jesss!
Maandumine oli väga vastik. Kukkudes pani ta käed ette ja maandus siis kogu keharaskusega neile peale. Püsti tõustes oli Hellal ülev tunne. „Ära tegin!” juubeldas Hella. „Kahju, et keegi ei näinud.”
Uueks katseks hoogu võttes tundis Hella paremas käes teravat valu, mis läks aina hullemaks. Käsi läks paiste. Koduteel tegi iga samm valu. Kui Hella koju jõudis, tõi isa garaaži pealt töötoast lauaplangu ja pani käe salliga lahasesse.
Nad tatsasid koos isaga tasakesi läbi lume Maarjamõisa haigla esmaabipunkti. Isa rääkis naljalugusid, et Hella mõtteid mujale juhtida. Tee kõrvale oli keegi lumme viiulivõtme kusnud. Esmaabipunktis oli pikk järjekord. Hella kõrvale istus verise peaga mees, kes oli väga purjus ja rääkis kõva häälega, kuidas tema „Niva” traktoril kumm suure pauguga lõhkes ja tükid vastu pead lendasid. Hella katkine käeluu pandi kipsi. Iluuisutaja karjäär katkes.
Teatrinäitleja
Hella teatrikarjäär algas lasteaias tihase ja lumehelbekesena ning jätkus koolis kauboi ja Saatana kandvate rollidega. Edasi tuli roll Linnar Priimäe lavastatud Oscar Wilde’i näidendis „Ideaalne abikaasa”, mille proovid ajalehe „Edasi” toimetuse ruumides pooleli jäid, kuna osatäitjad ei suutnud kokku leppida, kes saab peaosa. Sellele järgnes Gwendolini roll Oscar Wilde’i näidendis „The Importance of Being Earnest”3, mis etendus ühes Lõuna-Eesti lossis. Heiti ja Tõnis kehastusid elegantselt Earnestiteks ja Meeli mängis Cecilyt. Hella oli toimuvast nii erutatud, et käis enne etendust ringi kübaraga, millel oli tundlatekujuline lehv otsaees ning sumises: „Ma munen teile toidu sisse, kui me kohe lavale ei lähe.” See teatriroll on seni viimaseks jäänud, kui diplomaadiamet välja arvata.
Filminäitleja
Filminäitlejaks oli Hella tahtnud saada nii ammu, kui ta ennast mäletas. India filmis. Valida oli Eesti, Vene või India filmide vahel. Eesti filmides olid nagunii peaosas ainult blondiinid, aga Hella oli lapsena brünett, Vene filmides räägiti vene keelt ja peale rääkis eesti keeles alati üks ja sama mees. Need ei sobinud. India filmides oli kõik võimalik.
Läbimurre saabus rolliga režissöör Ilmar Raagi ühes esimestest ülikooli ajal üleskeeratava käsikaameraga vändatud filmidest, milles Hella jooksis maani seelikus, lindiga kübara ja mustade võrkkinnastega veidi üldplaanis ringi. Siis võttis ta suures plaanis lauasahtlist väikese püstoli, pani selle käekotti, läks parki ja istus pikka aega üldplaanis mureliku näoga pingil. Seejärel võttis Hella suures plaanis käekotist püstoli, suunas selle enda poole ja… süütas sellega sigareti.
Paarisekundiline kandev roll oli tal ka režissöör Rein Paku ülikooliaegses filmis, kus Hella kehastus sekretäriks, kes laua tagant korraks tõuseb, kui ülemus sisse astub.
Režissöör Raagi ühe teise ülikooliaegse filmi meeskonnas oli Hella grimeerijaks. Selles filmis näidati, kuidas pisar hästi-hästi aeglaselt malelauale kukub.
Galerist
Veidi hilisemas elus tehti Hellale ettepanek Brüsseli kunstigaleriis tasuta viis päeva näitust valvata. Ideaalne, mõtles Hella. Galerii asus vaiksel kõrvaltänaval. Viis päeva valvas Hella galeriid. Nende päevade jooksul luges ta läbi kolm raamatut, galerii akendest möödus kuus inimest ja kaks koera, kellest ükski sisse ei astunud. Viiendal päeval sisenes galeriisse pikk blond mees. See oli soomlane Seppo, kes otsis WCd. Galeristi amet tundus igav.
Vahelduva eduga on Hella pidanud ka ameteid, nagu orgaanilise keemia laborant, ehitusfirma omanik, tõlk, trummar, kinnisvaramaakler, keeleõpetaja, luuleteatri lavastaja ja armuke.
Ametnik
Ametnikuna Hella lõpuks õnnestus. Enamasti kiitis Hellat töö, aga vahel sai ta kiita isegi ülemustelt. „Hella teeb töö ära ja toob selle sulle hõbekandikul,” iseloomustas teda üks suuremat sorti ülemus. Hella pidas diplomaatiat loomulikuks vajaduseks.
ALLA AMETID
Postiljon
Alla esimene amet oli postiljon. Keskkooli suvevaheajal tõusis ta kell viis hommikul ja läks postimajja posti sorteerima. Seejärel suundus ta suure kotiga eramajade rajooni, kus kandis ajalehed ja kirjad postkastidesse. Selle töö nuhtluseks olid kurjad koerad, keda Alla kartis. Alla kolleegil hammustas koer kintsust tüki välja. Postiljoni amet ei tundunud peale seda enam kuigi tore.
Ettekandja-nõudepesija
Teine amet suvevaheajal oli ettekandja-nõudepesija rannasööklas. See amet jättis oma märgi – hilisemas elus tavatses Alla tihtipeale nõusid koristades elegantselt mitut klaasi ühes käes hoida ja öelda: „Ma olen ju ettekandja olnud!“
Ketraja
Järgmine suveamet oli Charles Dickensi romaanist maha kirjutatud – Alla oli paar nädalat linavabrikus ketraja. Tema ülesandeks oli kedrata niidid sellisesse formaati, et nad sobiksid kudumismasinatesse. Kõrvalsaalis tegid kudumismasinad tohutut müra, terve päev, edasi-tagasi, edasi-tagasi… Õhus hõljus tekstiiliebemete pilvekesi, mida sisse hingati. See oli kohutav koht, kui tagantjärele mõelda. Ühele mitte kõige erksamale õpilasele, kes Allaga koos töötas, paistis see ideaalse ametina – mõtlema ei pea, käeliigutus on selge! Allal aga tekkis pärast seda töökohta kindel arusaamine: vot, miks elus peab tublisti õppima! – Selleks, et pääseda ketramisest.
Raamatupoe müüja
Ülikooli ajal hakkas Alla andma inglise keele tunde keeltekoolides ja eratunde kodudes. Niiviisi sattus ta ka raamatupoodi tööle, kuna see asus ühel Tallinna vanalinna tänaval, otse keeltekooli vastas. Poe uksel oli kuulutus: „Otsitakse müüjat“. Alla jalutas sisse ja varsti alustaski tööd. Pidev raamatute keskel viibimine andis palju energiat. Peagi hakkas ta müügikorraldajaks. Nad müüsid hulgaliselt inglise keele õpikuid erakoolidele. Algamas oli selle tegevuse täielik buum. Raamatupoes sõbrunes Alla heade kolleegide Katja ja Irinaga, kes pühendasid enamiku tööajast kauba tundmaõppimisele ehk müügilolevate raamatute lugemisele.
Ükskord saatis raamatupood Alla välismaale – Londoni raamatumessile. See oli tohutult võimas! Kui Alla sattus seal kirjastajatega vestlema, väitis üks neist malbelt naeratades: „You will never become rich in books!4“ Alla palk oli tollal niisugune, et sellest jätkus kas üüri maksmiseks või söögiks, mitte aga mõlemaks. Alla naeratas kirjastajale sama malbelt vastu.
Veebruarikuus õitsevate põõsastega Londonis kaotas Alla pea. Ta sattus raamatumessil oma elu esimesele vastuvõtule, kus avastas, et võib vabalt võtta igalt kandikult aina rohkem valget veini. See maitses imeliselt ja ei paistnud iial otsa lõppevat, nagu ühikapidudel alati juhtus! Ühe kirjastuse esindaja viis Alla pärast vastuvõttu restorani, kuid taipas üsna ruttu, et Alla on vaja hoopis kuidagi hotelli toimetada. Alla ise ei tahtnud väga lahkuda, aga hotellis sai ta aru, et see oli olnud ainuõige samm – nii halb oli olla, nagu ei ealeski varem. Paha oli terve öö ja terve hommiku, aga kuidagi tuli tagasi Tallinnasse lennata. Metroos oli ka jube paha, ent lennukis läks asi paremaks. Nii autult lõppes see komandeering. Pärast vahejuhtumit ei suhtunud ülemus Allasse kuigi hästi ja üsna pea lahkus Alla raamatupoest omal soovil.
Koolmeister
Pärast õpetajaameti omandamist asus Alla erialasele tööle – õpetajaks ühte eliitkooli. Samasse, kus juba töötas Alla sõbranna Merike, kellest hilisemas elus sai ka Hella sõbranna. „Tere tulemast!” hüüdis värske jumega õpetaja Merike hommikul heatujuliselt Allale õpetajate toas, ning pakkus tassikese kohvi. Mõnus amet, mõtles Alla magusat koorekohvi limpsides.
Peagi selgus aga, et eliitkoolis olid lisaks eliitklassidele ka rajoonilaste tavalised klassid. See tekitas noores koolmeistris kõhedust. Kui Alla esimest korda rajoonilaste klassi sisenes, tervitati teda loosungiga: „Alla, welcome to Hell!5“
Selle kooli seitsmendas klassis oli parasjagu käimas eksperiment – tüdrukud ja poisid pandi eraldi klassidesse