nii palju, kui see sel ajal oli võimalik, siinpoolseist asjust. Aga ta ei teadnud midagi sealpoolsetest, ei võinudki teada.”
“Aga Sokrates…” alustas üks teine noormees, väga elegantne ja lokitud, kes istus lauaserval sellises asendis, nagu poseeriks ta fotograafile.
“Jätame Sokratese – Sokrates on ainult ajalooline kuju, millegipärast lapsikult üle hinnatud, nagu oleks tal midagi öelda ka meie ajale. Sama vähe kui Aristotelesel, kes uskus, et konnad sünnivad mudast.”
“Kas Piibli loomismüüt on parem?” nõudis habemega noormees. “Me satume teemast kõrvale, kui me kõiki vaimukaid vahemärkusi pidi hakkame hulkuma. Jääme parem teema juurde, kust jutt algas – minu teosed, millega te ei olevat päris rahul.”
“Just nimelt! Teie maailmapildis, nii nagu see väljendub teie teostes, on jumala mõiste ainult pealekleebitud silt, mis pealegi rikub teoste kunstilist tervikut. Ma ei ole ikka veel veendunud, et te suudate seda väidet ümber lükata.”
“Te ei ole suutnud ka oma väidet tõestada. Mulle näib lihtsalt, et olete mu teoseid valesti lugenud. Muidu oleksite märganud, et teosed ise on pealekleebitud silt. Aga see on vajalik, sest ilma sildita ei tea keegi ega oska ka huvi tunda selle vastu, mis pakis seisab.”
“Te ei saa ometi eitada, et ta kirjutab hästi,” sosistas vanahärra mu kõrval. Ta oli kindlasti öelnud ka midagi muud, aga ma ei kuulnud seda. Ma ei arvanud siiski, et ta hästi kirjutas, sest ta kirjutas nagu kõik teised.
Nüüd aga kõneles äkki noormees, kes seisis mu kõrval, ja ta hääle kõlavuse ning diktsiooni selguse põhjal oleks võinud arvata, et ta oli näitleja.
“Kas poleks lihtsam, kui te lihtsalt annaksite oma jumalale ta õige nime? Palju valearvamisi võiks sellega ära hoida ja enamik koosolijaid lahkuks üksmeeles. Mulle näib, et ta nimi pigemini võiks olla Eros. Ma ei taha midagi rääkida “Sümpoosionist” pärast seda, kui Sokrates siin on põlu alla pandud.”
“Kes seda on teinud?” nõudis habemega noormees. “Ja Eros – ei, mitte kunagi Eros, see titeroosa imik. See sõna ise kõlab juba nagu rahvaarvu tõstmise propaganda.”
“Ole vait, Lasse!” hüüdsid kolm tütarlast nagu ühest suust. Need kolm, kõik võrdlemisi ühte nägu, ühtemoodi lahtiste punaseks värvitud juustega, lakitud huultega, aga muidu üsna hoolitsemata, peaaegu pesemata nägudega, mingit suusariietust meenutavais ülikondades, moodustasid omamoodi dekoratiivse saatjasgrupi pastor Rothile. Aga nad meenutasid kaugelt vähem Maria Magdaleenat kui seitse aastat metsas elanud Jenoveevat. “Kui see ainult oleks nii! Niklasel on vähemalt üks kord õigus.”
“Mis tähendavad nimed!” ütles pastor Roth leplikult. “Nimed on ainult meelespidamise vahend, muud midagi. On inimesi, kel on numbrite mälu, ja need muudavad kõik nimed numbriteks, et neid paremini meeles pidada. Mõni nimi jääb paremini meelde ja siis püüame ennast ja teisi veenda, et see ongi õige nimi. Sellepärast on ka Jumalal nii palju nimesid. Ma ei tule teie juurde mingi nimede müstikaga, me peame nägema mõistet või isikut nime taga. Jumal on armastus – kas see ei ütle juba kõik? Ja see on juba Piiblis antud. Miks peaksime minema seda kõrvalteid mööda mujalt otsima? Miks me teeme lihtsad asjad keeruliseks, kuni me neist enam aru ei saaja kahtlema hakkame?”
“Kui ma rääkisin rumalust, siis palun vabandust,” ütles Niklas. “Ma ei tunne nimelt Piiblit kuigi hästi. See tundus minu jaoks liiga keeruline. Sellepärast vist ka härra Roth on hakanud seda ümber jutustama – lihtsamalt ja sirgjoonelisemalt, et kahtlejaid jälle uskuma panna. Muidu oleksid ta raamatud ju üleliigsed, mida aga ükski inimene viisakuse pärast ei julge väita.”
“Piiblis on palju üleliigset prahti,” ütles elegantne noormees. “Tänapäeval ei ole kellelgi aega õiget tuuma sealt aganate hulgast välja otsida – kui ta just selle eest palka ei saa. Ma saan täiesti aru pastor Rothi missioonist ja ma olen peaaegu valmis teda täiel määral toetama. Nagu ma aru saan, on siin tegemist lunastusega armastuse kaudu…”
“Volmar on täna õhtul haruldaselt intelligentne,” hüüdis üks tütarlastest. Ma ei teadnud kindlasti, kas see oli iroonia või mitte. Välimuse järgi otsustades kuulus ta seda tüüpi tütarlaste hulka, kes naeravad ainult füüsilise ärrituse peale.
Nüüd tuli maheda häälega habemik veidi ägedamalt vahele: “Armastus ei vaja mingit lunastust – see on parimal juhul ainult sõnademäng. Või mingi metafüüsika. Oleks kena, kui keegi saaks mulle lõpuks selgeks teha, mis selle müstilise lunastuse all üldse mõeldakse.”
“On mõisteid, mida ei saa selgitada”, ütles pastor Roth natuke irriteeritult. “Armastus on tee – lunastus on eesmärk. Aga kuhu see tee lõpuks viib, teab ainult Jumal üksi. Meie oma lühikesel matkal ja piiratud ruumis näeme ainult teed ja peame sellega leppima.”
“Jällegi mingi sealpoolne eesmärk, kuhu jõuame alles pärast surma!” hüüdis habemik nördinult.
“Ma ei taha seda öelda. Vastupidi – ma püüan just veenda inimesi, et meie niipalju ei mõtleks sellele, mis tuleb pärast surma. Me peame jõudma lunastuseni juba siinses elus.”
“Peame jõudma?” küsis Niklas norivalt. “Kas te tahate sellega öelda, et lunastus on sunduslik? Võib-olla on inimesi, kes üldse ei hooli lunastusest?”
Pastor Roth tõstis pilgu noormehe poole ja vaatas talle viivuks valjult otsa.
“Te küsite: kas lunastus on sunduslik? Jah, ütlen mina!”
“Ja kuidas on vaba tahtega?”
“Palun, ärge minge teemast kõrvale!”
“See ei ole teemast kõrvale minek, see on sellega väga tihedas ühenduses. Teie maailmavaate järgi, niipalju kui teie raamatutest võib välja lugeda, leiavad lunastuse kõik, välja arvatud impotentsed mehed ja frigiidsed naised.
“Aga Niklas, see ei peaks ometi sulle isiklikult mingit muret tegema!” hüüdis üks tütarlastest. Ma olin siiski eksinud, nüüd naersid nad kõik kolm.
Pikk noormees muutus näost punaseks. Kui ma talle terasemalt otsa vaatasin, märkasin, et ta silmad olid imelikult varjutatud, ja nüüd selgus ka selle põhjus – ta kandis päikeseprille.
“Olen kaugel sellest katoliiklikust seisukohast, et see saab õndsaks, kellele on määratud õndsaks saada,” rääkis pastor Roth, ja ta oli jälle leidnud oma rahuliku, heietava loengutooni. “Ma ei mõtle seda sugugi nii konsekventselt-füüsiliselt, nagu te püüate seletada. Jätkub küllalt ainult hingelisest valmisolekust. Igähel on võimalik ohver tuua.”
“Missugune ohver?”
“Roaohver, põletusohver, vereohver. Viimase all mõtlen ma ülimat ohvrit – oma elu.”
“Niisiis – mingu ja poogu ennast üles…”
“Juudas ei leidnud lunastust. Ei – oma elu ohverdada võib mitmel viisil. Kui te oleksite lugenud “Inimesi puhastustules” õigel viisil, oleksite leidnud, et sealgi on lahendus ridade vahel peidus. Seal on ju tütarlaps Tatjana, kes vägistatakse ja sellepärast kannatab rasket hingepiina, kuni ta selle sündmuse aktsepteerib kui paratamatu ja vajaliku ja selle kaudu viimaks saavutab seesmise tasakaalu ja küpsuse. Ma ei nimeta seal otsekohe lunastust, et mitte mõningaid lugejaid eemale peletada…”
“Targasti tehtud!” hüüdis habemik Lasse.
“…aga ma mõtlen seda. Kui ta nõustub olema armukeseks mehele, keda ta ei armasta, siis tähendab see vaimu võitu keha üle ja sealtpeale on ta saavutanud kontakti eluga kui üks vajalik lüli selles. Tean, et see on poolik tee – oleksin pidanud tegema ta lõpuks prostituudiks, aga ma ei tahtnud oma teisi lugejaid eemale peletada. Nagu näete, on ideoloogilise raamatu kirjutamine tõeline balansseerimine. Aga selline raamat on nagu kooliõpik, see peab paratamatult vastama laste arenguastmele ja vastuvõtuvõimele…”
“Kompromissid, kompromissid!” käis rahulolematu urin läbi kuulajaskonna.
“Aga seal on ka teine näide – pikolo Rolf, kes ülbelt tagasi lükkab