hulk trügis ta endaga kaasa suunas, mis oli germaanlase metsloomaninale tunduvalt haisvam. Kohe Ballimar ka mõistis, miks see nii oli – nad jõudsid kitsasse jälgilt haisvasse ruumi, mille ühes otsas olid avad, teises seinas madalas rennis jooksis vesi. Mehed võtsid end ritta – kes viskas vett või laskis hoopis rooja tumedatesse võigastesse mulkudesse. Ballimar ei hakanud kõhklema – igal maal oma kombed – ning kükitas samuti pasaava kohale ja pani tallele ladinakeelse sõna latrina. Mehed küürisid enda roojamulgud puhtaks ning kui kogu see mitmekümnepealine jõuk oli oma ihuhädadega ühele poole saanud, liiguti mööda koridori edasi. Gladiaatorid hõikusid rämedalt, viskasid nalja, irvitasid ja Ballimar, kes asjast aru ei saanud, arvas, et nalja tehti tema kulul, kuid noormees polnud enam nii tuline ja nobe solvuma kui vanasti, ta oli eneses kasvatanud kannatlikkust, olles aru saanud selle tarvilikkusest. Ja nõnda ei teinudki Ballimar asjast välja seni, kuni talle varba peale ei astutud.
Pärast mõningast kõndimist jõuti suurde saali, mille telliskivist, kunagi krohvitud seintel oli näha võitlevaid gladiaatoreid kujutavate maalingute jäänuseid. Ballimar heitis neile huvitatud pilgu ja astus koos teiste orjadega riburada pidi edasi. Nälginud germaanlane neelatas – õhus hõljusid toidulõhnad. Tõmmunahalised masajalgsed servus’ed tarisid kandepuuga suuri pudrukatlaid, mis levitasid isuäratavaid aure. Suur paks orjatar – nähtavasti järelevaataja või kokk – karjus kähedal häälel gladiaatorite peale ja ähvardas neid suure nuiataolise kulbiga, kui need ilma loata toitu haarama kippusid, ning sõdurid tulid heitevalmis odaga lähemale. Ballimar pani tähele, söögisaali või köögi seinad olid saalist eraldatud raudvarbadega, mille taga kõndisid valvsad bucellarius’ed, ja mees taipas, et sealt sai ohutult odasid heita, kui orjad märatsema oleksid hakanud. Ja ehkki roomlased olid Kimbrungi vaenlased, ei saanud Beanstani poeg nende nutikust imetlemata jätta. Keegi tõukas teda toorelt selga ja Ballimar astus edasi, jõudis lauani, millel oli kuhi tühje savikausse ning puulusikaid. Paks räpasevõitu orjatar võttis tühja kausi ja lajatas sellesse tohutu kuhja odraputru, millele kallas sortsu oliiviõli, et eine rasvasem tunduks. Pigem visanud kui ulatanud selle kimbrile, tõmbas orjatar musta pöidla toidust välja ning haaras oma kehakusest hoolimata vilkalt uue kausi järele, nii et üksnes õhukese kitooniga varjatud rasvased tissid hüppasid koos higist ihule kleepunud riidega. Ballimar sai ühelt orjatarilt ka savikruusi mingi joogiga, mis osutus viinamarjamahlaks, ning suundus teiste gladiaatorite eeskujul pika laua äärde, kus asus kiiruga sööma, hammustades head tihket leiba ja süües putru. Toit oli hea ja tugev ning kimbri meelest toitsid roomlased oma orje hästi, ka oli viinamarjamahl palja vee kõrval lausa maiuslik rüübe. Söömise ajal ei raisanud gladiaatorid asjatult aega, nad kugistasid ahnelt putru ja nobedamad jõudsid ka lisaportsu keresse kühveldada. Ballimarile meeldis see toit ning ta tundis end hoopis paremini, kui laua äärest tõusis ja rahulolevalt röhatas.
“Kiiremini, te kõrilõikajad!” röögatas ülevaataja, suur turske neeger, vööl raske kõver pärsia mõõk, käes pikk piits ja raskes rusikas rihm, mis pidas kütkes kaht kurja koera. Gladiaatorid ei lasknud seda endile kaks korda öelda ning Ballimar adus, et ülevaataja pidi olema karmi käega mees; ta liikus vastuvaidlematult koos teiste orjadega kaasa.
Hommik oli soe ja päikeseline nagu lõunamaal ikka ja Ballimar laskis soojusel pärast rõsket urgast naudinguga keha silitada. Avar nelinurkne siseõu oli suur kui linnus, selle servades seisid sambad, mis toetasid katust ümber suure impluuviumi. Õu oli kaetud liivaga, keset õue seisid palkide ümber tehtud topised, inimkujud. Lisaks oli seal kõiksugu riistapuid, mille otstarbest Ballimar aru ei saanud ning mis tundusid Loki enese nõiariistadena.
Gladiaatorid võtsid tuunikad seljast ja jäid üksnes subligaculum’i98 väele, mõni hoopis alasti. Need olid lihaselised ja kähmluses ohtlikud mehed, ning Ballimar järgis kõigi eeskuju – ta võttis enese alasti ja harjutas koos teistega oma ihuliikmeid soojaks. Noormees oli juba taibanud, et algasid harjutused, mis nõudsid jõudu ja osavust, ning ta ei tohtinud endale häbi teha. Gladiaatorid vaatasid altkulmu uustulnukaid, kelle keha oli vähemalt sama muskliline, ja kimber näis olevat neist kõigist pikem. Orjad pomisesid midagi omavahel, kuid Ballimar ei hoolinud sellest, kuna ei osanud nende keelepruuki. Kimber ei teadnud, milleks ta selles kivises kindluses viibis, mis eesmärk isandatel tema suhtes oli, kuid siiani ei olnud ta pidanud tegema mitte midagi alandavat ja oli sellega rahul. Teisedki orjad olid mehised, mis tähendab, et nad polnud musta tööd tegevad träälid.
Ballimar ja Bortorich, see saali frank, hoidsid tahtmatult teineteise lähedusse, ise seda algul tähelegi panemata, ent selles polnud midagi veidrat – olid nad ju müüdud nagu härjapaar koos Aulus Mamiliusele ning ju olid nornid99 nende lõimed mingil moel ühendanud. Ning kuigi Ballimar oli üksildase loomuga ja eraklik nagu libahunt kõnnumaal, ei tõrjunud ta hugat100 eemale, sest selge oli, et koos tuli neil selles kongis konutada nii mõnedki ööd, ja parem oli Bortorichiga rahulikult läbi saada, isegi kui temaga jutuhoogu ei sattunud. Saali frank tundus olevat arukas ja mõistlik mees ning vapper sõdalane, samuti oli ta heast soost, miks pidanuks Ballimar siis teda põlgama?..
Meeste ihud olid juba higiniisked, kui saabus üks roomlane, kel olid isailvese sitke sooniline keha ja pikad käed, tark kitsas nägu ja valvas silmavaade. Järelevaataja plaksutas piitsa ja orjad lõpetasid oma harjutused, jäädes seisma seal, kus olid. Ilmselt teadis see roomlane uustulnukaist ja vaadanud mõnda aega uurivalt ringi, viipas germaanlased enda juurde, kusjuures ülejäänud gladiaatoritel käskis edasi harjutada. Ülevaataja raske käe tõukel liikusid Ballimar ja Bortorich roomlase juurde, kes neid hoolega silmitses. Mees vaatas üle nende liikmed, silmad, hambad ja uuris meheriistugi ning jäi ilmselt rahule. Nii kimbrile kui ka hugale anti pihku puust mõõk ja kästi jagada lööke topistele postide küljes. Ballimar uskus end aru saavat. Ilmselt ostis dominus kokku väärt mehi ja harjutas neist tublisid ründureid kas siis enese kaitseks või vaenlaste hukkamiseks ning kimbri eneseuhkus tõusis tublisti – ei olnud väike asi saada valitud kaaskonna liikmeks. Ning Beanstani poeg jagas inimesekujulistele topisnukkudele oskuslikke ja häid lööke, sedasama tegi ka Bortorich. Nende hoobid olid asjatundlikud ning hästi sihitud, igast nende liigutusest võis näha kogemusi sõjariista käsitsemisel. Ülejäänud gladiaatorid vaatasid samuti kahe germaanlase pingutusi pealt nii palju, kui nende endi harjutamine seda lubas, ja arutasid midagi omavahel. Ballimar täksis välkkiirelt oma mõõgaga inimkuju – näkku, kaela, rindkeresse, kõhtu ja põlve; kõik kohad, mis veheldes kergesti ja tõhusamalt haavatavad olid, klohmis ta mõõgaotsa või – teraga üle. Niisama osav oli ka Bortorich, kes pisut üllatunultki jälgis Ballimari oskuslikkust – ilmselt ei oodanud frank, et ta saatusekaaslane valdas võitlusvõtteid vähemalt võrdselt saali kuningaperekonna võsuga.
Lanista seisis kõrval ning silmitses neid hindava pilguga, kaaludes iga germaanlaste liigutust ja kiiva vaatega jälgides kõiki nende võtteid, millest ei leidnud ta suurt peale pisivigade. Roomlane käis ümber mõlema barbari ja oli patrooni valikuga rahul – gladiaatorid olid suurt kasvu, tugevad, kiired ja osavad ning ehkki tegid mõningates vehklemisvõtetes väikeseid vigu, olid põhiliigutused neile hästi selged ja otsustavus, millega lööke jagati, osutas sellele, et need oskused olid lihvitud ka tõelistes lahingutes. Lanista oli tõepoolest rahul patrooni Aulus Mamiliuse ostuga, nii häid uustulnukaid kohtas harva, kui ehk mõned erandid välja arvata – näiteks Caistor Sceleratus, see allakäinud roomlasest õnnekütt… Neid kahte germaanlast aga tuli oskuslikult ja heaperemehelikult ära kasutada, sest niivõrd head algainet ei olnud iga päev leida. Neist retiaariusi101 teha olnuks raiskamine. Mirmillo102 või traakia103 relvastus – see passinuks neile hoopis enam, või siis hoplomachus’e104 oma. Ent sellega polnud kiiret, kõigepealt tuli neil hoida silma peal, et selgitada välja nende tugevad ja nõrgad küljed, see aga võttis paratamatult aega. Ja aega lanistal oli, Titus Spurius oli hoolikas ja hoidlik mees, kes suhtus oma töösse gladiaatorite väljaõpetajana väga kohusetundlikult. Ta oli varem olnud armees campidoctor, sõdurite vehklemisõpetaja, ning viletsa palga pärast sealt