oleks nagu ukse taga?” torkas Verity vahele.
Tabbi ennast polnud toas, ent proua Tabb polnud midagi kuulnud. Küünlad lõid tuuletõmbuses hubisema ja kõrgete akende ees rippuvad punased damastkardinad õõtsusid, nagu liigutaks neid nähtamatu käsi.
„Kas ootad kedagi, kullake?” küsis proua Chynoweth.
Verity ei punastanud. Talle polnud antud venna head välimust – väike, tõmmukas ja tuhmja jumega, oli tal lisaks veel paljudele Poldarkidele iseloomulik suur suu.
„Lehmalauda uks vist kolksub,” ütles Charles ja rüüpas mehise sõõmu portveini. „Tabb pidi selle eile ära parandama, aga ta sõitis minuga St. Ann’si. Pean noorel Bartle’il kere kuumaks kütma, siis teab, kuidas tööd tegemata jätta.”
„Olen kuulnud väägitavat,” seletas proua Choake pudistamisi proua Chynowethile, „olen kuulnud väägitavat, et prints elab kohutavaf kitsikufef. Lugefin Mercuryst, kuidas härra Fox oli lubanud anda talle aastas fada tuhat naela fissetulekut, aga nüüd, kui ta on võimul, pole tal kuidagi võimalik feda lubaduft täita.”
„Tundub üpris ebatõenäoline,” sekkus härra Chynoweth, „et härra Fox end sellest ülearu häirida laseks.” See väikest kasvu, siidise valge habemega mees võttis küll tihtipeale südikalt sõna, ent tema sõjakus oli mõeldud enesekaitseks – selle eesmärk oli varjata tõika, et ta polnud suutnud oma elus iial midagi ära otsustada. Naine oli abiellunud temaga kaheksateistkümneselt, kui mees oli juba kolmkümmend üks. Sellest ajast olid kokku kuivanud nii Jonathan ise kui ka tema sissetulek.
„Ja mida te härra Foxile süüks panete, kui tohib küsida?” kõmistas doktor Choake, põrnitsedes teist altkulmu.
Härra Chynoweth ajas huuled torru. „Võiks arvata, et see on iseenesestmõistetav.”
„Arvamusi on mitmesuguseid, söör. Võin omalt poolt öelda, et kui ma …”
Tohter jättis lause lõpetamata, sest naine võttis endale ennekuulmatu vabaduse talle varbale astuda. Täna oli esimene kord, kui Choake’id ja Chynowethid istusid ühe laua taga; naisele tundus rumal alustada poliitilist sõnelust härrasrahvaga, kellel oli ikka veel mõjuvõimu.
Thomas Choake, kellele säärane sekkumine ei meeldinud, pöördus, et heita Pollyle hävitav pilk, aga hullemast pahameelepuhangust naine sedakorda pääses. Nüüd polnud enam kahtlust, et keegi koputab tõepoolest välisuksele. Proua Tabb pani pirukakandiku käest ja läks ukse juurde.
Tuul pani kardinad voogama ja hõbejatelt küünlalühtritelt tilkus rasva.
„Taevane arm!” ütles majapidajanna, otsekui oleks näinud kummitust.
Ross astus seltskonda, kus keegi polnud osanud teda oodata. Kui ta uksele ilmus, kostis ühe kui teise huulilt üllatushüüdeid. Elizabeth, Francis, Verity ja doktor Choake olid püsti hüpanud; jahmatusest oimetu Charles oli lasknud end puhkides toolileenile seljakile. Nõbu William-Alfred nühkis oma terasraamidega prille ning tädi Agatha sikutas teda varrukast, pomisedes: „Mis lahti on? Millest kogu see sagin? Söök ei ole veel söödud.”
Ross teritas silmi, kuni need valgusega harjusid. Trenwithi mõisamaja jäi talle peaaegu koduteele, aga ta polnud arvanud, et satub võõruspeole.
Esimesena tõttas teda tervitama Verity. Neiu jooksis üle halli ja võttis tal kaela ümbert kinni. „Oi, Ross, kullake! Vaat kus üllatus!” oli kõik, mida ta oskas öelda.
„Verity!” Ross kallistas teda. Ja siis nägi ta Elizabethi.
„Püha müristus!” ütles Charles. „Sa oled siis lõpuks tagasi, poiss. Õhtusöögile jäid hiljaks, aga õunapirukat on veel järel.”
„Kas nad on meid lombakaks teinud, Ross?” küsis doktor Choake. „Susi söögu seda sõda. See oli algusest peale nurjumisele määratud. Tänu jumalale, et lõpuks läbi sai.”
Francis, hetke kõhelnud, tuli nüüd samuti kiiresti laua tagant välja ja haaras onupojal käest. „Tore sind jälle näha, Ross! Me tundsime sinust puudust.”
„Mul on hea meel kodus olla,” ütles Ross. „Näha jälle teid kõiki ja …”
Ainult ühesugust värvi silmad ja sarnased rasked laud lubasid näha neis kahes nõbusid. Francis oli sitke, sale ja klanitud – nägus poiss, kellel olid klaar jume ja korrapärased näojooned. Ta nägi välja täpselt see, kes ta oligi: muretu, meeldiva olekuga ja enesekindel noormees, kes polnud eales tundnud, mida tähendab hädaoht või rahapuudus või mis tunne on katsuda kellegagi rammu mujal kui mängus või naljaviluks. Koolis oli keegi ristinud nad tumedaks Poldarkiks ja heledaks Poldarkiks. Nad olid alati olnud head sõbrad, mis oli imelik, arvestades, et nende isad seda ei olnud.
„See on pidulik sündmus,” lausus nõbu William-Alfred, pigistades kondiste kätega kõvasti tooli seljatuge. „Perekonna kokkutulek ja koguni mitmes mõttes. Loodetavasti pole sa raskesti haavatud, Ross. See arm on päris kole.”
„Ah see või?” vastas Ross. „Sellest pole midagi – kui ma ainult ei lonkaks nagu äraaetud hobune.”
Ta astus laua juurde, et teisigi kätelda. Proua Chynoweth teretas teda jahedalt ja sirutas kaugelt käe.
„Vääkige meile ometi,” pudistas Polly Choake, „vääkige meile oma läbielamiftest, kapten Poldark – kuidas me fõja kaotasime ja miffugused need ameeriklased õieti on ja …”
„Nad on meiega väga sarnased, proua. Sellepärast me sõja kaotasimegi.” Ta oli jõudnud Elizabethi juurde.
„Tere, Ross,” ütles neiu tasa.
Noormehe pilk puhkas tema näol. „Olen õigel ajal õiges kohas. Paremini poleks minu arvates võinudki minna.”
„Minu arvates oleks võinud,” vastas neiu. „Oh, Ross, minu arvates oleks võinud.”
„Ja mis plaanid sul siis nüüd on, mu poiss?” küsis Charles. „Sul on aeg paikseks jääda. Koht ei majanda end ise ja rentnikke ei saa usaldada. Isal oleks sind viimasel aastal ja varemgi hädasti vaja olnud …”
„Oleksin sulle äärepealt täna õhtul külla tulnud,” ütles Ross Elizabethile, „aga otsustasin jätta selle homseks. Enesedistsipliin tasus end ära.”
„Luba ma seletan. Kirjutasin sulle, aga …”
„Kas