süttis.
See oli maja kõige suurem tuba. Seina katsid poolest saati tumedad mahagonpaneelid ning ruumi teises otsas losutas suur ja lai, poolt seina enda alla võttev kamin, mis paiknes nišis ja mida ümbritsesid madalad istmed. Selles toas oli perekond alati koos viibinud; see oli piisavalt suur ja õhurikas, et võtta isegi palavaimatel päevadel vastu kõige ülemeelikumaid külalisi, ent siin leidus ka hubaseid nurgakesi ja mugavat mööblit, et leida varju talviste tuulte eest. Nüüd polnud sellest kõigest enam jälgegi. Kamin oli tühi ja seda ümbritsevatel istmetel konutasid kanad. Põrand oli räpane, täis õlgi ja lindude väljaheiteid. Seinale kinnitatud küünlalühtrilt uudistas teda silmi vidutades noor kukk. Ühel aknaistmel vedeles kaks surnud tibu.
Eeskojast vasakule jäi Joshua magamistuba, kus Ross järgmiseks õnne proovis. Siin oli ilmselt elatud; ta leidis riideid, mis ei kuulunud tema isale: vanu räpaseid alusseelikuid, lömmis kolmnurkse kübara, lisaks korgita pudeli, mis lõhnas džinni järele. Kappvoodi uksed olid siiski kinni ja kolm luukidega suletud akna ees puuris istuvat laulurästast ei osanud kosta, kus võiks olla paar, keda ta taga otsis.
Toa kaugemas seinas oli veel üks uks, mille kaudu pääses lõpetamata jäänud majaossa, aga sinna ei hakanud Ross minema. Otsida tuli maja tagaküljel teisel korrusel asuvast toast, kus Jud ja Prudie olid alati maganud.
Ta pöördus tagasi ukse juurde, jäi seal seisma ja kuulatas. Tema kõrvu kostis veider heli. Linnud olid vait jäänud ja majale langes vaikus nagu eesriie. Madalatelt trepiastmetelt oleks otsekui kostnud naginat, aga kui Ross välja piilus, küünal kõrgele tõstetud, ei näinud ta midagi.
Kuuldu polnud see heli, mida tema kõrv oli püüdnud tabada, ega meenutanud ka rottide sebimist, õuest kostvat nõrka jõekohinat ning saapa alla jäänud pooleldi söestunud paberi krabinat.
Ta vaatas üles, aga laetalad ja – lauad olid tugevad. Miski nühkis ennast vastu ta säärt. See oli kass, kelle silmi ta ennist endale vastu hiilgamas oli näinud – isa kunagine kassipoeg Tabitha Bethia, kellest oli nüüdseks kasvanud suur loom ja kelle halli karva kirjasid inetud kärnad. Kass oli ta ilmselt ära tundnud ning Ross sirutas tänulikult käe, et paitada uurivalt võbelevaid vurre.
Siis heli kordus ja sedapuhku tabas ta ära, kustpoolt see tuli. Paari pika sammuga astus ta kappvoodi juurde ja tõmbas selle uksed lahti. Talle lõi vastu vägev kolkunud higi ja džinni hais ning ta näitas küünlaga tuld. Voodis lebasid teineteise kaisus Jud ja Prudie Paynter, mõlemad purupurjus. Naisel oli seljas flanellöösärk; tema suu oli lahti ja veenimügaratega jalad laiali. Jud polnud jaksanud end õieti riidestki lahti võtta, vaid norskas tema kõrval, püksid ja säärised jalas.
Ross seisis ja vaatas neid natuke aega.
Siis tõmbus ta tagasi ja asetas küünlajala voodi kõrval seisvale madalale kummutile. Kõndinud toast välja, seadis ta sammud maja idapoolses otsas paikneva talli poole. Sealt leidis ta puust ämbri ja viis selle pumbakaevu alla. Pumbanud ämbri täis, tassis Ross selle majja ning viis läbi eeskoja magamistuppa. Ta kummutas pangetäie voodisse.
Ta läks uuesti välja. Läänetaevas võis näha mõnd tähte, aga tuul kogus jõudu. Ross märkas, et tallis on ainult kaks hobust ja needki kõhnad. Ramoth – jah, üks neist oli Ramoth. Too oli olnud juba Rossi lahkudes kaksteist aastat vana ja kae tõttu poolpime.
Ta taris teisegi ämbritäie vett läbi eeskoja magamistuppa ja läigatas voodisse tühjaks.
Mära hirnatas, kui Ross temast teist korda möödus. Loom eelistas isegi tema seltskonda võõrale pimedale aiale.
Kolmanda ämbritäiega kohale jõudes kuulis ta Judi ägisemas ja pomisemas ning voodiukse vahele oli ilmunud tema kiilas pealagi. Selle vee läigatas Ross otse temale.
Selleks ajaks, kui ta neljandaga tagasi jõudis, oli mees voodist välja roninud ja püüdis riietelt voolavat vett maha rapsida. Prudie oli alles hakanud end liigutama, seepärast valas Ross selle sahmaka kaela temale. Jud kobas vandudes taskut ja otsis nuga. Ross andis talle lõuahaagi, mis niitis mehikese jalust. Siis läks ta uuesti kaevule.
Viiendal korral nägi ta teenri silmis juba midagi mõistusesädeme taolist, ehkki too polnud veel suutnud end püsti ajada. Teda nähes kukkus Jud kiruma, räuskama ja ähvardama. Ei läinud siiski kaua, kui tema näole ilmus jahmatus.
„… Elde looja … Olete see teie, ärra Ross?”
„Otse hauast tõusnud,” vastas Ross. „Väljas on hobune, kelle eest tuleb hoolitseda. Üles, enne kui ma su maha löön.” Haaranud lamajal kraest kinni, rapsas ta mehe jalule ja tõukas ukse poole.
Kolmas peatükk
Ehkki iseenesest troostitu, suudab vihmane oktoobriõhtu ometi natukenegi varjata hävingu ja kõdunemise kõige hullemaid ilminguid. Hommikuvalgus nii armuline ei ole.
Isegi siis, kui kaevandus andis veel rikkalikult maaki, oli Joshua alati harinud ka põldu ning maja oli olnud puhas, kodune ja siinset piirkonda arvestades hästi varustatud. Pärast ringkäiku, mis kestis kaheksast kümneni, kutsus Ross Paynterid majast välja, jäi harkisjalu nende ette seisma ja seiras neid pikalt. Nood tammusid jalalt jalale ja tundsid end tema pilgu all ebamugavalt.
Jud oli neist kahest nelja tolli jagu lühem. Aastaid oli mehel pisut üle viiekümne ning oma rangis jalgadega nägi ta välja kohmakas, ent tugev nagu buldog. Viimase kümne aastaga oli loodus visanud talle vembu ja ajanud tema pealae kiilaks nagu mungal. Ta oli elanud selles kandis kogu elu: töötanud esialgu Grambleri kaevanduses ja siis Wheal Grace’is, kus Joshua nägi noormehes tema nõrkustest hoolimata ka midagi head.
Prudie oli Jud leidnud kümme aastat tagasi Bedruthanist. Nende esimesest kohtumisest ei nõustunud Jud kunagi rääkima, isegi neil puhkudel, kui märjuke tema keelepaelad valla päästis. Abielus nad polnud, aga Prudie oli sellegipoolest võtnud endale mehe nime. Ta oli nüüd neljakümnene, kuus jalga pikk, kohutavalt lohakas, sorakate ronkmustade juuste, laiade õlgade ja võimsa kerega, mis ebaesteetiliselt punnitas kõikvõimalikest valedest kohtadest.
„Olete hommikusest raskest tööst väsinud,” tähendas Ross.
Jud kõõritas oma karvutute kulmude alt rahutult tema poole.
Joshua ees oli ta alati pidanud aukartust tundma, aga Rossi polnud iialgi kartnud. Tulipäine bravuurikas poisivolask – mida säärasest karta? Kaks sõjas oldud aastat olid kummatigi teinud poisikesest mehe.
„Maja on puhas, nigu üks värskelt küiritud maja olema piab,” vastas Jud torisedes. „Tervelt kaks tundi rabasime. Mul on pinnud küinte all sellest krdi vanast põrandast. Saan võib-olla veremürgituse. See ronib mööda käsivart üles nigu nalja. Liigub mööda sooni edasi ja siis, naksti – oledki surnd.”
Ross pööras unisena näivad, kuid ometi valvsad silmad Prudiele. „Su naisuke pole öisest kastmisest haigeks jäänud? Oligi hea meelde tuletada, kuidas vesi tundub ja maitseb. Vanglas käiakse sellega kokkuhoidlikult ümber.”
Jud vaatas talle teraselt otsa. „Mis vangla? Prudie ei lähe ommeti vangi. Mida ta teind on?”
„Ei midagi enamat kui sinagi. Kahju, et teid ühte kongi ei pisteta.”
Prudie kõkutas naerda. „Teid ja teie nalju!”
„Kui siin keegi nalja on teinud, siis teie,” vastas Ross, „eile õhtul ja veel viiekümnel õhtul enne seda.”
„Keegi ei mõista meid süidi, kui olimegi pisut vipsus,” õiendas Jud. „See põle seaduses ette nähtud. See põle õige. See põle õiglane. See põle mõistlik. See põle sõbralik. Arvestades kõike, mida me teie ääks teind oleme.”
„Sa olid mu isa teener. Surres usaldas ta majapidamise sinu hooleks. Annan sulle gini iga põllu eest, mis pole rohtu kasvanud või sööti jäetud; teise saad iga küüni või lauda eest, mis ei ole kaela kukkumas, sest on jäetud õigel ajal kohendamata. Isegi õunad mädanevad viljaaias mahalangenud lehte keskel, sest neid pole viitsitud ära korjata …”
„Tänavu oli puuviljadele sant suvi. Ubinad lõivad mädanema, läksivad erilasi täis